reede, 25. juuli 2008

The Good Guys...

Nii, nüüd siis kõik head kangelased. Kõik meie kangelased on alati nii ideaalsed ja moraalijüngrid, mis ajab ikka aeg-ajalt ikka seest keema küll...
Üks väike asi, mida enamus ei pruugi teada on see, et meie ümmardatud idoolid on filmides ja igal pool alati aseksuaalsed. Sest muud moodi ei saaks luua ekraanil nii kiiresti nii mitmekülgseid tegelasi. Vajadusel neid liigutada edasi tagasi ja see ka põhjus miks päriselus ei eksisteeri selliseid tegelasi. Lihtsalt selle peale tuleb mõelda ja see on ainuke seletus ja kui lähedalt jälgida dialooge ja žeste ja kõike seda, siis on näha täpselt, et puuduvad seksuaalsele viitavad detailid, mis pahadel või negatiivsetel tegelastel on alati olemas. Ja see pole imelik kui hea tegelane kallistab teist meest/naist, kuid kujutage ette mõnda oma lemmik filmi või sarja ja halba tegelast kallistamas tesit meest...ei ole nii lihtne. Aseksaalsus on alati igal pool: teatris, kinos ja raamatus.

neljapäev, 17. juuli 2008

Blair Witch Project...

Siis kui kõik magavad, on ikka alati mõni loll, kes ärkvel olla ringi tatsab. Küllap nägi jälle mingit õudusfilmi. Nii, nüüd peaaegu minu lemmik žanr - õudus. Olgem ausad, me keegi pole aastaid näinud korralikku õudukat. Kui jätta kõrvale kõik USA teen slasherid ja morbiidsed Euroopa üritused žanri, on olemas ainult vähe filme, mis üldse on mainimist väärt. Head õudukat tulevad ka lõpuks ikka pool kogemata. Näiteks Blair Witch Project. Paar tudengit ja paar Camrecorderit, ning 248 miljonit dollarit ja filmiajaloos. Reklaamikampaania oli andekas - öeldi et dokumentaalfilm ja päriselt juhtunud. Ja seda usuti. Nind kardeti. Kadestamistväärt. Ja nüüd kõik järgnevad filmid, mis vähegi on sarnased, on lihtsad haledad rip-offid. Vot nii. On sellised filmid nagu The Others ja The Ring ja The Seven ja veel mõned, mis on enamasti liigitatud thrilleri alla.
Kui aus olla, siis tegelikult pole neil filmidel midagi viga, viga on meis. Kunagi kui me midagi veel kartsime, olime me kõik ühesugused. Ei olnud midagi nagu mees ja naine, kogu seda teemat. Siis me olime kõik sõbrad ja naiivsed. See oli aeg kui Freddy Kruger oli õudne ja Poltergeist võttis une. Aga jah, ma ikka ootan midagi uut...

Blair Witch trailer:

Se7en trailer:

Poltergeist trailer:

Nightmare On Elm Street trailer:

Ringu trailer:

Cult Me, Please!!!

Ma siin täna jälle töö juures mõtlesin filmidele ja igasugu erinevatele põhjustele, miks lööb läbi ja teine mitte. Vastust ma ei tea, kuid tean, et õige oleks minna kohe kultusele. Southland Tales ei olnud veel väljasgi kui juba saatis teeda kultus. Ja olgem ausad, nii ei saa mööda panna. Ja vahest näide kui kõige parem oleks The X-Files. Me kõik oleme seda näinud. Paar - mees ja naine. Fox Mulder ja Dana Scully. Paljude teiste paaride sünonüümiks. Kui juba siin korra olen, tahaks ära mainida midagi Salatoimikute kohta. Juba ainuksi see, et et naispeaossa valiti Gillian Anderson, mitte keegi toonekurg rinnad lõua all, nii nagu sarja proutsendid nõudis. Carter ei olnud nõus, sest temal oli idee ja temal oli nägemus. Ta loobus lepingust peale piloot osa ja tegi oma firma, selleks et teha sarja Salatoimikud. Ja me kõik teame kuidas see saaga lõppes. 9 aastat edu ja puhas kultuslik vaatajaskond. Ja kui jätta kõrvale see, et seriaalis oli ainult kaks erinevat joont - "monster of the week" ja ALF/UFO teema. Trust No 1
Kultusfilmi ei tohiks olla raske teha, sest tänapäeva teismelised on kõik "targad", mis tegelikult tähendab, et üle analüseerivad ebakindlad noorukid. Meie ümber käivad ringi 25-aastased neitsid, sest analüüsivad üle "õiget aega" ja "õiget inimest". Selle asemel, et lihtsalt teha, lihtsalt olla. Ja me kõik teame, et pole olemas naist, kes ütleks ei, on vaid mehed kes halvasti küsivad.
Kas minu mõtlemine on piisavalt vigane, et meelitada noori analüütikuid ja argpükse? Karakter enam ei ole oluline...

Southland Tales trailer:

kolmapäev, 16. juuli 2008

Film Noir...

Oh, Film Noir! Kui mul oleks ajamasin, siis üks asi peale palju muude oleks see, et ma läheksin ja vaataksin ühte korraliku must-valget filmi. Mitte beid võltse, vaid old-school-hollywoodi omi. Sellised värsket talkied. Juba ainuüksi kogu tegelaste põhi on intrigeeriv, see kogu anti-kangelase teema, kus terve film defineerib ühte kangelast, keda tegelikult ei eksisteeri. Klassikalne Howardlik tegelase arendus on minu lemmik. Alustada sellise mehega, tõeline mees, kelle jalge ees naised sulavad. Pool filmi tegeleda lameda armuafääriga, mis areneb kaadrite vahel. LUbada kangelasel läbi kukkuda ja siis teha viimase minuti pääste ja saada naine, kuid siis looduba sellest. Ja asutda kusagile pimedusse. See on klassika. Me kõik oleme seda näinud. Kuigi ma olen selle žanri austaja jääb ikka mulle segaseks alati see clean sleet/tabula rasa moment, kus "kangelane" saab andeks kõik tehtud silmapilguga, ilma pilku tagasi heitmata tegelikele probleemidele. Probleeme nagu ei esine, vaid lahendused ainult. Puuduvad küsimused või nii. See pole midagi imelikku kui aru ei saa, vahel lippan nii sinka-vonka. Aga siiski, eesti telemaastikul sellist žanri ei ole üldse olemas. Ja taas kord tõstan esile oma sügaavt patriootlikust, kui mainin, et on meil siin üldse midagi. Korralik kaamera on on kolme aasta palk...muust varustusest rääkimata.
Film noir on mulle eeskuju ka sellepärast, et ilma meie võimalusteta tehi suurepäraseid filme. Tehniliselt paremaid kui eesti filmid tänapäeval ja vahendid millega tehti, on meile kõigile kättesaadavad. Nii, et kui suutsid seda Howard ja Miller, suudan seda ka mina. Ainuüksi tahtmisest enam ei piisa, sest aeg on väga tugev faktor. Ei saa lubada kulutada filmi aastat, sest aasta tänapäevl on midagi muud kui 60 aastat tagasi. Kuid leian, et üks korralik Malta Pistrik meets Psühho oleks väga väga huvitav projekt. Kellel ideed ja aega, olen huvitatud...

Life in 2D...

Nii - üks lugu! Üks mälestus minu isast ja filmist. Ei ei tea kui vana ma siis olin, kuid see on minu esimene mälestus kinost kui sellisest.
Tegevuskoht: kino Kosmos, mis oli omaaja tehnika uusim sõna, kuid olgem ausad, see on seda siiani. Nostalgia on rohkem väärt kui stereosüsteem kui selline ja filmi puhul ei ole vanus olunine.Nii. Mäletan, et läksime isaga kinno. Isa oli mul selline naljakas. Ta oli mu üle uhke, kuid ei osanud seda kunagi välja näidata ja kõik tema üritused kiindumust välja näidata luhtusid alati. Selline armsalt kohmakas, võiks öelda. Üks omadus mis uhkusega temalt päritult. See oli siis üks meie father-son moment. Meil oli neid palju, kuid see oli see meelde süüvis. Esimene kino. Ajalooline. Sellest momendist kunagi räägitakse filmikoolides ja dokumentaalides. Filmiks oli Free Willy 2 - vist. Võis ka esimene osa olla.
Sellega oli veel üks huvitav moment, sest minu vanemad õed olid ka seal, kuid hoopis teistel põhjustel. Nimelt, vanemal õel oli kohting mingisuguse kutiga - pimekohting. Ja kuna ta ei olnud kindel, siis võttis ta kaasa noorema õe, kuid minule siiski vanem ja vahetasid nimed ära. Mäletan seda hetke, kui nägin neid istumas meist kaks rida/üks rida tagasi. Noor nagu olin, suure suuga hüüdsin Mairi, mairi, kuid vastas Merit. Hüüan, et ei Merit, tahan Mairit. Kuid ikka. Mulle ei öelnud keegi, et nimed on vahetatud. Kuid mees oli hirmus kole küll:D Faktid on ikka natuke udused.
Tagasi loo poindi juurde. Mäletan, kui lummatud ma olin. Isa oli mul täis ja magas, mis polnud midagi uut. Kuid mina olin haaratud. Meie ees oli noor paar, vanus kusagil 15-20 ja andis minna oma himudel nii mis kole. Mina ei saanud aru, kuidas saab keegi valida musitamise selle imelise ekraniseeringu asemel.Ütlesin isale, et ta paluks neil vaiksemalt olla. Isa ei ärganud. Ise siis koputasin õlale, kuid ei öelnud midagi. Poiss vaatas mind näoga, mis ütles: "Ühel päeval sa mõistad!". Kuid kahjuks ma ei mõista. Saan aru sellest himust. Kuid ei saa aru kinost. Üks koht mis on püha, kus pole asja sellisele asjale...kui just pole linastuvat filmi juba ennem näinud:D Pole nii süütu midagi...

Check For Me In Credits...

Klassikaline stseen - sajab vihma ja keegi lamab vihmas, jookseb juurde keegi teine, võtab pea sülle ja südantlõhestav dialoog järgneb. Kultuslikud viimased sõnad: "I Love you!" ja siis surmasteen, mis tänapäeval on rohkem koomiline kui midagi muud, lisa natuke köhitavat verd ja asi olemas. Kuid siiski mitte - pole stseeni kui pole kedagi kes karjuks NOOOOOOOO! Mina tahaks tuua selle üle tänapäeva, kuid tänapäeva moodi. Mul selline stseen on meelel, kuid ei avalda kuidas see välja näeks. Kunagi kinos näeb.
Ma vahel ikka mõtlen, et suurte unistuse kõige suurem probleem on see, et mis siis kui sul pole piisavalt annet et to rise to a level. Idee on, et mis siis kui pole piisavalt annet, et viia täide unistused. Aga noh, anne pole siiamaani veel olnud probleem. Kuid kui nüüd mõelda jälle natuke suuremalt, siis pole probleem olla suur kala Eestis, see on köki-möki, kuid kui oled suur kala siin, siis maailmas pole sind ikka olemas. Ja jällegi, kui oled andekas siin, maailmas oled endiselt mitte keegi. Ja isegi saad kuidagi läbi suruda oma erakordse visuaalsuse ja muu sellise jamaga, konkureerid sa maailmas, mitte sadade ja tuhandete, kuid kümnnete-tuhadetega,kes kõik on rohkem kui andekat, rohkem kui julged, rohkem kui visuaalsed jne. Nii, et kes lõpuks on siis rohkem-rohkem. Ja kahjuks on teema selline - parim alati ei võida. Ka andekam mitte. Fotoaparaadiga ei konkureeri.
Aeg näitab...

teisipäev, 15. juuli 2008

Karl Ristikivi meets Holden Caulfield

Ainukene allegooria, mida tean on läbi filmi - suur üllatus. Põhiline minu mõtteteema on alati elu ja film, et kus üks algab teine lõppeb. Võib tunduda, et see on lihtne - üks on päris, teine väljamõeldis, kuid asjad ei ole kunagi nii lihtsad. Eriti veel siis kui inimesed valavad filmif/raamatud hingega sisse. See ei ole kunagi nii lihtne. Sa kirjutad raamatu, on see elu. Teed filmi, on see elu. Vaatad filmi - ei ole elu. Loed raamatut - ei ole. Vähemalt mitte esialgu. Ja igakord kui sa loed raamatut, sa teed ühe filmi, mille stseenariumi autoriks keegi teine. See on alati nii, et kui ma loen raamatut - KUI ma loen - siis lõpuks tahaks ma enamasti sellest teha filmi, rõhutan TEHA filmi, mitte vaadata, sellepärast, et minu nägemus sellest konkreetsest raamatust on see, mida tahaks näha. Ja elu ei ole selline go with the flow tüüpi kus vastused antakse sulle kandikul ette. Kunagi.
Ja kahjuks ei saa lõppu muuta. Filmis saab minna tagasi, nii nagu ka raamatus, kuid elus ei saa tagasi minna. Ainult edasi või võib valida ka seista. Kuid tagasi? Kuigi vahel tahaks...
On tore elada kusagil pilvedes kus kõik on võimalik. Kusagil kohas kus eestlane võib vallutada filmimaastiku. Ja mulle meeldib seal...väga. Ei usu neid kes väidavad, et see ei ole võimalik või mingi põhjus, miks peaks alla andma või mitte lootma või lõpetama unistamise. Kahju vahel, et elu ei ole film noir, kus kõik on must-valge, mees on mees, naine on naine. Hall on see, mis ajab segadusse. Ja nagu öeldakse: "Yes or No, May-be's are the ones that hurt!"

Väikene Stoori

Kust alustada rääkimisega sellest, mida pole võimalik rääkida või kuidas kirjeldada seda mida pole võimalik kirjeldada. Vahest soovin, et omaksin sellist võimet, võimet näitamaks kirjasõna ja võib-olla natuke ebatavalise sõna valiku läbi oma mõttepilti läbielatust ning ülevoolavat tunnet lihtsalt tunda. Iga tunne on ainulaadne ja iga kogemus sedavõrd unikaalne, et ei suudaks ma kõike ka siis kirjeldada ja jäädvustada kui seda oskaksin, kuid see polegi minu eeskmärk. Tee mille olen omale valinud on toonud mulle palju sõpru, palju lugusid mida rääkida, kuid ainult ühe kindla loo, mida ka tahaksin rääkida.
Olen kuulnud, et erilised asjad juhtuvad eriliste inimestega, kuid mina ei ole eriline mees. Olen tavaline mees, kes oli jäänud ajale jalgu ja kes tollel ajal veel ei arvanud endast eriti palju. Mäletan, et tihti leidsin ennast seina vahtimas ja mõtlemas sõnadele - mis siis kui... Siinkohal leian, et hetkel tegelikult polegi tähtis milline mees ma olin, vaid kes olen ma nüüd ja kuidas räägin oma lugu. Alustaksin oma lugu siis aastast 2000, värske uue millenniumi algusest vara kevadel. Alustan just sellest ajast, sest see oli aeg millal hakkasin oma mõtteid ülesse märkima päevikusse. Päeviku pidame polnud minule lihtne, kuid vajalik võitlemaks oma mõtetega, et mitte pugeda varjudesse ja nurkadesse kartes omi mõtteid. Igaüks meist teab, mis tunne on mõelda musti mõtteid, kuid mis saaks siis kui ainus asi mida kontrollid pole mitte sinu mõte, vaid hoopis tahe mitte mõelda. Ja see sama tahe hoidis mind pikka aega sügaval augus, sest kartes lahti lasta koletist oma peas, hoidsin kinni ka kõik mis oli minu südames. Kindlasti võib praeguseks mõelda, et kas tegin õige valiku ikka valides kuulamiseks selle loo, kuid ma kinnitan, et annan endast parima selle loo edasi andmiseks.
Illustreerimaks oma tollast vaimset ja emotsionaalset seisundit, toon ära siinkohal näite oma päeviku sissekandest 7. märtsil sellel aastal:

”Täna hommikul taas leidsin, et kell jätab minuteid vahele. Ta nagu mõnitab mind, seal nurgas tiksudes ja ometi arvasin hommikul ärgates, et olen uus mees, et olen muutunud mees. Kuid see tunne valetab. Minu kell valetab, kui liigutab oma seiereid peatumispunkte vahele jättes. Mind vahele jättes naerab ta mulle näkku, teeb tobedaid lauseid minu arguse kohta ja oksendab minu püüete peale voodist püsti tõusta. Ja ometi aeg läheb edasi! Aeg läheb minust mööda, jättes minu hingekudedesse võõraid arme ja mälestusi mida pole mul olnud, ning ma lausa vananen peegli ees seistes. On hämmastav, kui mitte midagi ütlev võib olla minu nägu! Ja mu silmad...lihtsalt vaadatavad tühjusesse, süsimusta tühjusesse! Miks aina nutan peegli ees soovides, et tuleks keegi, kes näeks minust läbi, kes ütleks mulle kui võlts ma tegelikult olen, kui mitte eriline ma olen, kui haletsusväärne ma olen! Et tuleks keegi kes suruks mu põlvili oma jalge ette, suruks näoli vastu jääkülma kivipõrandat ega laseks mul tõusta! Soovin, et maailm teaks kes ma olen, et maailm näeks mind ja hülgaks mind kui kõlbmatut! Keeldun ennast omaks võtmast, sest ei suuda näha kedagi peale enda ega kuule muudkui oma häält kaugel taustaks raadios mängimas Giulio Caccini ja Paul Pritchard’i Ave Maria, mis lausa nutab mulle minu enda ükskõikset nutulaulu! Ma ei usu ennast, sest valetavad need kes nutavad ainult enda sisse ja ka mina nutan enda sisse, pisarad imbumas mu vereringesse, liikudes läbi mu südame, mis pumpab kogu selle enepettuse minu kehasse laiali! Ja siis ma jälle nutan, kuid mitte tõelisi pisaraid. Minule pole tõelisi pisaraid, kuid valu mida tunnen on ehtne, siluett mida varjul näen on ehtne. Ja see elu mida elan on reaalne, see on tühi. Kas tõesti pean ma siis paluma väljaheitmist või ehk mind unustatakse niisama, pekstuna vastu kivipõrandat, ujudes endi pisarais, upudes enda pahedesse ja minestades iseenda verd pumpava südamevalu pärast! Tunnen, et vaid vaikselt hõljun, kellad kõrvus kumamas, taustal taas veel muusika! Tunnen kuidas muusika mõistab minu üle kohut, kuidas kõrgemad jõud läbi Steve Bakeri ja Carmen Dave’i raadio laulu For Whom The Bell Tolls kisub mind endaga lõputusse sügavusse. Seal sügavuses pole aega, seal pole tundeid, seal vaid must auk...kuid peaks olema süda! Mul pole südant, ja kui ongi, siis selleks et kurta, et vinguda asjade üle mida ei suuda allutada oma tahtele! Ma tahan olla aheldatud, et karjuda vabadussse, tahan tunda seda pitsitust oma hingele, et paluda armastust. Tahan olla ebajumal kõigele patusele, et mitte vajada vabandust eksimisele, et mitte vajada vabandust olemaks inimene! Magaksin lõputut und, kui teaksin, et keegi mind ei ärata! Nutaksin kritallpisaraid kui teaksin, et keegi mind vaataks, mind imetleks minu julguse ja soovi pärast olla mittekeegi! Aeg paindub minu juures, usk kaob minu juures, sest et julgen vaadata otse silma ja minu silm juba ei pilgu ja minu käsi juba ei värise. On hirm ideaali ees, et olen ehk liiga kõlbmatu oma kättesaamatuse tõttu, oma kõrgete unistuste tõttu, oma pisarate mere tõttu! Minu kohta ei ole sõna, minu kohta ei ole kusagil mujal peale oma truu alama jalge ees, surutuna tema tahte poolt, surutuna tema läbinägelikkuse poolt! Elu on kui unenägu, see lõppeb nagu algas, karjudes ja viheldes, ehmatuses ja kabuhirmus! Ma laman oma enda kaevatud hauas, patud loopimas mulle mulda. Ma karjun kogu hingest, kuid järjest rohkem märga mulda ma neelan. Ma vihklen kogu jõust, kuid järjest sügavamale ma end kaevan. Ja kui siis lõpuks olen maetud pimedusse, maetud märga mulda, leian enda nutmas päris pisaraid, kuid ehk liiga hilja, et ka omada tähtsust, et omada uut loovat jõudu! Ma leian end värisemas tundmatu ees, mu käsi väriseb, mu valutav suu väriseb, mu mullane hing väriseb, kuni lõpuks jääb puhakama! Ei enam julge mind keegi äratada, sest uni on kõik mis veel jäänud, uni veel kõik mis mind veel ootamas ees! Ja aeg seisab taas...! ”

Ei olnud kerge olla sellises kohas kus oled iseenda kõige suurem vaenlane nagu parasiit enda hinges. Vahel unustasin terveid päevi, nagu neid poleks olnudki ja vahel ka terveid nädalaid. Päevad möödusid siis minul voodis lamades ja harva sain ma ka sealt välja. Ja kui lõpuks suutsin vabalt ringi liikuda, käisin vahel mööda haiglat ringi, lohistades oma sõrmi mööda seina, lugedes avausi mis katkestasid minu puudutuse ja minu vähese kindluse, et ei kõnni üksi.
Õhtuti oli haigla väga rahulik, võib-olla isegi maailma rahulikuim koht. Ainult mõned varjud aknaruutudest ja võredest nende peal. See rahu oli minu trikk hoidaks koletist luku taga. Lihtsalt istudes ja vaadates tähti öösiti läbi oma palati aknavõre oli minu lemmik tegevus ja ka ainuke tegevus mis mulle ka meeldis. Ma lausa ootasin terve päeva seda hetke, millal saan istuda selle vaikselt nohiseva radiaatori kõrvale põrandale, panna pea vastu seina, lasta ennast lõdvaks ja lihtsalt pöörata pilk taevasse. Palat ise ei olnud suur, kuid väga hubane, sest sellel polnud küljes sellist haigla lõhna. Kuidas see võimalik oli, ei oska öelda. Uks oli sellel paremal pool seina või siis vasakul pool kui akna juurest vaadata, kuid uks oli enamasti koguaeg lahti. Voodi oli kohe selle ukse taga. Voodi oli väga omapärane, see ei olnud ei pehme ega ka kõva, kuid vast haigla voodid peavadki sellised olema. Palatis oli ka väikene kappi moodi asi, kuid päris kapp see vist ei olnud. Igaljuhul oli see voodi ja akna vahel. Selles kapis hoidisin oma päevikuid ja maiustusi. Kapi peal oli minu oma isiklik laualamp ja kell mida väga tihti liigutasin. Millegi pärast tundus mulle, et see kell võtab minult aega ära ja ma peitsin seda. Kord voodi alla, kord palati nurka. See kell oli minule nagu sõber, kellega ma läbi ei saanud. Ja kui õigesti mäletan, ei olnud see vist kunagi ka õige. Kõige hirmsam asi kogu selles palatis oli väike ümmargune peegel selle kapi kohal. Mäletan kui väga kartsin sinna vaadata, kartsin, et vahest näen milline olen ma tegelikult. Peeglit vältides sain ma suureks sõbraks ka valge seinaga, mida väga tihti vaatasin. Päevastel aegadel eelistasin ma põrandal lamada ja vaadata lage. Kui seda väga kaua vaatasin, nägin seal igasuguseid asju mida muidu ma näha poleks kunagi saanud, nagu näiteks lainetavat ookeani ja lumivalget liiva. Vihmaste ilmadega meeldis mulle väga olla voodi all, kuhu igal vihmasel päeval tõmbasin ma uue musta kriipsu oma pliiatsiga. Kõige rohkem oli mul neid seal kord 5 enne kui jälle need ära pesti, kuid ega see mind ei häiri. Alustada kogu aeg uuesti on väga hea ja rahustav.
Enne päevikuga alustamist elasin ma korraga kahes maailmas – selles, mis oli päris ja selles, mis oli peidus minu palati varjudes. Selles varjude maailmas olin kindel, et tean kõike ja olen kõike näinud ning kõik uus on vaid juba varem äranähtud vana, kuid ühel hetkel tõmbasin omale teki üle pea ja sulgesin silmad, katsin kätega kõrvad ja hoisin nuttu tagasi. Ja minu mõtted äkki enam ei jooksnud juba sissetallatud radu, vaid kaotasid üldse igasuguse sihi, hakates tegema mulle haiget, võttes minult une, võttes mõistuse. Sellise katte all kõndisin, lamasin ma iga päev, päev päeva järel. Vahel mõni üksik lootusekiir pääses mu hinge, et mind kallistada, sest teadis, et see mind lohutab, kuid see kallistus oli ainult nagu pisar vihmas. See maailm oli sügav, nii sügav, et unesooja jalaga jäisele kivipõrandale astumine oli alati nagu lõputu kukkumine vastu oma surmale. Iga päev oli päev enne minu surma. Selline lõpu tunne tungis läbi minu, sõrmede ja iga karva otsani ja edasi. Pidevalt haaras mind endasse juhuslikkuse tunne ja sulamise tunne. Selline pidev õõtsumine selgusest pimedusse, pani mind arvama, et suudan sulada ükskõik milleks. Olles ükskõik mis, siis keegi ei näe mind, keegi ei vaata mind. Kuid kui jälle selgus võttis võimust, siis tegi ta seda halastamatult, tõmmates mind juustest nii kõvasti ja nii kaua kuni silmist pisarad voolama hakkasid. Selgena ei tuksunud ma enam selles voodisse ja voodist maailmas, vaid püüdsin luua omale elu, mis kontrolliks mind ka siis kui ma pole enam nii selge, kuid püüdes võimatut kaotasin ka viimse leiguse oma elust. Niimoodi muutuski maailm minu jaoks üheks pidevaks jooksmiseks ühest minutist järgmisesse ja järgmisesse, kuni lõpuks avastasin ennast psühiaatriahaigla palatist number 32, kolmandal korrusel koos teiste vaimselt ebastabiilsete, paranoiliste inimestega – või hoopis pigem koos teiste haigetega, sest inimesed polnud me ju enam ammu, identiteet kadus koos mõistusega mida me vahel taga nutsime. Kuid see polnud alati nii.
Nagu ennist mainisin, siis olin tõesti haiglas. Füüsiliselt olin ja olen ma terve mees, kuid vaim on mul alati habras olnud. Mu vaim oli nagu klaas, mis oli aastatega kriimustada saanud, kuni lõpuks purunes. Vahest oli see minu sõbra surm või hoopis fakt, et naine mind jättis ja lapsele ei rääkinud, et tal ka ise olemas on, kuid praegu ma seda enam ei tea, mis klaasi lõhki lõi, kuid tean mis selle terveks tegi. Algas kõik siis 6. märtsi õhtusel grupiteraapias, kui meil kõigil kästi hakata pidama päevikut. Mina, usin nagu ma koguaeg olnud olen, juba tollel öösel tähti vaadates tegin oma esimese sissekande. Meile räägiti, et arstid loevad neid iga päev, mida me kirjutame, kuid ega sellepärast ma sinna vähem isiklikku kirja ei pannud. Tahtsin ausat diagnoosi oma tervise kohta, et sealt ka ükspäev koju saada – seega põhjus miks olin nii innukas ja isiklik. Siis järgneva päeva teraapias olin ainuke kellel oli päevik süles või üldse olemaski. Arstid kiitsid mind, kuid tuletasid samas teistele ikka meelde, et sellel on sügav vajadus meie edusammude juures teel paranemise poole. Nädal aega hiljem, vaid kahel meist, kolmeteistkümnest, oli ka päevik olemas, või vähemasti siis kaasas söökla kõrval olevas lugemissaalis kus pidasime meie grupiteraapiat. Pidasin ennast seal alati kõige tervemaks, kuid võis arvata, et seda arvasid ka kõik teised. Oli järjekordne hommikune teraapia tund 14. märtsil, kus emakeele päeva puhul loeti ette mõnest päevikust kõige huvitavamad ja selgemad väljavõtted. Juba siis kui nägin arsti süles seda punast raudrõngastega päevikut, teadsin, et selles on midagi teistmoodi. Ja oligi. Arstid olid juba paar päeva sahistanud patsiendist palatis 38 ja tema punasest päevikust. Ma ei teadnud siis veel milline ta välja näeb, on ta mees või naine, poiss või tüdruk, sest ta mingil põhjusel ei käinud kunagi meiega koos teraapias ja mitte ainult seal, teda polnud kusagil näha, kuid ometi ta olevat seal olnud juba üle nelja aasta, mis tähendab, et poolteist aastat enne mind. Ja täiesti võõras nägu, ainult see number 38. Samal ajal kui ma neid asju mõtlesin, alustas Doktor Cellardoor juba lugemist. Seda kuulates miski haaras mind endasse, sest see oli kuidagi nii teistmoodi, see mis kuulsin. Nagu keegi polekski seda mulle lugenud, vaid vaikselt sositanud kõige meeldivamal moel. Kui Doktor Cellardoor lõpetas lugemise, olid kõik patsiendid vait, isegi Haige Igor 36-ndast, kes alalõpmata muidu koguaeg häälitses. Doktor muud ei öelnudki meile, kui ainult, et mõelge selle peale mida te just kuulsite ja kirjutage mis tundeid see teis tekitab. Ainuke tunne mis mul tekkis, oli uudishimu. Kes on siis see salapärane autor palatist 38? Võtsin oma päeviku kaelnasse ja hakkasin vaikselt astuma avatud uksega palati 38 poole, silmates seda numbrit ukse kohal. Kartsin sinna vaadata, sest ei teadnud mida sealt leida võin, kuid oli suur minu üllatus kui nägin kes lamas voodis kinniseotult, magades.


2. SEGADUSES

Oli hästi vaikne hommik kui silmad avasin. Mul pea õudsalt lõhkus otsas ja olin jällegi natuke segaduses nagu iga hommik, et kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Kuid sekunditega olin ma jälle tagasi reaalses maailmas – nii reaalne kui see olla sai. Kuid seekord polnud see hommik midagi nii tavaline kui olin silmi avades seda arvanud. Oli üks neist hommikutest, kus olin särgitatud ja seotud. See tähendab, et olin hullusärgis ja lisaks veel voodi külge rihmadega kinni tõmmatud. Peale selle, et olin kinni seotud nagu haige koer, olin ka tollel korral väga suurtes valudes, mis oli minu jaoks midagi uut. Mäletate, et ennist rääkisin, kuidas vahel kaotasin päevi või isegi nädalaid, siis mõtlesin selle all ma selliseid hommikuid nagu see siin. Ka tol korral teadsin, et pole 15. märts nagu ma algul tahtsin arvata, oleksin pakkunud nii kusagil pluss kaks kolm päeva, mis oli minu tavaline segane periood nii kord kuus, kuid seekord oli teistmoodi, juba nende valude pärast. Seal lamades ja selle peale mõeldes, astus sisse Doktor Barlow, noor kena Doktor Cellardoori kolleeg meil seal haigas. Tollel hetkel olin ainult kuulnud Doktor Barlow’st ja vahel korra ka liikumas teda näinud, kuid kunagi polnud me veel omavahel sõnagi vahetanud. Seal minu ees seistes sain teda siis ka esimest korda korralikult vaadata. Esimene asi mida tema juures märkasin oli tema kurvad silmad, isegi mitte tegelikult päris kurvad, vaid hoopis kaasatundlikud. Silmad rohelisemad kui miski mida eales olin näinud ja nina armsam kui võisin kelleltki kunagi loota. Hakkasin kohe ette kujutama teda lahtiste juuste ja ilusa naeratusega, sest juuksed olid tal koguaeg kinni ja naeratust samuti polnud keegi meist veel näinud, ainult häguseid lugusid kuulnud, et ta olevat korra ühele patsiendile naeratanud, kuid selline jutt juba minusugust skeptikut ei veendnud, tahtsin oma silmaga näha. Kuigi muidu oli tegemist äärmiselt veetleva naisega, ei vaadanud ma isegi tema jalgu ega tagumikku. Võite mõelda, et mis selles siis imelikku on, kuid mehena ma alati vaatasin esimese asjana naiste juures nende jalgu ja tagumikku. Tagumikust ja jalgadest on kohe näha kuidas naine enda eest hoolitseb ja kui hästi sööb. Ei hakka eitama, et tahtsin tema jalgu vaadata, kuid seda on ikka väga raske teha kui oled voodi külge kinni seotud.
Seal ta siis seisis minu voodi jalutsis ja uuris muudkui oma pabereid enda ees oleval kaustal. Need paberid pakkusid mulle alati huvi, sest nad tundusid minust alati rohkem teadvat kui ma ise ja nii oli ka seekord.
„Kuidas te ennast täna hommikul tunnete, Mr. Wincester? Loodan, et hästi!” olid tema esimesed sõnad mulle. Mulle väga meeldis see kuidas ta ütles mulle mister. See oli nii auväärne. Wincester on šoti päritolu nimi, või oli see Walesist, kuid igaljuhul kusagilt sealt kandist. Kui ma 76. aastal sündisin, elasid mu vanemad Eestis, mis on väike riik Ida-Euroopas Venemaa ja Soome juures. Kuna mu ema on eestlane, siis taheti mulle alguses panna eesti nimi, kuid ühel hetkel otsustati, et Eestis pole tulevikku ja kuna nad nii-kui-nii plaanivad kolida Suurbritanniasse, panid nad mulle nimeks Virgil-Kyle Wincester. Kust nad sellised nimed valisid ei oska öelda.
„Virgil? Olete te ikka minuga?” oli Sarah mures. Sarah oli Doktor Barlow eesnimi.
„Jah, jaa. Ikka jah. Muidugi. Ohh...ma vist ikka veel unine...! Tähendab uimane...ma tahtsin öelda.” olid minu esimesed sõnad siis Sarah’le.
„Ma nüüd küsin sinult mõned küsimused ja oleks tore kui te vastaksite neile kõigile nii ausalt kui vähegi saate. Nõus?”
„Arvan küll”
„Kas teil esineb tihti peavalusid? Nagu näiteks ka praegu?”
„Ei. Ja ei!”
„Ahah. Nii. Kas teil kusagilt mujalt valutab?”
„Kui te seda mainiste, siis tegelikult valutab küll. Mul vasak külg ja käevarred teevad põletavat valu.”
„Ahah. Ja kas te teate miks nad teil valutavad?”
„Ei! Kas ma peaksin?” olin ma üllatunud.
„Mina olen siin see kes küsib küsimusi. Nii, et te siis ei tea! Aga kas te teate, mis kuupäev täna on?” küsis Sarah, tehes samal ajal märkmeid oma märkmikusse.
„Ma täpselt ei tea, kuid ma arvan, et kusagil 18.-22. märts...”
„Ahah. Kas te teate kus te olete?”
„Mis mõttes? Palatis number 32. Või ei ole???” hakkasin juba kahtlema oma vastustes.
„Aitäh teile, Mr. Wincester. Olite väga abivalmis. Võtan teiega õhtul uuesti ühendust. Seni kaua ma lasen valvuritel teid voodi küljest ja särgist vabastada. Paluks teil oma palatist mitte lahkuda enne kui ma tagasi tulen. Nõus?” ja hakkas palatist lahkuma.
„Ahjaaa...ja teie päeviku lasen ma teile ka tagasi tuua, et saaksite jätkata selle edukat täitmist. Nägemist!” ja tõmbas ukse enda järel kinni.
Nüüd olin ma küll päris segaduses. Kas polnudki siis kusagil kahekümnes märts ja mis oli minu valudega? Ja miks oli minu päevik nende käes? Hakkasin kartma, et minu haigus, mis ometi hakkas näitama paranemise märke, oli teinud kannapöörde vastassuunas ja ehk võtnud ka tükki minu mõistusest kaasa. Ja nüüd kui hakkasin ka natuke hoolikamalt ringi vaatama, siis taipasin, et see tõesti polnud minu palat, vaid rohekm nagu juba labori kõrvalruumi taoline kamber. Huvitav, et ma seda kohe ei taibanud kui Sarah minu voodi jalutsis seisis, sest minu palatis oleks see olnud tal võimatu. Küllap tema ilu viis minu tähelepanu kõrvale asjaolust, et ma olin ju ikkagi vaimuhaiglas, mitte tavalises haiglas. Peale seda kui mind oli vabaks voodi küljest lastud, hakkasin uurima seda kohta kus ma ärkasin. Üritasin meenutada, et kuidas võisin ma sinna sattuda, kuid kahjuks viimane asi mis meenus oli palatinumber 38 ja keegi, keda ma seal nägin. Üritasin meenutada, keda ma seal nägin, kuid kohe üldse ei tahtnud meelde tulla. Kui oma päeviku taas kätte sain ja selle avasin, siis avastasin oma suureks üllatuseks, et see pole see sama päevik, mida olin täitnud eile, tähendab eile mida mina mäletan, et oli eile. See oli paksem kaustik ja punane. Punane? Nüüd mulle meenus miks olin läinud palatisse 38. Seal oli patsient, kes olevat kirjutanud punasesse päevikusse selle ilusa loo lendamisest päikesesse ja kukkumisest kuu peal.
Seal voodi peal istudes hakkasin tookord taas oma kella otsima, et vaadata kui palju minuteid olin ma kaotanud, kuid kella polnud kusagil näha. See tegi mind murelikuks ja kui aus olla, siis kartsin väga oma tervise pärast, sest Doktor Barlowd ei kutsuta niisama tavalist ülevaatlust tegema. Ja aknast välja vaadates nägin ma haigla mänguväljakut kus piidrid nagu väikesed lapsed kulli mängisid. Ühes olin ma siis kohe kindel, et kolmandal korrusel ma enam ei ole, vaid hoopis kõrgemal. See polnud enam hea uudis, sest mida haigem sa oled, seda kõrgemale haiglas sind viiakse. Ja tundus inimeste suuruse järgi mänguväljakul, et mina olen kusagil viiendal või kuuendal korrusel ja kui arvestada, et kogu haigla oli ainult 6 korrust kõrge, siis võis minuga lood ikka päris kehvad olla.
Aknast välja vaadates otsisin märke sellest, et mis kuupäev võis sellel päeval olla, kuid ei osanud leida ühtegi sellist märki, mis oleks mulle seda öelnud. Olen muidu suhteliselt terane ja tähelepanelik mees, kuid raske on ratsionaalselt mõelda kui külg teeb põrgu valu ja käsi ei julge ka liigutada, kartes seda valu mis sellele järgneb. Esimene mõte iga terve mõistusega inimese peas oleks, et küllap üritasin ma ennast lõigata, kuid see ei seletaks minu vasaku külje valu. Vähemalt lootsin, et nii see oli ning et mina ennast ei lõiganud. Kuigi olin väliselt suhteliselt tuim, võis sellel hetkel minu olekus märgata närvilisust ja muret. Tõsi, ma olin väga mures, sest olin lootnud enne uut aastat haiglast välja saada, kuid praegu tundus selline lootus enam kui naiivne. Inimese mõistus on üks väga kummaline asi. Kui ma vaid teaks, kuidas sattusin ma siia, kus ma olen praegu.

2006

Ebaõnnest Osasaajale

Hommikust õhtuni, päevast päeva näen ma inimesi kellel lihtsalt ei vea. Oleks üks nendest, kuid eks naer aitab alati. Mulle ikka meeldib öelda, et kui mul poleks ebaõnne, poleks mul üldse õnne. Nali naljaks, kuid tegelikult ebaõnnest osasaajale on see vahel nagu löök kõhtu, mis jätab kõhu igaveseks valuse kätte vaevlema. Juba puht tendentsi mõttes oodatakse järgmist läbikukkumist. Ja milleks korrurutada, et elu on raske. Võrreldes millega? Mida muud me teame peale elu? Surm? Kas see on kerge? Loodame...

Ma ei tea mis elu on või mis eesmärki ta omab. Ma ei mõista elu – loodetavasti on see üks halb nali. Kui tulebki nii välja, et elu mõte ongi kõige lihtsam sugutungi pidev rahuldamine ellujäämise eesmärgil, tappa looma ja seda süüa, siis võib ainult arvata, mida tunnevad need inimesed kes on pool oma elust õppinud, et saada edukaks ja õnnelikuks. Ebaõnnestujad ainult naeravad läbikukkumiste peale! Miks? Sest õnneks pole palju vaja. Ma ei taha surra kunagi, tahan olla igavesti noor, olen auahne ja ma armastan elu, kuid ma ei tunne vastuarmastust ja seepärast mu süda hakkab väsima tühjadest pumpamistest mitte millegi jaoks. Pole õige, et inimene peaks muretsema, sest mure pole muud kui intress, mis tuleb selle kinnisvara eest maksta, mida meil veel pole ja mida me tõenäoliselt kunagi ka ei saa. Elu on kui golfipall: see saab pidevalt lööke ning lõpeb alati augus. Irooniline. Eksivad need kes usuvad, et elu on alati seal, kus teda pole. Õigus on neil kes ütlevad, et varasemad ebaõnnestumised on tulevaste õnnestumiste teerajajad ja neil kes ütlevad, et põrandalt ei saa maha kukkuda. Mind paneb ainult muretsema teadmine, et tänast päeva meenutan mina kunagi kui “vanu häid aegu”. Midagi siis lohutusteks.

Kui katus kaele kukub, oleks targem tõdeda, et vaade taevasse on tõesti kaunis.

Kui oskad õppida tugevatest löökidest, võid õppida ka õrnadest puudutustest.

Ära maadle seaga! Te mõlemad määrite ennast ära, aga üksnes temal on lõbus!

Loomulikult olen ma mõistuse juures – hääled kinnitavad seda!

Unistus, millest loobud, ei saa kunagi võimalust.

Sageli peetakse oma seljakotti seni raskeimaks, kuni proovitakse teise oma.

Reegel 1: Ära muretse pisiasjade pärast

Reegel 2: Kõik on pisiasjad!

16.08.2006

Hõbevalge Tera

Vend, miks näitad mulle näpuga,

ega mina jätnud pabert täitmata?

Vend, miks välgub hõbevalge nuga,

ega mina jätnud süüd väitmata?

Miks tihti süüdistad sa end,

ja oled väänand kõveraks küsimärki?

Küsin nüüd sinult, mu vend –

kas selleks kandsingi ma verist särki!

Vend, miks ei kasuta sa oma verist huuli?

Miks ometi ei välguta sa tera?

Sa ju tead, et sulle hoian tinast kuuli.

Lõika mind! Välguta hõbevalget tera!

Ka sina kandsid verest imbund särki,

kuid ometi peidad sa oma süüd!

Oled süüdi!!! Venitan hüümärki.

Kas ka mind nüüd maha müüd?

Sinu sõnad said lihaks ja luuks,

ainult tegu see, see reedab sind.

Vend, mu arm, sa said reeturi suuks,

ja nii sa kord matsid ka mind!

Kord leidsid mõtte mullast ja merest,

veel taevast ja minust – su vennast!

Nüüd oled tühi sa kullast ja verest!

Vend, sa pime! No vaata nüüd ennast!

Kas see ongi see mida sa teadsid?

Kas seda kõike see ongi toonud?

Miks ometi neid värsse nii julgelt seadsid?

Miks ometi sa ennast ise ülesse ei poonud!?!

Sa lõikasid mind!?! Otse südamest!

Vot nii palju sinu hauatagusest kõlast!

Nüüd lõikan vastu, otse valest,

mis ainult kübe sinu maksmata võlast.

Sinu paber endiselt veel täitmata,

ja söömata söök veel laual.

Ka sinu süü siiski veel väitmata,

kui räägin sinuga siin – sinu haual.

(02.04.2006)

Euroopa Servale Sündinu

Oi, kus süda nõnda sõnu seab,

ja silm ei vala pisaratki.

Vaikselt luules aega peab,

ootab isariiki iharatki.

Oi, nõnda valus näha, kuulde,

mehi, naisi, kes on praegu.

Kui vaid saaks siit nelja tuulde,

ootab puhta emakeele aegu.

Oi, kus käsi määrib pabert valget,

salgab oma isariiki.

Salgab aega, valet luulealget,

ootab emakeelset sõnaviiki.

Oi, kus olen kinni nime taga,

isamaa, see varjab mind.

Emakeel, nii nukralt maga.

Unusta! Mis on selle hind?

Oi, kus süda nõnda sõnu seab,

petab väikse riigi radu.

Kas siis tõesti surma peab,

suure Eesti sõna kadu?

(16.12.2005)

Maskeeritud Sõber

Tead aega, seda mis läheb,

ja seda hetke, mis kord kaob?

Peidab end, kes sind üksi näeb,

ja silmad taas pimedusse kaob.

Külm näpistab juba tundetut nägu,

ja endiselt voolab soontes jääkülm veri.

Sa nutab, kuid pisar jäätub keset su nägu,

et sulada taas huultel punane kui veri.

Kui liigutab, siis külm poeb naha vahele,

tahab võtta kõik, mis veel võtta.

Vihjad iseisikule kui kahele,

olles enda vaenlane, astudes minaga sõtta.

Sul on haavu mis ei veritse,

kuid valu on ometi liiga tõeline.

Sul on ohte, mis teisi ei varitse,

kuid siiski sära su silmis on tõeline.

On mälestusi, mida aeg ei kustuta,

ja sõnu mida keegi ei unusta.

Elad elu, millest keegi kunagi ei jutusta.

Sa reetmist ei lõpeta, ei alusta.

Maskeeritud oled mu parimaks sõbraks,

ja peidad minusse tundeid ja end.

Tead ilusaid sõnu, pead end vaimselt nõdraks.

Kahju! Oled mulle ainult nagu vend!

Sul on oskus näha kõike,

kuid õpi sulgema silmi.

Külmast võetuna saadad teele abitu hõike,

sest vaikimise eest oled väärt külmemaidki ilmi.

Mind sa lõpuks siiski ei murdki,

kui: “Ma armastan sind!” sosistasid kõrva.

Nüüd olen ma sellest kõrvast kurtki,

ja olen nõus oma hinge peitma su mõrva.

Jutunäljas

Midagi hiilib varjust varju,

hoiab end pimedusse.

Ma küll kuulen seda,

ma ka tunnen teda,

kuid ma ei näe midagi.

Tean, et ta ootab mind,

jälgib pingsalt sealt pimedast nurgast.

Ta on väga kannatlik,

ei tema seda aega karda,

ei tema pimedustki karda.

Tundub, et armastab vaikust,

vaikust rohkem kui muud.

Vihkab neid, neid üksikuid,

kes paotavad suud.

Kuid kui ta seisab,

kaua seisab oodates,

siis kasvab nagu kõikki muu.

Vanust pole, oleks nagu eatu,

kuid siiski kaugel sellest,

et oleks nagu veatu.

Istub nurgas pimedas,

kõditab nii seest kui väljast,

kipitab nii suud kui keelt.

Vihkab mind, mind jutunäljast,

jälitab mõtet, nii rikutud meelt.

Ta haiseb valest,

saab jõudu vaikusest,

ei hooli ei ajast ega unest.

Ja kui lõpuks paotan keelt,

põgeneb ta neljas tuules,

jällegi kukkusin ma ausalt teelt,

rääkides saladust teiste kuules.

Hukkuva Laeva Viimane Ohe

Kord käisin ühes muuseumis,

kus seisis üks kuju – naise skulptuur.

Ma istusin, et seda vaadata,

kui jäi seisma aega ja ruum.

Ta avas oma silmad ja tõstis pea,

ta vaatas mind ja ei kedagi muud.

Ei teadnud siis, kas hingata või mitte,

ei liigutanud endal ei silmi ei suud.

Ta astus aluselt maha, sammuke minu poole,

võttis mul käest ja pani istuma.

Siis see naine ütles: „On aeg panna punkt mu loole.

On aeg panna keegi igaveseks istuma.

Sul on aeg teada, et miks ja milleks,

on pisarad nii tavalised sulle ja mulle.

Nüüd saad teada, et saad sa kelleks.

Nüüd näitan oma hinge ilu sulle.

On olemas taevas, päikene ja kuu,

on meis kõigis olemas armastus ja lootus.

On olemas nutt ja naeratuseta suu.

On olemas päästva maa viimne ootus.

Nagu on olemas kõik need,

oleme olemas meie.

Nagu nähakse taevas minevikku,

nähakse seda ka meis.

On olemas noorus ja vanadus,

kuid mitte meile.

On olemas puhtus ja igavene elu,

kuid need on nüüd ainult meile.

Kas tead mis saab meie mõtteist,

mis kord kaob?

Mis saab meie tunnetest,

mille kord asendab tühjus?

Neist sünnib looming ehk meie.

Nii sünnid ka sina,

saades igaveseks ja imeks.

Sinust saab ingel kes kunagi ei lenda.

Sinust saab kõrgus kuhu vaadata.

Sinust saab vaprus ja mälestus.

Ja sinustki saab uppunud laeva viimane ohe.

Nüüd siruta käed ja oma tiivad,

sule silmad ja unista,

ning oota ja vaata kuhu nad sind viivad.“

Ma sulgesin silmad ja ootasin,

mõtlesin, et kas see kõik oli unes või ilmsi.

Kui avasin silmad, ma nägin taevast,

nägin oma käsi mis ei liigu.

Nägin kõike, kuid ise ei liigu.

Mu juurde astus mees, mu isa – Amandus,

kes vaatas mind ja endale vandus:

„Sinust saab minu au ja uhkus,

keegi kes tervitab tugevat ja nõrka,

oled igavesti nimetu, kuid nüüd alaku su puhkus,

sest sinust saab ingel – „Russalka“.

Last Sigh Of A Sinking Boat

I was to a museum once,

where a statue of a woman I saw.

I sat to look at this sculpture,

time stopped and so did all.

She opened her eyes and raised her head,

she looked straigth at me and no one else instead.

I did not know, should I breathe or not

I did not move neither lips nor head.

She stepped down from her pedestal,

just a step towards me,

she took my hand, she sat me down

and said to me:

“It’s time to finish this story.

It’s time someone stayed still forever.

It’s time for you to know why and why for

tears so easily keep falling from the eyes of ours.

Now you’ll know what you were meant to become.

I’ll reveal you the beauty of my soul.

There is heaven, the sun and the moon.

There is love and hope in us all.

There are tears and a smileless mouth.

Last hope of the saviour shore.

Just like all this –

we are there.

As past is seen in the sky

it is seen in us.

There is youth and old age,

but not for us.

There is purity and eternal life,

only for us.

Do you know what will happen to our thoughts

disappearing one day?

What happens to our feelings

when emptiness covers everything?

Then creation is born and we are born.

And you are born.

To be eternal and a miracle.

You’ll be an angel who’ll never fly.

You’ll be the heights to look up to.

You’ll be courage and memory.

And you’ll be the last sigh of a sinking boat.

Now stretch out your hands and your wings,

close your eyes and dream

and wait and see where they’ll take you.”

I closed my eyes and waited

still wondering if I was awake.

And when I opened my eyes, I saw the heaven,

saw my hands I couldn’t move.

Saw everything, but I couldn’t move.

And a man approached me, my father – Amandus,

looked at me and promised himself:

“You’ll be my honor and pride,

someone to greet both weak and strong,

you’ll be nameless forever, but let your rest begin now,

as you’ll be an angel – Russalka”

Raiko Puust

tõlge: Siiri Kärp

Mõrv

Kõik on sellele mõelnud,

vaid vähesed ka julgevad.

See on instinkt.

See on osake loodusest:

nagu ka mina ja teised.

Selles peitub teatud tasakaal.

Me sureme kunagi ju nagunii...

Mis saab nendest, kellelt sa elu võtad?

Arvan, et nad saavad osakeseks sinus.

Või maksavad sulle kunagi kätte.

Ma olen kunstnik,

kes loomise asemel hävitab kurja,

kinkides uue, pikema ja parema elu.

On kirjeldamatu see tunne,

kui oled leidnud täiusliku ohvri.

Kellegi, kellel on perekond.

Kellegi, kellel on olemas kõik.

Kellegi, kes on õnnelik.

Ma ei vali teda sellepärast,

et oleksin kade,

vaid sellepärast,

et tema karjub kõige rohkem

ja kõige kõvemini

ning ei hakka vastu,

sest ta nii väga kardab.

Miks nad küll alati kardavad,

kui ma teen neile ainult head?

Juba väiksena nägin unes,

kuidas öösel mõnele sõbrale haiget tegin.

On räägitud, et kui tappa kedagi,

keda sa tunned,

siis see annab parema tunde.

Ma vahel lõikan ennast,

et näha kuidas veri voolab.

On lihtsalt hämmastav,

kui ilus see punane on.

Kuid kõik see oli alles eelmäng.

Oleks ma seda juba siis teadnud,

et verine ja värske liha on enam kui kunst.

Kõige esimene kord on natuke ähmaselt meeles.

See oli üks noor tüdruk

või oli see poiss.

Polnud ma siis ise ka eriti vanem.

Viisin ta põllu taha metsa.

Panin ta jalad harkis

ja käed laiali,

näoga ülesse poole, maa külge seotuna.

See oli tüdruk.

Ta oli siis nii värske.

Seda lausa õhkus tema nutust

ning oli näha pisaraist.

Ma lõikasin ta noaga alasti,

et näha milline tüdruk välja näeb.

See erutas mind.

Ennegi, kui aru sain,

vägistasin teda üha uuesti ja uuesti.

Mitu päeva järjest,

kuid varsti ta enam ei palunud,

enam ei karjunud,

vaid korrutas:

“Tapa mind...tapa mind!”

See vihastas mind.

Võtsin puuoksa ja lõin selle ta kätte.

Ta karjus kõigest väest.

Vajusin põlvili,

et kuulata meistriteost.

Varsti ta kaotas teadvuse.

Istusin ta kõrval

ja andsin talle paar kõrvakiilu.

Ta ärkas.

Vaatasin talle otsa...

ta oli nii ilus.

Tal olid väga ilusad silmad,

eriti veel märjalt.

Ma silitasin teda üle keha.

Ta oli liiga ilus ja noor,

et olla tõsi.

Ta käsi värises ja veritses,

et tundsin vere värsket lõhna.

Mu silmad avanesid.

Siis nägin teda selgelt.

Pärast rüvetamist ta oli vigastatud,

kuid see andis ainult hoogu juurde.

Võtsin noa ja lõikasin,

aeglaselt, otse lõua alt

kuni nabani,

et kuulata vaikust tema sees

ja näha ahastust tema silmis.

Kas te olete näinud,

kuidas nahk vaikselt avaneb

ja punane ime seda kaunistab?

Mina olen!

Sellel hetkel teadsin,

et Jumal on minu selleks valinud.

See oli minu ülesanne.

See veri minu kätel,

selle tüdruku värkse, soe veri,

ning surma kohaoleku hõngus,

tegidki sellest kogemusest nii meeldejääva.

See tüdruk jäigi kadunuks,

sest ma peitsin ta ära,

kuid ei ütle kuhu.

Ära vaata mind nagu looma.

Ma pole elajas.

Ma olen kunstnik,

kes teeb ilu veel ilusamaks.

Karje

Raiko Puust

Vanamees

Ma olen kui üksik hing

Kes vahel mõnda sõpra kohtab.

Olen kui jalas pigistav kind

Mida ära visates igaüks ohkab.

Vahel näen ennast kõrvalt,

Vahel vaatan ka pealt.

Mõnikord puudutan ennast nõrgalt,

Et proovida, kas tunnen valu ka sealt.

Mu nõder pea ja nõrgad silmad,

Kõrvad oleks nagu vett täis.

Ei mäleta millised olid ilmad

Kui kõik veel selgena näis.

Aeg läheb ja surm ootamas on ees,

Kuid kõik teadke, et ka mina olin noormees!

Münhauseni All

Ma ei näe!

Ma ei kuule!

Ma ei tea midagi!

Sa näed!

Sa kuuled!

Kuid ka ei tea midagi.

Kui magades suren,

Siis viin su saladuse hauda.

Teed näo, et see pole sinu mure,

Kuid ka sina pead istuma leinalauda.

Ma karjun!

Sa kuuled,

Kuid vaatad kõrvale.

Ma piinlen!

Sa näed,

Kuid sa minema läed?

Olen terve!

Sa teed mu haigeks,

Et sina ise haigusse kõngeks!

Ma nutan!

Sa lööd,

Mul padjaga hingata ei lase.

Ma vehin!

Sa seod,

Söödad sisse mügitatud vase!

Ma ei tea, kas olen terve,

Kas olen haige või teed seda sina,

Kuid siiski ma ei näe!

Ma ei kuule!

Ma ei tea midagi!

Sa näed!

Sa kuuled!

Kuid ka ei tea midagi!

Teine Mina

Mul on hea ande 20 palet,

Iseloomu halvalooduse 10 valet.

3 elu teada tuntud tõde,

kurjuse seitse kurjemat õde.

Mind õnn ja armastus ei oota,

Pole mõtet ka kellelegi loota.

Keegi peale minu mind ei aita,

Pole muud teha, kui end laita.

Elan kiriku usus, lähen patuste kappi,

Kutsub isegi Saatan mind endale appi.

Upun iseenda süsimusta varju,

Pole kedagi kes mind nähes ei karju.

Nähtamatuna inimhinged söön,

Heale elule ma käega löön.

Minu elu on Jumala viga,

Karistuseks on surematuse iga.

Mina kindlasti valutult ei sure,

Minu patud pole minu mure.

Loodetavasti ma lootusesse ei mattu,

Sest olen teinud ARMASTUSE pattu.

Ööarmastuse Sõna

Me oleme ühe hinge kaks poolt,

Kes komeetidena üksteise orbiitidel tiirlevad.

Me kõnnime õhus, juhtides armastusevoolt,

Me nagu elektronid, kes ümber armastuse keerlevad.

Koos olles meie ümber aeg peatub,

Armastusevärinad korda-mööda meist mööduvad.

Meie kehad ja hinged on nii veatud,

Et tuuled meie pärast pöörlevad.

Eluring 7

On palju muinasjutte armastusest-meist,

Et polnudki armastust olemas varem.

Me muudame ja täiustame teineteist,

Sest koos olles on elu parimatest parem.

Kui jätaks sa mind, jääks ma pootuks,

Sest ilma sinuta ma hingata ei saa.

See muudaks mu elu sootuks,

Sest ilma sinuta oleks tühi planeet Maa.

Iga minut ilma sinuta on igavene piin,

Maailm siis justkui tinahall.

Nagu ei saa mina sinuta, ei saa sina minuta,

Sest me oleme üks keha, mille armastus on nii hell.

Sinu veripunased ja mesimagusad huuled,

Minu kirglikkke suudlusi iga närviga loevad.

Meie kehade embuses haarab võimust kiretuuled,

Kus meie väänlevad kehad õhtusesse pimedusse poevad.

Minu nina ja huuled vastu sinu siidpehmet kõhtu

On erutatud aroomidest sinu nahal.

Imevaikselt saab pimedusest kuine öötu õhtu,

Kus sinu higine keha jätab oma hirmud maha.

Minu õnnistatud silmad õgivad su armtuid silmi,

Vaadates üle kõige ilusaima ja siiraima näolapi.

Mu silmad ei usu seda ilu just kui vihmaseid ilmi,

Kuid nad teavad, et sinu ilu muudab minu elunappi.

Minu kõrval naudivad igat sinu oiet, sinu häält,

Nagu nad on kuulnud armastuse tukseid su südames.

Nad kuulevad sind ühtekuuluvuse uskumatuse päält,

Kus iga sõna tähendab kõike armastuste sademes.

Sinu alasti kaelale minu suudlusi sajab,

Kui pead raputad ja tõstad oma lõua üles,

Siis minu silitus sinu nahal sinu sisemuses kajab,

Kui minu pea puhkab sinu alasti rinnal sinu süles.

Minu käed, liikudes allapoole su juukseid,

Nagu hõljuks sinu kohal, tahtes laulda,

Kus nad varjutavad minu õlgade monotoonseid nuukseid,

Mis viivad mu mõistuse põhjatusse patukahetseja hauda.

Minu mõistus salvestab iga sinu liigutuse, ilma fantaasia lisata,

Ka kõige tühisema muutuse sinu liigutuste reas.

Alateadvus siiski teab, et tuleb kadedus südamest visata,

Sest meie vaheline poeesia, romantika avaldub alati heas.

Minu süda tuksub ühes rütmis sinu südamega,

Ise öeldes, et armastus on see õige

Ja et mina olen saanud üheks oma südamega,

Sest just see armastus on üle kõige.

Suletud silmadega sa üritad naudinguga südamesoojust saata,

Et mul su silmade särata poleks tühjust peas,

Kuid just see sinu mõte, jätabki mulje nagu ingli silma vaata

Ja et on olemas armastus ka igas meie veas.

Kui ka meie kehad pärast seda on ekstaasi täis,

Ei saa ma veel meie taevast lootust minema lasta,

Et ka kuigi pärast jõulist armastust loksub voodi päis,

Ma ikka veel tean, et päris mu tunnetele sa veel ei vasta.

Oli küll kaitstud meie armastus minu all,

Kuid see kestab ju ainult meie elupäevad.

Kui ka need kord lõppevad, siis ma leian su lõputul tänaval,

Kus siis kõik minu ja sinu armastuse suurust näevad.

On olemas sõna, mis pole nimi-, omadus- ega tegusõna.

See on elu ja ööarmastuse sõna, minule sinu poolt öeldud – JAH,

Kuid ka minu armastusel on piirid ja nendeks oled sina,

Sest sina olid see kellele tahtsin öelda ma Kõige Vägevama ees JAH.

Kirg su silmis, graatsia su jalus,

Ootus su kehas ja su silitus käega,

Ütleb, et ka armastuse esimene kord pole alati valus,

Kui on tegemist mehe ja naise armuväega.

Ma usun sind kui ütled, et aarmastad mind,

Kuigi see on häbitu, kuid väga ilus vale,

Sest meie vaheline tunne on nagu nähtamatu lind,

Kelle kõrval tõeline armastus on hale.

Iga minu sõna on jahmatanud mind end,

Sest uskusin, et suudan lennata nagu ka tiivutu lind,

Kellele halastamatult jäi viimaseks ta kodu poole lend,

Kuid ühte siiski ma tean: leinapisarateni ma armastan sind.

Ingel Südames

Kas sinu siniste silmade taga on peidus mingisugune

Eriline mõte?

Kas sinu ilus näolapp ja brünetid juuksed

Hoiavad endas saladusi?

Kas sinu seksikas keha ja siidised käed on ka

Kunagi tööd teinud?

Kas sinu imeilus pea on pidanud

Kunagi ka mõtlema?

Kas sinu imeilusad sõnad on väärt kuulamist

Kõrva poolt, mis pole enne midagi kuulnud?

Kas sinu igapäevased teod on õiglased ja karmid,

Või hoopis kesised ja nõrgad?

Kas sinu kehas ja iseloomus on peidus ka midagi

Muud kui ainult silmailu?

Kas sinu võrgutav keel on peale teritamise ka

Kunagi kedagi kiitnud?

Kas sinu säravad silmad on peale vaatamise

Ka näinud?

Kas sinu veripunased huuled on kunagi kedagi

Suudelnud?

Kas sinu seksikad jalad on puutunud maad, kus

Pole keegi käinud?

Kas sa oled midagi kuulnud, seda nägemata

Ja puutumata?

Kas sa oled südames tundnud seda armastust, millest

Oled lugenud?

Kas sina oma täielikus kehastuses oled kindel, et sa

Pole ingel, kes on puutumata, rikkumata?

Kas sa oled kindel, et sa pole armastuse illusioon

Minu peas, mis unenägudena mind piinab?

Kas sa tead, kes sa oled ja kas sa tead, miks

Oled sa minu südames?

Kurbuse Jäljed

Pea norgus ajavooluga ma kaasa läen,

Kõike kurbust, üksildust ma tulevikus näen.

Valgusse, kõike heasse tahan minna,

Minna ja alatiseks jääda sinna.

Vahel tundub, et vajun maa alla

Nii üksi, et pisar lihtsalt pääseb valla.

Nii üksi, et endas ikka viga otsin,

Sest kurbustunde endasse juba ammu matsin.

Kuskil sügaval veel endas otsin rõõmu,

On palju möödas kui veel sain sellest sõõmu.

Miks ma sündisin, tulin ma siia kust,

Põrgust vist, sest hinges on mul kõik must.

Minul kurbust teistest rohkem korda kuus,

Viha on minus, armastus kuskil sügavas luus.

Iga samm mis teen on must,

Kurbuse jäljed, tahan teada, et tulin ma kust.

Kurvad jäljed on igal pool, neid on terve kari,

Olen iseenda hea iseloomu hale vari.

Ma tunnetega mängin, teiste mõtetega kiigun,

Samm, samm-sammult kurbusele lähemale liigun.

Iga samm kellegi soovi ma täide viin,

Sest kurbus, hale vari olen praegu ja siin.

Kuna olen halb, siis keegi mind ei aita,

Kurvalt astun, sest tean, et ei saa end peita.

Kõik haavavad mu väliselt tugevat kesta,

Sest teavad, et ei saa end pattudest puhtaks pesta.

Ammu mind puudutas põrgusaadiku tiib,

Mu tee mind jälg jälje järel masendusse viib.


Veebruar 2004

Hoor

Mees peab sind sõnagi lausumata võtma

ja pärast kiiresti lahkuma.

Ma ei taha neid pärast seda vaadata.

Veel vähem mingit tasu oodata.

Tahan olla auk – kuristik.

Mida avatum, seda rõvedam.

Mehed ei peagi seda mõistma.

Mida valusam ja vastikum,

seda enam ma olen see mina,

minu intiimsus.

Seda enam ma alistun.

See on lausa metafüüsiline:

kaon vastavalt väe suurusele, mis mind võtab.

Lõpuks muutun õõnsaks.

See ongi minu puhtus.

Kõike luban peale suudluse huultele,

sest see on liiga intiimne.

Mäletan viimast keda suudlesin

ja tema sõnu:

Iha 2

“Minus pole midagi,

ma pole ilus.

Ometi olen maganud paljude naistega.

Miks just mina?

Sest nendega peab rääkima!

Keegi ei vaevu enam naistega rääkima.

Mina räägin,

nemad kuulavad.

Nad on minu käeulatuses.

Ja käsi on seal kus vaja.

Ilma luba küsimata.

Keegi peab ju alustama...!

Ainuke võimalus naisi armastada

on nad vägistada.

Naised anduvad esimesele vastutulijale,

kuid keelduvad õnnetust,

kes neid armastab, austab,

ja on valmis oma elu ohverdama.

Nii see käib!!!

Kas naised tahavad lugupidamist?

Teatud mõttes küll.

Lugupidamine on paratamatu,

kuna naised on selleks,

et neid võetaks,

siis tahavad nad olla võetud.

Ma ei mäleta kõiki oma naisi,

kuid nimi ja vanus on mul kirjas.

Vabanda mind,

kuid naiste tuped pole kunagi sarnased.

Nad võivad meelde jääda nagu näodki.

Kui aga lõigata kümnel mehel peenis maha,

ei tunneks ükski enam oma ära.

On öeldud, et olen võrgutajate kuningas.

Kuid miks võrgutajate kuningas?

See on absurd.

Ma pole kunagi kedagi võrgutanud.

Tean, et ma pole eriti ilus,

võib-olla olen koguni eemaletõukav,

kuid mul on olnud tuhandeid naisi.

Mitu tükki päevas.

Olen võrgutaja olnud ainult ühes:

tõmban neid enda poole...!”

Need olid tema sõnad.

Mäletan seda meeletut ebamugavustunnet...

Oli ärevus..., sest see käis mängu juurde.

Lootsin, et tegudeni jõudes,

ei tuleks sõnadest puudus.

Siis ütleksin talle kohe,

käpad eemale.

Sest need on labased

ja ülimalt häbistavad suhted.

Miks vastumeelsed mehed meid

paremini mõistavad, kui need,

keda me armastame?

Mäletan temalt isegi sõnu,

mis võtsid mu süütuse:

“Kuigi ma ise veel ei taha,

läheb sinul juba alt märjaks.

Jlusad naised tahavad inetuid mehi.

Aga sellest ei räägita.

Peab olema mingine liikumine.

Mitte mehe ja naise vahel,

see oleks liiga lihtne,

vaid ilusa ja inetu vahel.

Ilu toitub rüvetamisest.

Ta lausa otsib seda.

Siis olen kohal mina

ja kasutan juhust.

See on nii!

Ma ei saa sinna midagi parata...

Kas sa tahad,

et ma valitsen su üle?

Tuleb minna kaugemale,

kui see,

millega naine võib leppida!

Võib juhtuda,

et naine on sunnitud minema

üle leppimise piiri.

Ikka ihaldatakse seda millega ei lepita!

Füüsiline armastus on

labase kokkupõrge jumalikuga.

See on kummaline,

et rõvedus ie häiri naisi...!”

Iha

Ja nii see läks!

Mind polnud kunagi varem kinni seotud.

Alguses tunned,

kuidas käed muutuvad kangeks.

Arvad, et suudad taluda.

Ja äkitselt see on talumatu.

Nagu oleksid suremas.

Kihutav surm!

Käed nagu kukkuksid otsast ära.

Muutud vähehaaval raipeks.

Ja siis...see peab kohe lõppema,

see ei tohi enam hetkegi kesta.

See kõik vaid mälestus.

Praegu mu pea on väga selge.

Ainult selline ta olla saabki.

Mul on tunne,

et mu keha ei kuulu mulle.

See on anonüümne jätk.

Ja minu peas on armstus.

Ta oleks võinud mind mu kehaga lepitada.

Kuid ta ei tahtnud seda.

Sellepärast, et ma ei armasta

oma keha.

Olengi meestele kerge saak.

Või õigemini ohver.

Jgatahes on naised

meeste lunastusohvrid...

Noorena onaneerisin alati jalad koos.

Väga harva ajan jalad laiali.

Ma ei suuda isegi

iseendale anduda.

Ma vägistan ennast.

Sain alati igava,

iiveldama ajava,

kättemaksuhimulise rahulduse,

et tõestada:

selleni jõudmiseks polegi meest vaja.

Olla nende voodis,

on alati minu jaoks piin.

Laman seal nagu pakk,

millele pole järele tuldud.

See muutus üha talumatuks.

Ma pidin välja tormama,

nagu põlevast lennukist,

sest see kuulus kõigile neile,

kes on sinna surnud.

Korrutasin endale nagu võrrandit:

ma petsin oma meest,

kuid armastan siiski ainult teda.

Ja kui tema mind petaks

poleks sellel ka ehk mingit tähtsust.

Kuid ta ei peta mind.

See oli veel hullem.

Ta nautis üksiolekut.

Meeste ja naiste vaheline armastus,

olgu see veelkord öeldud,

on varjatud lahing.

Ma võidan,

kui jõuan koju viimasena.

Siis võin talle jalad peale panna.

See ongi minu unistus,

olla kellelegi ainult auk,

mida täis toppida.

Ja ei mingeid sentimentaalsusi.

Ainult toores liha.

Anduda mingile suvalisele tüübile.

Mingile mölakele, tolgusele...,

kellega püherdada ainult

püherdamise rõõmu ja raha pärast!

See häbi ja halb kuulsus

on tüdrukule nauding.

