Hoor

Mees peab sind sõnagi lausumata võtma

ja pärast kiiresti lahkuma.

Ma ei taha neid pärast seda vaadata.

Veel vähem mingit tasu oodata.

Tahan olla auk – kuristik.

Mida avatum, seda rõvedam.

Mehed ei peagi seda mõistma.

Mida valusam ja vastikum,

seda enam ma olen see mina,

minu intiimsus.

Seda enam ma alistun.

See on lausa metafüüsiline:

kaon vastavalt väe suurusele, mis mind võtab.

Lõpuks muutun õõnsaks.

See ongi minu puhtus.

Kõike luban peale suudluse huultele,

sest see on liiga intiimne.

Mäletan viimast keda suudlesin

ja tema sõnu:

“Minus pole midagi,

ma pole ilus.

Ometi olen maganud paljude naistega.

Miks just mina?

Sest nendega peab rääkima!

Keegi ei vaevu enam naistega rääkima.

Mina räägin,

nemad kuulavad.

Nad on minu käeulatuses.

Ja käsi on seal kus vaja.

Ilma luba küsimata.

Keegi peab ju alustama...!

Ainuke võimalus naisi armastada

on nad vägistada.

Naised anduvad esimesele vastutulijale,

kuid keelduvad õnnetust,

kes neid armastab, austab,

ja on valmis oma elu ohverdama.

Nii see käib!!!

Kas naised tahavad lugupidamist?

Teatud mõttes küll.

Lugupidamine on paratamatu,

kuna naised on selleks,

et neid võetaks,

siis tahavad nad olla võetud.

Ma ei mäleta kõiki oma naisi,

kuid nimi ja vanus on mul kirjas.

Vabanda mind,

kuid naiste tuped pole kunagi sarnased.

Nad võivad meelde jääda nagu näodki.

Kui aga lõigata kümnel mehel peenis maha,

ei tunneks ükski enam oma ära.

On öeldud, et olen võrgutajate kuningas.

Kuid miks võrgutajate kuningas?

See on absurd.

Ma pole kunagi kedagi võrgutanud.

Tean, et ma pole eriti ilus,

võib-olla olen koguni eemaletõukav,

kuid mul on olnud tuhandeid naisi.

Mitu tükki päevas.

Olen võrgutaja olnud ainult ühes:

tõmban neid enda poole...!”

Need olid tema sõnad.

Mäletan seda meeletut ebamugavustunnet...

Oli ärevus..., sest see käis mängu juurde.

Lootsin, et tegudeni jõudes,

ei tuleks sõnadest puudus.

Siis ütleksin talle kohe,

käpad eemale.

Sest need on labased

ja ülimalt häbistavad suhted.

Miks vastumeelsed mehed meid

paremini mõistavad, kui need,

keda me armastame?

Mäletan temalt isegi sõnu,

mis võtsid mu süütuse:

“Kuigi ma ise veel ei taha,

läheb sinul juba alt märjaks.

Jlusad naised tahavad inetuid mehi.

Aga sellest ei räägita.

Peab olema mingine liikumine.

Mitte mehe ja naise vahel,

see oleks liiga lihtne,

vaid ilusa ja inetu vahel.

Ilu toitub rüvetamisest.

Ta lausa otsib seda.

Siis olen kohal mina

ja kasutan juhust.

See on nii!

Ma ei saa sinna midagi parata...

Kas sa tahad,

et ma valitsen su üle?

Tuleb minna kaugemale,

kui see,

millega naine võib leppida!

Võib juhtuda,

et naine on sunnitud minema

üle leppimise piiri.

Ikka ihaldatakse seda millega ei lepita!

Füüsiline armastus on

labase kokkupõrge jumalikuga.

See on kummaline,

et rõvedus ie häiri naisi...!”

Ja nii see läks!

Mind polnud kunagi varem kinni seotud.

Alguses tunned,

kuidas käed muutuvad kangeks.

Arvad, et suudad taluda.

Ja äkitselt see on talumatu.

Nagu oleksid suremas.

Kihutav surm!

Käed nagu kukkuksid otsast ära.

Muutud vähehaaval raipeks.

Ja siis...see peab kohe lõppema,

see ei tohi enam hetkegi kesta.

See kõik vaid mälestus.

Praegu mu pea on väga selge.

Ainult selline ta olla saabki.

Mul on tunne,

et mu keha ei kuulu mulle.

See on anonüümne jätk.

Ja minu peas on armstus.

Ta oleks võinud mind mu kehaga lepitada.

Kuid ta ei tahtnud seda.

Sellepärast, et ma ei armasta

oma keha.

Olengi meestele kerge saak.

Või õigemini ohver.

Jgatahes on naised

meeste lunastusohvrid...

Noorena onaneerisin alati jalad koos.

Väga harva ajan jalad laiali.

Ma ei suuda isegi

iseendale anduda.

Ma vägistan ennast.

Sain alati igava,

iiveldama ajava,

kättemaksuhimulise rahulduse,

et tõestada:

selleni jõudmiseks polegi meest vaja.

Olla nende voodis,

on alati minu jaoks piin.

Laman seal nagu pakk,

millele pole järele tuldud.

See muutus üha talumatuks.

Ma pidin välja tormama,

nagu põlevast lennukist,

sest see kuulus kõigile neile,

kes on sinna surnud.

Korrutasin endale nagu võrrandit:

ma petsin oma meest,

kuid armastan siiski ainult teda.

Ja kui tema mind petaks

poleks sellel ka ehk mingit tähtsust.

Kuid ta ei peta mind.

See oli veel hullem.

Ta nautis üksiolekut.

Meeste ja naiste vaheline armastus,

olgu see veelkord öeldud,

on varjatud lahing.

Ma võidan,

kui jõuan koju viimasena.

Siis võin talle jalad peale panna.

See ongi minu unistus,

olla kellelegi ainult auk,

mida täis toppida.

Ja ei mingeid sentimentaalsusi.

Ainult toores liha.

Anduda mingile suvalisele tüübile.

Mingile mölakele, tolgusele...,

kellega püherdada ainult

püherdamise rõõmu ja raha pärast!

See häbi ja halb kuulsus

on tüdrukule nauding.

Nümfomaania on enesehävitus!

Sest sa valid mehe,

kes sind ei armasta.

Ma ei taha meestega magada.

Tahan, et mind avataks sisemuseni

ja kui selgub,

et saladus on vaid kuhi soolikaid,

on naine surnud.

Mis kuritegu on veel intiimsem kui vägistamine?

Võib-olla mõrv,

kuid surm olekski liiga kerge pääsemine.

Naised võivad armastada tugevamini,

palju tugevamini kui mehed.

Mu mees ootab mind,

õigemini ootas.

Kui ma tulin koju varem,

polnud see nii lihtne.

Naised olid tema jaoks olevused teisest,

paremast maailmast.

Olen vaid tükike liha,

meestele kasutamiseks.

Mida sarnasem pilt meile,

seda enam me sellega samastume.

Tal oli unagi õigus:

ei saa armastada nägu,

kui on ka vagiina.

Tupp ei sobi näoga kokku.

Kunagi nägin üht unenägu,

kus ma kannan kahisevat punast seelikut

ja kogu seda pudi-padi

mis mehi erutab.

Erutumine ei tähenda veel armastamist!

Olla naine on üks paratamatu puudus.

Kui naine meest erutab,

tahab mees teda võtta, teda panna.

Kui mees seda tahab,

siis ta põlgab naist.

Armastus mehe ja naise vahel on võimatu.

Meeste puhul kujutad ette jõhkrust.

Nagu oleks jõhkrus vältimatu.

Alles nüüd tean,

et naisest saab naine alles siis

kui ta on ema.

Ja nüüd kui olen ema,

polegi tähtis, mis varem juhtus,

sest kui keegi seal üleval

hingi loendab,

olen ma teiste naistega võrdne.