Öine Kuulaja

Ma kuulan tähistaevast, ma olen öine kuulaja.

Ma vaatan tähti, siis kui õhtu on käes ja küsin,

kas veel veidiks võin jääda.

Ainult vaikus on see,

see mida kuulen, see mida näen.

Ainult tapja kuu,

ainult minu tumemust vari teab muusika värvi,

teab vaikuse värvi, teab öö värvi...!

Seejärel tunnile järgnev tund sõnatult mööda läheb,

vaikselt suud liikudada ei suuda,

vaikselt midagi teha ei suuda...!

Miks aina otsib mu embust sinu nähtamatu vari?

Miks aina pagen ma oma pilguga sinu eest?

Oh, miks vaid ei oska leida ma sõnu?

Sõnu, kirjeldamaks sulle sind ennast,

kirjeldamaks mulle iseennast.

Kus on sõnad kui neid vajan kõige enam?

Tean, et üks siht on meie mõtteil,

meie mõtteil, meie mõtteil...!

Mina sünnin ema ihust,

sina sünnid loojangute loomusuunast,

et liita hetkeks meie olemuste loomu sund.

Iga loojanguga taas vallandumas sõnad hellad ja soojad,

Mis tardumas meisse, meie südame põhjadesse,

meie hingede põrmu...meie hingede kudedesse!!!

Iga loojanguga vallandumas kristallpisarad täitmaks

meie väsinud meelte nõrkhellasidklaasanumaid.

Ja kui väsib lõpuks kaua pidutsenud kurbus,

saab nõnda palju tugevamaks saab armastuse virguv tukse,

ja saab iga helin magusaks kui õite hurm,

kuni lõpuks hinge avause leiab ülemeelik kärsituse kihk,

mis matab meid nagu sirelpuhmpehme lumi.

See öö peale seda surmavat loojangut,

on täis tõotusi ja hellasid kallistusi,

see on lubaduste täitumise värin, hirm.

Sametpehme öö, ja mina, öine kuulaja,

teame öist saladuste maitsmise janu,

ja hommikust rasket südamelööki,

peitmaks andumiste rasket tuleleeki.

Pole ruumi kahetsusele, pole ruumi pettusele,

selles öös on ainult puhas siirus,

selles öös on ainult inimviirus.

Selles öös iga sülelus uueks saab,

ja suu mis oli eile valutav haav,

on täna tulvil naeru sinikiiri...!

See öö huultelt joob mul viimse tilgani vee,

selles pimedas unelmate nõtkes vihmasajus,

kui üksi kõnnin ma taunitute teel.

See on koht kus verejanu polegi janu,

ja kus kaks kirge on midagi enamat,

kui naasev unenägu noorusest!

Pimedas öös olen ma kaduval teel,

pimedas on mõtted puudu mu kaduval meelel,

kui liigun edasi, siis ja ainult siis,

kui ei tea kuhu olen ma teel,

ja teades, et saan ka midagi muuta.

Taevas on veel helendavas loojuvas lõõsas,

kui olen kadunud tunnete teel,

lõputa äraütlemiste rüppes,

endast jälgegi jätmata lahkunud,

pimeduse, haletsuse kütkes.

Saabudes just enne hommikut,

lahkudes taas loojangul,

et taas sügistuultega öösse minna,

liikuda mööda märgasid jalajälgi,

mööda juba käidud teid,

jättes end rannaliivale ja kivide vahele vette.

Hinged on jäänud kaugele,

vaikivad tähed peakohal ülal,

mere hingamist kuulates,

tuule sosinat kuulates,

ma iseenda jälgedes lähen.

Ma mõtetes uhun oma hingekive,

öö on mu meri ja mina tema liiv...!

Pimedas olen ma ju pime,

kus iga hetk on olematu viiv!

Küsis kord keegi, miks nii mõõteis vaevan ma end,

kuid keegi ei tea, mis meid seob.

Need on pikad pimedad ööd,

kauged võõrad põõsapuhmad,

raagus metsad ja kõrged mäed,

ja jutud mis oleme rääkinud!

Ainult öine kuulaja teab,

teab tumemusta varju sajakeelset nuttu,

teab lõpmatu öö kindlameelset juttu.

Ja kui kaovad päeva hämarvalged tunnid,

sügisööde tusk ja talveõhtude lumehelk,

kõnnin sellel hilisõhtusel tunnil,

kus kõik on juba uinunult maas,

jalge all kuupaiste klirisev klaas,

kuid selleks et meelt heita,

pole ühtki jalatäit maad.

Minu öises hinges on palju värsket ja voolavat vett,

palju meeletut sära ja tuld,

seal on kevade kustuvad kõned

ja ajast aega kuivanud muld.

Jäänud päeva veel vaid mõttelehtede hanged

ja kuldsed mälestuskillud,

sest olles öine kuulaja, tean,

saad seda mida pillud.

Kahjuks lõpeb kõik siis,

kui tõusma peab langedes,

ja valgus võtab taas võimust,

võtab varjutuse, võtab ühtsuse,

jättes varjud, jättes tühjuse...!

(01.01.2007)