Kurbuse Jäljed

Pea norgus ajavooluga ma kaasa läen,

Kõike kurbust, üksildust ma tulevikus näen.

Valgusse, kõike heasse tahan minna,

Minna ja alatiseks jääda sinna.

Vahel tundub, et vajun maa alla

Nii üksi, et pisar lihtsalt pääseb valla.

Nii üksi, et endas ikka viga otsin,

Sest kurbustunde endasse juba ammu matsin.

Kuskil sügaval veel endas otsin rõõmu,

On palju möödas kui veel sain sellest sõõmu.

Miks ma sündisin, tulin ma siia kust,

Põrgust vist, sest hinges on mul kõik must.

Minul kurbust teistest rohkem korda kuus,

Viha on minus, armastus kuskil sügavas luus.

Iga samm mis teen on must,

Kurbuse jäljed, tahan teada, et tulin ma kust.

Kurvad jäljed on igal pool, neid on terve kari,

Olen iseenda hea iseloomu hale vari.

Ma tunnetega mängin, teiste mõtetega kiigun,

Samm, samm-sammult kurbusele lähemale liigun.

Iga samm kellegi soovi ma täide viin,

Sest kurbus, hale vari olen praegu ja siin.

Kuna olen halb, siis keegi mind ei aita,

Kurvalt astun, sest tean, et ei saa end peita.

Kõik haavavad mu väliselt tugevat kesta,

Sest teavad, et ei saa end pattudest puhtaks pesta.

Ammu mind puudutas põrgusaadiku tiib,

Mu tee mind jälg jälje järel masendusse viib.

Veebruar 2004