Nümfomaania on enesehävitus!

Sest sa valid mehe,

kes sind ei armasta.

Ma ei taha meestega magada.

Tahan, et mind avataks sisemuseni

ja kui selgub,

et saladus on vaid kuhi soolikaid,

on naine surnud.

Mis kuritegu on veel intiimsem kui vägistamine?

Võib-olla mõrv,

kuid surm olekski liiga kerge pääsemine.

Naised võivad armastada tugevamini,

palju tugevamini kui mehed.

Mu mees ootab mind,

õigemini ootas.

Kui ma tulin koju varem,

polnud see nii lihtne.

Naised olid tema jaoks olevused teisest,

paremast maailmast.

Olen vaid tükike liha,

meestele kasutamiseks.

Mida sarnasem pilt meile,

seda enam me sellega samastume.

Tal oli unagi õigus:

ei saa armastada nägu,

kui on ka vagiina.

Tupp ei sobi näoga kokku.

Kunagi nägin üht unenägu,

kus ma kannan kahisevat punast seelikut

ja kogu seda pudi-padi

mis mehi erutab.

Erutumine ei tähenda veel armastamist!

Olla naine on üks paratamatu puudus.

Kui naine meest erutab,

tahab mees teda võtta, teda panna.

Kui mees seda tahab,

siis ta põlgab naist.

Armastus mehe ja naise vahel on võimatu.

Meeste puhul kujutad ette jõhkrust.

Nagu oleks jõhkrus vältimatu.

Alles nüüd tean,

et naisest saab naine alles siis

kui ta on ema.

Ja nüüd kui olen ema,

polegi tähtis, mis varem juhtus,

sest kui keegi seal üleval

hingi loendab,

olen ma teiste naistega võrdne.

Koputus

Keegi koputab uksele.

Ma teen nagu ma ei kuule.

Ma peidan ennast,

nagu peidavad unistused

end minu eest.

Ma kardan tundmatut.

Ma ei tea kea on ukse taga,

kuid ometi pelgan seda avada.

Ma kardan armastust samamoodi,

kuigi pole teda kunagi näinud.

Keegi koputab uuesti.

Miks? Kas ta mõtleb,

et ma ei kuulnud?

Uudishimu on nii suur,

kuid ometi see ei ava ust.

Äkki on seal taga minu armastus?

Ja kui ongi, siis miks

see väike rauduks meid takistab?

Armastus on ju üle kõige!

Vaikus! Tühjus ukse taga.

Imelik on mõelda,

et olen nüüd üksi.

Ma igatsen tundmatut.

Mulle meeldis see vähene tähelepanu,

kuid ma ometi ei avanud ust.

Teiselpool Peeglit

Ma näen sind,

kuid sina näed vaid ennast.

Sa ei tunne mind,

kuid olen sündinud vaikuse ja rahu vennast.

Sa ei tea, et olen siin.

Sa ei tea, et sind vaatan.

Sind näha ja mitte tunda on piin,

kui lihtsalt siin istun ja sind ootan.

Kui sind hüüan, kas sa siis kuuled?

Kui sulle lehvitan, kas sa siis näed?

Siin taga sinu nime sosistavad tuuled

ja kui puutud peeglit kohtuvad me käed!

Sa pead alati minema,

kuhu, ma ei tea.

Millal sa jälle juhtud tulema,

ma samuti ei tea.

See väike peegel on aken sinuni,

kust näen sind ja ulatan sulle käe.

Kunagi ei jõua sinu pilk minuni,

sest sa lihtsalt mind ei näe.

Kaks erinevat maailma,

kuid lõpuks kõik ununeb.

Näen kuidas vanust tuleb su silma,

kuni lõpuks peegel koos minuga puruneb.

Raiko Puust

Võõrad

Kas ma olen sulle öelnud, et mind inspireerib

vabalt liikuv ja vahutav meri?

Ma ei olegi vist sulle varem öelnud, et mind paneb

ohkama ja imestama sinu ja looduse ilu?

Kas tead, et minu käsi on see mis loob?

Tead, et minu mõistus ja vaim on see, mis unistab?

Olen sulle öelnud, et minu sõnad on need, mis räägivad?

Olen ma sulle üldse midagi öelnud, või olen jätnud

ütlemata kõik, mis kord tahtsin?

Olen ma teinud sulle head, või olen taaskord jälle

jätnud tegemata mõeldud tegusid?

Olen ma sinuga koos kunagi nutnud?

Ei ole?

Kas ma tõesti pole sind lohutanud kui sul oli valus?

Kas tõesti ma pole sulle näidanud oma pisaraid,

mida valan tihedamini kui tahaks?

Ka ei ole?

Kuid siis ma ei saa aru!

Ma ei saa aru kuidas mul on tunne, et ma tunnen

sind nii kaua, kuigi oleme võõrad.

Miks siis sinu esimne pilk süübis minu ajju ja

südamesse?

Kuidas on siis võimalik, et ma armastan sind nii

tugevalt nagu ei kedagi ennem?

Raiko Puust

Ikarus Minus

Peegelpilt, see väga tuttav,

nägu ja see pilk seal silmis.

Tuttav mees, kes sõnult ruttav,

nägus, kuid väärtusetu naise silmis.

Naisest ingel seisab risti ees,

ühest tiivast seotud hinge.

Kas saakski piisav olla maine mees?

Ei, kahjuks armastus ei võta vange!

Saaks vaim lennata üle taeva ja maa,

lennata seal, kus peidab Ingel.

Armastaks, kuid enam ei saa,

sest võttis selle ühetiivuline ingel.

Ja kui lendad lõpuks päikesesse,

siis vaha tiivult vaikselt sulab.

Oh, pole sa ei Ikarus ega Ingel,

ja lendad sa ju veel vähem.

Miks küll peita lindu oma hinge,

kui sammud on südamele lähem?

Miks süüdistad sa oma kinga,

kui viga peitud hoopis jalas?

Miks ei lukusta sa naisinglit hinge,

sest selge see, Jumal teid ühte ju valas?

Ära karda, sest maaslamajat ei lööda,

ja igas halvas on alati head.

Ingel, keda ei lasta mööda,

on naine keda kaunistavad tema vead.

Minu, ehk sinu, viga ainus,

ei tea kes Lõvilõug, kes Hundinui.

Joon tuhmub Ikaruse lennuga minus!

Tean, et hilja, kuid mis siis kui...?

Eluring

Raiko Puust (13.05.2006)

Kus Sa Oled Nüüd?

sürrealism on päris tore!

Kus sa oled nüüd? Nüüd kui sind vajan ma kõige enam! Nüüd kui sind tahan ma kõige enam! Nüüd kui armastan sind kõige enam! Vähemalt mulle räägitakse, et see olevat armastus. Samas räägitakse, et ma pole kõige tervem ja ma ei saavat asjadest aru, kuid ma saan aru küll.

Kus sa oled, kui mina siin rooman, otsides valgust, otsides vabadust? Ma küll küsin kus sa oled, kuid ise ei otsi sind. Ma ei oska sind otsida, ma ei oska sind kusagil mujal kui enda käte vahel ette kujutada, kuid kahjuks siin pole sa kunagi olnud. Siin sind pole, ma juba vaatasin.

Miks ma olen üldse siin ilma sinuta? Räägitakse veel, et ma polevat eriline suhtleja, kuid kuidas ma saangi suhelda, kui mul ei lubata kellegagi rääkida ja endaga suhtlemine olevat imelik. Huvitav, miks siis lubatakse mul sinuga suhelda. Ma kirjutan sulle koguaeg, kuid kahtlen kas kirjad kohale jõuavad.

Miks sa ei tule ja mind ei lõbusta? Siin mängib koguaeg muusika, võiksime ju tantsida! Võiksime ka rääkida, kuid kardan, et seda ma ei oska. Et sa teaksid, nad räägivad vahel et ma olevat ohtlik nii endale kui ka teistele. Räägitakse veel, ma vahtivat koguaeg nurka ja sealt kedagi otsinud. Vahel mul on tunne, et jutt käib hoopis kellesti teisest.

Kus sa oled? Tahan, et oleksid siin. Nii kahju on ainult sellest, et me kunagi kohtunud pole. Sa oleksid kindlasti kena olnud.

Raiko Puust

Armastamiseni!

Kas teil tekib vahel mõte, et kas ma julgen teha seda uuesti! Et kas ma olen inimene kes arvasin ennast olevat! Minul pole aimugi, kes ma olen või kust ma tulen! Ei tea enda kohta midagi muud peale selle, et ma armastan! Nüüd leidsin endas julgust öelda, et ka mina armastan! Kõik muu nüüd nagu ei oma enam tähtsust! Ainult üks inimene, ainult üks pilk ja hetk meie vahel ning mina olen õnnelik! Kunagi tuleb aeg, kus ütlen selle ka välja! Kuid praegu ma lihtsalt ootan, ootan edasi, sest kõik muu käib mulle üle jõu! Armastamiseni!

Vahel tundub, et taevas räägib minuga! Ta ütleb kuidas olla ja mida teha! Alati kui vaatan taevasse jääb mul pilk pidama Väikesele Vankrile, sest alati see paneb mu jälle mõtlema kõigest ilusast mis minuga on juhtunud! Kuid alati koos sellega meenub ka tõsiasi, et kogu elu ma olen püüdnud ennast teiste eest varjata, sest kardan. Me kõik varjame oma hirme, sest kardame, et nad näitavad teistele kui nõrgad me oleme. Tegelikult me kardame näidata oma hirme sellepärast, et hirm on see mis teeb meist selle kes me oleme! Tunne ennast tähendab tunne oma hirme! Mina olen kogu elu kartnud armastust, sest olen näinud mida see teeb inimestega, ka minuga, kuid nüüd tean, et just armastus ongi see mis tegi minust sellise inimese kes ma olen nüüd! Muidugi armastus pole ainuke asi mida olen kartnud. Kardan et jään üksi (ja põhjendatult), sest olen koguaeg üksi! See ei tähenda, et oleksin ilma sõpradeta ja lähedasteta, vaid see tähendab seda, et tunnen ennast koguaeg üksi, väljarvatud õhtul tähistaeva all. Ei tea miks õhtu mulle nii mõjub. Nii, et pole vaja häbeneda oma hirme, vaid püüame mõista miks me just neid asju kardame. Ja need kes midagi ei karda, teil on midagi viga!

05.10 2005

Surmav Suudlus

See algab kusagilt olematust mõttest, mida poleks tohtinud mõelda! Siis saab sellest nagu surm mis sind jällitab. Ja peale seda saab sellest äkki meie. Oleks see vaid nii lihtne!

Sa seisad aasal, sa seisad järve kaldal, sa seisad metsa tukas, sa seisad kaljudel, sa seisad püsti. Mida sa otsid? Mis sind nii vaevab, et pole aega istuda? Kuid sa ju ometi oled tundnud jääkülma noa teravat keelt! Ja see veel julged kurta?!?

Sa leiad, et mul on õigus ja ei julge arvata teisti. Sa leiad, et tõesti oli meeldivalt pehme see teravkeelne võrgutavalt punakeelne külm nuga, mis rebiti sinust jõuga välja. Kuid ometi teist oli just saanud üks! Te olite tõesti üks tervik.

Ja nüüd igatsed sa midagi intiimset, midagi väga sügavat ja jõhkrat, midagi enneolematut ja mitte enam külma ja teravat, vaid kuuma ja tapvat. Sa ei karda saada vägistatud, sa ei karda saada tapetud, sest mis oleks intiimsem kui mõrv. Kuid sellest sina ei tohi mõelda. Kuid sellest sina ei tohi rääkida!

Sa istud bussipeatuses, sa istud rongjaamas, sa istud koolipingis, sa istud minu kõrval, sa istud nende kõrval, sa istud üksinda. Miks sa ei tegutse? Kas hirm on see, mis neelata ei lase? Kuid sa ihkad seda, sa armastad seda, sa lausa jumaldad seda? Sa tead, et sul pole kohta nende seas, nemad ju ei tea seda, nemad ju ei julge seda, nemad ju kardavad seda. Mõtle, milline erutus, milline nauding oleks seda ka tõesti teha.

Me istume voodi serval, me seisame akna ees, me istume vanni äärel, me seisame pliidi ees, me valmistume surema. Suudleme seda otse suule. Suudleme seda kuuma suud. Kägistame! Kägistame! Kuid....?!?!?

Sa kägistasid liiga kõvasti, lollikene. Sa suudlesid teda otse suule, kuid ta hammustas. Tema hammustused ei parane, tema suudlused ei kordu. Sina ka enam ei kordu.

Sa kägistasid liiga kõvasti.

Oktoober 2005

Vii Mind Koju

Kui ees laiub lai avarus, sügav sinine meri, ja tumedamatest tumedaim taevas selle kohal kus ainult üks suur helekollane ketas on valgust peegeldamas, oled kohas kus viimati tundsin armastust! Oled kohas kus vaatasin esimest korda silmad kinni taevasse. See oli nii ilus! See oli ka koht kus vaatasin viimati silmad kinni taevasse!

See oli nii valus! Tahaks nii uskuda...!

Tahan nii unustada, kuid ei saa, sest see on viimane mis on jäänud! Kui nüüd avastad, et istud kivil ja see on külm, istud kivil kus istusin enne mina! See kivi ei ole alati olnud külm, see oli ka soe! Oi, see oli nii soe! Kuid see jahtus, sest üksi ma seda soojana hoida ei suutnud! Ei tahtnud! Või siiski ei suutnud! Katsu seda kivi! Ära võta oma kätt sealt ära! Mina ei julgenud, sest kartsin, et ei saa seda enam tagasi panna! Ja ei saanudki! Kindlasti panid tähele, et kivi on märg! Ja oleks see vaid merevesi! Soolane küll, kohe väga valusalt soolane, kuid mitte merevesi! Ma nutsin. Jah ma tõesti nutsin! See oli nii valus! Kui olin siin esimest korda oli see samuti märg! Arvasin siis, et küllap see oli merevesi mis selle märjaks tegi!

Üksinda pole siin üldse nii ilus! Ja vesi on nii külm!

Siis ütlesid, hoia alt, ja ma naersin.

Ja kui oled kivilt käe tõstnud, ja avastad, et on pime ja ei tea kuhu poole jääb kodu ning avastad, et vesi tõepoolest teeb seda kivi märjaks, tehes märjaks ka sinu jalad! Siis leidsid tegevuse kolmandale käele, ja ma naersin.

Küll see vesi on ikka külm! Sa otsid jägi! Kuhu poole ta läks?

Ah, siin on mingid jäljed!!! Ruttu...nad kaovad! Nad vajuvad ju täis, nad uhtuvad ju ära! Miks peab see VESI nii külm olema?!?!?!

Sa jooksed siis otse, kuigi tee läheb paremale! Sa jooksed otse, kuigi tee keerab paremale! Kuhu poole ta läks? Lõpuks ka väsid sina!

Siis vaatasin ma sinna tumedasse taevasse! Ainult pimedus! Kus on helekollane ketas? Uni tuli, nina külmetas! Minu ainus Unenina! Ma olin nii väsinud! Ma olin nii pettunud! Ma olin nii armunud!

Tead, ma räägin ju vahel sinuga! Küll ainult oma mõtteis! Korrutan, ma olen kes ma olen, ma teen mis ma tahan! Kuid ma ei saa varjata, et ma ei saa hingata, ma ei saa magada! Miks? Sest ma armastan sind!

Vabandust, et sulle kirjutasin ja et kirjutan veel. Vabandust, et olen see kes olen! Kuid keeldun vabandama oma armastuse pärast! Nii kahju on! Kahju on minust, sest ma ei suuda!

Miks on see vesi nii külm!?! Miks peab ta tegema kõigepealt märjaks ja siis jätma märjana selle üle mõtlema? Ja miks on see kuuta öö nii pime? Küll see meri on ikka ilus! Kahekesi on see veel ilusam! Kahju ainult, et ma kunagi mere ääres pole käinud!

Raiko Puust

Oktoober 2005

Filmilugu

I

Kaks väikest last kiiguvad koos ühel võrkkiigel ja vaatavad taevasse.

“Väga ilus ilm, kas sa ei leia?” küsib tüdruk poisilt.

Poiss ei reageeri, vaid viibutab endiselt jalgu üle kiige ääre.

“See pilv seal, seal kohe minu näpu kõrval, see kõige kohevam, see on meie pilv.” püüab tüdruk saada poisi tähelepanu.

“Ma panin talle nimeks Unenägu, sest ta on nii ilus!” ning ise üritab samal ajal vaikselt haarata poisil käest. On hetkeline vaikus. Äkki poiss keerab pea tüdrukust eemale ja ütleb:

“Unenägu!?! Mis see veel on? Milleks see veel?” ning keerab pea tüdruku poole ja ütleb:

“Unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist, muud midagi!”

Tüdruk vaatab taas seda kohevat pilve ja kordab vaikselt: “Muud midagi...!”

II

Täna on jälle väga ilus ilm. Juba pikemat aega olen ma mõelnud, et kust küll selline kuumus tuleb. Väga palav on. See kes seal akna all toolil pool kössis istub, see on minu isa. Ta valvab mind siin juba pikemat aega. Sellepärast ise nimetab ta ennast ka valvajaks. Mind kutsus ta kunagi moosinäoks mu punaste põskede tõttu, aga nüüd ikka ja jälle olen mina hoopis ärkaja ja tema minu valvaja, kuid mina ei ärka. Olete kindlasti nüüdseks juba aru saanud, et see kahvatu kuju seal voodil olen mina. Tavaliselt näen ma ikka parem välja, kuid antud hetkel olen ma koomas, seega annan endale andeks. Mina oma isa kuulen, kuid tema mind mitte. Algul käis siin ka teisi külalisi nagu mu sõbrad, kuid see oli juba ammu. Tahan nii ärgata, kuid ma ei saa, sest pole millestki ärgata. Tegelikult olen ma eksinud. Kuid kõik ju algab kusagilt.

III

“Isa, ma täna kooli ei lähe!” karjub noor neiu ja jookseb trepist alla.

“Ma pean oma võistlustantsukava harjutama, sest homme on tähtis võistlus.” võtab oma koti ja kiirustab ukse poole.

“Kullake, oota üks hetk!” kostab vannitoast tugev mehe hääl.

“Ma pean sulle midagi ütlema.” ja avaneb vannitoauks, kust astub välja suuremat kasvu mees. “Ma lähen kaheks nädalaks Itaaliasse. Äriasjus. Sa hoiad nii kaua meie maja korras, onju!” ja hakkab end riidesse panema.

“Olgu, issi, aga jäta mulle raha ikka ka, sest ma võib-olla kutsun õhtul mõne sõbra külla!” ja lahkub uksest rutuga.

Dilemma

IV

Kaks naisterahvast istuvad pargipingil.

“Kaua ta surmast juba möödas on?” kusib heledapäine naisterahvas tumedapäiselt.

“14 aastat!”

“Kas sa ei arva, et oleks aeg edasi liikuda ja leida keegi teine?”

Tumedapäine naine vaatab üleval taevas olevat kohevat pilve ja ütleb:

“Ma ei saa, sest unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist!”

Hetkeline vaikus.

“Muud midagi...” ja tõuseb püsti ning lahkub.

V

“Palun vabandust, et ma hilinesin. Ma magasin natuke sisse.!” ütleb näost punane ja veel punasemate põskedega tütarlaps.

“Ma harjutasin pool ööd meie võistluskava jaoks.”

“Pole hullu midagi.” ütleb vanem elegantne daam ja sätib neiu tema partneri juurde.

“Tere, musi. Vabandust, et pidid siin üks olema, kuni ma hiljaks jäin.” ütleb ta tõmmule noormehele kes tal käevangus tantsuvalmis.

“Ei ole hullu midagi. Mõtetes oled sa ju kogu aeg koos minuga. Ma tean seda. Näen seda su silmist ja loen su mõtteist!” ja suudleb tüdrukut õrnalt põsele.

“Sul on õigus!” vastab tüdruk ja hakkavad tantsima.

VI

Kellegi käsi koputab uksele.Ukse avab heledapäine noor naine. Ukse taga seisab politsei, kes ulatab naisele pildi ja küsib:

“Millal te viimati pildil olevat naist nägite?”

Heledapäine naine vaatab pilti ja vastab: “Eile lõunaajal olime koos pargis. Sealt me ka lahku läksime!” ulatab pildi tagasi.

“Kas midagi on juhtunud?” küsin heledapäine naine hirm silmist peegeldumas.

“Ei midagi hullu, proua, kõik on korras!” ning seejärel ka politsei lahkub.

VII

“Kas keegi on veel tulemas? Ma ostsin meile filmiõhtuks päris palju juua ja näksimist.” küsib õhetav neiu oma tõmmult partnerilt.

“Ei!” vastab poiss end isegi ümber keeramata.

“Kuidas siis nii?” teeb tüdruk imestusest suured silmad.

“Ma tahtsin kahekesi ainult olla, ei kedagi teist! Ainult sina ja mina ja maailm!” ning suudleb tüdrukut kirglikult.

VIII

Telefoni kõne.

“Politsei käis just siin. Mis on juhtunud?”

Tugev mehe hääl telefonis:

“Loodetavasti mitte midagi, kuid ta pole kaks päeva koju ilmunud...!” ja kõne katkeb.

IX

“Mida sa hommikusöögiks soovid?” küsib tõmmu noormees ja tõmbab hommikumantli selga.

“Sind! Ja siis võib-olla natukene praemune ja teed.” vastab särav ja väga õnnelik noor neiu.

“Kui see on teie soov!” ning läheb kööki.

“Mida ma küll isale ütlen?” räägib neiu vaikselt omaette, kui äkki käib valge sähvatus.

X

“Kuidas tal on?” küsib heledapäine naine tumedapäise lamava naise kohta.

“Stabiilne. Koomas.” hetkeline vaikus “

“Politsei leidis ta meie vanast kodukohast võrkkiigest. Ta olevat üritanud ennast tabletidega ära tappa.” vastab tugevam, kuid vananev meesterahvas.

“Miks küll?” pärib heledapäine naisterahvas.

“Ei tea, kuid arvan, et siin on tegemist meie kunagise naabripoisiga, kes oli tema eluarmastus. Kui õigesti mäletan ta suri vähki väga noorelt, enne põhikooli. Ta ei saanudki meie tõmmu naabripoisi surmast üle. Küllap ta tahtis siis tema juurde minna. Ta kunagi ikka ja jälle unistas, et ühel hetkel on nad koos võistlustantsus ja võidavad minigisugue suure võistluse.” seejärel mees istub aknaalusele toolile.

“Viimane asi mis ta mulle ütles, oli midagi unenägude kohta. Tundub, et nüüd saab ta neid vaadata palju tahab. Ta tundub nii õnnelik!”

XI

Tagasi haiglapalatis.

Kuulen kuidas arstid räägivad.Nad räägivad, et ma olevat juba kaks kuud koomas olnud. Ja isa on mul kogu aeg siin valvanud, oodanud millal ärkan. kahju isast, kuid ma ei saa ärgata. Ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei tea... Ma olen õnnelik, sest saan teha mida tahan, ja olla kellega tahan, on nad siis elus või surnud. Saan kogeda sellist elu millist olen alati tahtnud. Ärgata ma ei taha.

XII

“Kuidas sa magasid?” küsis valvaja. “Hästi?”

“Jah!” vastas ärkaja, “vahepeal ma ei saanud arugi, et ma olemas olen.”

“Sa naerad? Miks?” küsib valvajast isa.

“Sest et olen õnnelik. Nüüd ma tean, mida ta mõtles aastaid tagasi seal võrkkiigel, kui ütles mulle, et unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist. Muud midagi. Ja tead, isa, ta oli õigus. Tõesti mitte midagi muud. Palun, isa, ma tahan nüüd koju.” isa tõuseb ja jookseb arste tooma.

11.07.2006