Ainukene allegooria, mida tean on läbi filmi - suur üllatus. Põhiline minu mõtteteema on alati elu ja film, et kus üks algab teine lõppeb. Võib tunduda, et see on lihtne - üks on päris, teine väljamõeldis, kuid asjad ei ole kunagi nii lihtsad. Eriti veel siis kui inimesed valavad filmif/raamatud hingega sisse. See ei ole kunagi nii lihtne. Sa kirjutad raamatu, on see elu. Teed filmi, on see elu. Vaatad filmi - ei ole elu. Loed raamatut - ei ole. Vähemalt mitte esialgu. Ja igakord kui sa loed raamatut, sa teed ühe filmi, mille stseenariumi autoriks keegi teine. See on alati nii, et kui ma loen raamatut - KUI ma loen - siis lõpuks tahaks ma enamasti sellest teha filmi, rõhutan TEHA filmi, mitte vaadata, sellepärast, et minu nägemus sellest konkreetsest raamatust on see, mida tahaks näha. Ja elu ei ole selline go with the flow tüüpi kus vastused antakse sulle kandikul ette. Kunagi.
Ja kahjuks ei saa lõppu muuta. Filmis saab minna tagasi, nii nagu ka raamatus, kuid elus ei saa tagasi minna. Ainult edasi või võib valida ka seista. Kuid tagasi? Kuigi vahel tahaks...
On tore elada kusagil pilvedes kus kõik on võimalik. Kusagil kohas kus eestlane võib vallutada filmimaastiku. Ja mulle meeldib seal...väga. Ei usu neid kes väidavad, et see ei ole võimalik või mingi põhjus, miks peaks alla andma või mitte lootma või lõpetama unistamise. Kahju vahel, et elu ei ole film noir, kus kõik on must-valge, mees on mees, naine on naine. Hall on see, mis ajab segadusse. Ja nagu öeldakse: "Yes or No, May-be's are the ones that hurt!"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar