Film Noir...

Oh, Film Noir! Kui mul oleks ajamasin, siis üks asi peale palju muude oleks see, et ma läheksin ja vaataksin ühte korraliku must-valget filmi. Mitte beid võltse, vaid old-school-hollywoodi omi. Sellised värsket talkied. Juba ainuüksi kogu tegelaste põhi on intrigeeriv, see kogu anti-kangelase teema, kus terve film defineerib ühte kangelast, keda tegelikult ei eksisteeri. Klassikalne Howardlik tegelase arendus on minu lemmik. Alustada sellise mehega, tõeline mees, kelle jalge ees naised sulavad. Pool filmi tegeleda lameda armuafääriga, mis areneb kaadrite vahel. LUbada kangelasel läbi kukkuda ja siis teha viimase minuti pääste ja saada naine, kuid siis looduba sellest. Ja asutda kusagile pimedusse. See on klassika. Me kõik oleme seda näinud. Kuigi ma olen selle žanri austaja jääb ikka mulle segaseks alati see clean sleet/tabula rasa moment, kus "kangelane" saab andeks kõik tehtud silmapilguga, ilma pilku tagasi heitmata tegelikele probleemidele. Probleeme nagu ei esine, vaid lahendused ainult. Puuduvad küsimused või nii. See pole midagi imelikku kui aru ei saa, vahel lippan nii sinka-vonka. Aga siiski, eesti telemaastikul sellist žanri ei ole üldse olemas. Ja taas kord tõstan esile oma sügaavt patriootlikust, kui mainin, et on meil siin üldse midagi. Korralik kaamera on on kolme aasta palk...muust varustusest rääkimata.
Film noir on mulle eeskuju ka sellepärast, et ilma meie võimalusteta tehi suurepäraseid filme. Tehniliselt paremaid kui eesti filmid tänapäeval ja vahendid millega tehti, on meile kõigile kättesaadavad. Nii, et kui suutsid seda Howard ja Miller, suudan seda ka mina. Ainuüksi tahtmisest enam ei piisa, sest aeg on väga tugev faktor. Ei saa lubada kulutada filmi aastat, sest aasta tänapäevl on midagi muud kui 60 aastat tagasi. Kuid leian, et üks korralik Malta Pistrik meets Psühho oleks väga väga huvitav projekt. Kellel ideed ja aega, olen huvitatud...