Ma näen sind,
kuid sina näed vaid ennast.
Sa ei tunne mind,
kuid olen sündinud vaikuse ja rahu vennast.
Sa ei tea, et olen siin.
Sa ei tea, et sind vaatan.
Sind näha ja mitte tunda on piin,
kui lihtsalt siin istun ja sind ootan.
Kui sind hüüan, kas sa siis kuuled?
Kui sulle lehvitan, kas sa siis näed?
Siin taga sinu nime sosistavad tuuled
ja kui puutud peeglit kohtuvad me käed!
Sa pead alati minema,
kuhu, ma ei tea.
Millal sa jälle juhtud tulema,
ma samuti ei tea.
See väike peegel on aken sinuni,
kust näen sind ja ulatan sulle käe.
Kunagi ei jõua sinu pilk minuni,
sest sa lihtsalt mind ei näe.
Kaks erinevat maailma,
kuid lõpuks kõik ununeb.
Näen kuidas vanust tuleb su silma,
kuni lõpuks peegel koos minuga puruneb.
Raiko Puust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar