Behind The Scenes...

Teate miks ei keera režisöörid kunagi kaamerat enda poole? See on hirm näidata ennast. See on ka põhjus, miks olen mina kaamera taga. Sest kaamera taga saab mees kes armastab lakkamatult kedagi läbi aastate ilma vastu armastamata õnneliku lõpu...! Reaalselt läätsed on kumerad ja peegelpildid natukene valusamad. Nagu mina. Kõik ootavad minult alati midagi orginaalset. Midagi teistsugust. Ja ma suudan enamasti seda ka teha, kuid kuidas ma seda teen. Ma üritan mõelda läbi teiste silmade ja vaadata asju läbi mitme erineva pilgu. Ja tuua sisse oma fantaasiad ja unistused. Öeldakse, et olen pessimist ja realist, kuid kui vaadata fakte, olegem ausad. Olen pesuehtne optimist. Siin kohal sellega lõpetan.
Kuidas mina maailma näen - suur roheline muruplats, ümbritsetud valge aiaga, neljas suunas, igas suunas on kaamerad ja mina valin, mis kaamera mida filmib, kes mida räägib ja kuidas, ja kui mulle ei meeldi see, mida ma näen, karjun ma CUT!!! Ja kellele see ei meeldi, see astugu minema, sest kõik on asndatavad, väljaarvatud mina muidugi:D
Tegelikult ma toetun lähedastele ja ma olen eksklikum, kui julgen tunnistada. Kõige raskem asi meie elus vahest ongi olla aus. Ja ma mõtlen täiesti aus. Enda vastu kõigepealt. Kujutage ette, et on olemas keegi kelle rääkida kõigest? Väga raske...
On raske mitte olla see, kellena sind nähakse. Ma soovin vahel, et ma saaksin koguaeg kirjutada seda, mida ma tahan.
Näiteks, mul on selline unistus, kus ma olen vana vana mees, ja ma magan voodis koos oma naisega. Mul on hea olla, kuigi ma ei räägi enam oma naisega juba aastaid, ma tean, et meie vahel on kõik korras, sest kui meie jalad kohtuvad teki all - on alati kõik korras. Ma mäletan meie esimest suudlust. Meie esimest korda, kui ma ütlesin talle, et ma armastan teda. Ta oli liiga ilus. Mäletan, et nuttis. Ta teadsin, et ma olen tema jaoks ideaalne ja ta ei suutnud uskuda, et ma olen teda kogu see aeg armastanud. Tal olid magusad punased huuled ja need värisesid. Sellel hetkel kui ma neid huuli värisemas nägin, lükkasin tema juuksed kõrvale ja sosistasin talle kõrva, et ma oskan tulevikku ennustada tema huultelt ja tulevik on ilus. Sellest hetkest saati me oleme olnud lahutamatud. Me ei tülitsenud kunagi. Me rääkisime alati väga vähe, sest sõnad olid meie juures alati üleliigsed. Mäletan, kuidas ta vahel ütles mulle, et ma olen liiga naiivne. Tema rääkis, et minu armastus tema vastu on traagiline, kuid mina pidasin seda ikka alati romntaliseks. Ma olen alati arvanud, et mina armastan teda rohkem kui tema mind, kuid nüüd ma tean, et see ei ole tõsi. Naise armastus on midagi muud, midagi paremat. Ja nüüd kõik need aastad hiljem, oleme me need samad kaks noort kes kunagi olid südametemurdjad. Ja tema huuled on siiani sama magusad....
Unistused, reaalsus ja fantaasia on segamini. Need on alati segamini. Kuid see on kaasahaarav. Ja täis kirge teha midagi suurt. Olla teejuht teistele kes järgnevad mulle. Sillutada teed...
On geniaalne hüpata ühelt dimensioonilt teisele, kuid neil siiski vahet teha. Keegi ei saa, ega peagi saama. See ongi asja võlu. Ja asja arm. Mina leidsin oma kire, nüüd veel on vaja leida viis, kuid see on ainult aja küsimus...
Ja nüüd kaamera tõmbab vaikselt eemale....