Võõrad

Kas ma olen sulle öelnud, et mind inspireerib

vabalt liikuv ja vahutav meri?

Ma ei olegi vist sulle varem öelnud, et mind paneb

ohkama ja imestama sinu ja looduse ilu?

Kas tead, et minu käsi on see mis loob?

Tead, et minu mõistus ja vaim on see, mis unistab?

Olen sulle öelnud, et minu sõnad on need, mis räägivad?

Olen ma sulle üldse midagi öelnud, või olen jätnud

ütlemata kõik, mis kord tahtsin?

Olen ma teinud sulle head, või olen taaskord jälle

jätnud tegemata mõeldud tegusid?

Olen ma sinuga koos kunagi nutnud?

Ei ole?

Kas ma tõesti pole sind lohutanud kui sul oli valus?

Kas tõesti ma pole sulle näidanud oma pisaraid,

mida valan tihedamini kui tahaks?

Ka ei ole?

Kuid siis ma ei saa aru!

Ma ei saa aru kuidas mul on tunne, et ma tunnen

sind nii kaua, kuigi oleme võõrad.

Miks siis sinu esimne pilk süübis minu ajju ja

südamesse?

Kuidas on siis võimalik, et ma armastan sind nii

tugevalt nagu ei kedagi ennem?

Raiko Puust