3 aastat pole siia kirjutanud...

Kas ma olen kaotanud oma ande?

Reaalneideaal

Seal sa nüüd seisad!
lõpuks oled sa minu juures.
sinu tiivad? kas katki...?
sa ei räägi minuga?
selge. pole vajagi.
sa ei tea seda,
kuid ma olen sinuga rääkinud
juba sadu tunde.
me oleme istunud seal samas,
näed.
mina olin seal vasakul pool,
sinu minu põlvel.
sa hoidsid minu ümbert ja me rääkisime.
Oi, me naersime ka palju.
Sa kuulasid mind ja su silmad särasid.
Sa tõesti kuulasid mind...
minu mõtetes vähemalt.
Ei tea kas peaksin sulle seda ütlema,
kuid meie huuled...
need olid üks päris tihti.
Mäletan, et oli üks moment.
Ma rääkisin tunde ja sa ainult kuulasid.
Ja naeratasid niimoodi õrnalt ka.
Just nii nagu sa praegu naerad.
Siis ma nägin kuidas sinu huuled värisesid,
sul oli külm...need oli õrnalt sinakad.
Need oli kõige ilusamad huuled,
mida olen ma elus näinud.
Need rääkisid minuga...
ja siis me huuled kohtusid.
Nii kahju, et see oli ainult siin üleval...
Ja siin sa nüüd oled minu ees...
Ja kõik meie vahel on olemata...
seda ei ole olnud.
Sa ei tea mind...teed mind kurvaks.
Sa näed mind ainult lõputute sõnadena,
mida olen sulle kirjutanud.
Sa vaatad nüüd mulle otsa
ja ma palun vaata minust läbi...
ma olen klaasist sinu jaoks siin..
kuid sa ei näe mind.
Ei näe, mida näha tahad või peaksid nägema.
Teed praegu mulle haiget.
Igakord kui pead keerad rebid tüki liha endaga...
Ja igakord pudeneb sulg sinu tiibadest,
kuni need kaovad...sinu tiivad kaovad.
Ma lubasin sulle muinasjutu...
ma lõin sulle muinasjutu...
kuid see ei saa lõppeda nagu muinasjutt...
sest see ei ole jutt,
minu jaoks.
Sina unusta iga sõna, mis panin sinu jaoks ma kirja.
Unusta need soolased pisarad,
mis sinule valasin.
See kõik oli väljamõeldis.
Sa armusid ideesse minust
ja võimalikust elust minuga.
Reaalsus hakkas rebima sinu tiibu...
gravitatsioon haaras süütu ingli pilvist...
ja tõi minu juurde tagasi,
maa peale.
Ja nüüd sa ainult teed haiget.
Sa ei mõista, sa ainult kardad.
Sa ei mõista, et sinu jaoks ma armusin...
Ja nüüd sinu jaoks murran enda südame...
Sinu valu saab minu omaks...
Sa ei tunne enam, sa ei mäleta enam.
Ma näen su silmi ja need säravad,
tean, et tegin õigesti,
mis sest, et armastasin sind vaid päeva.

Raiko Puust (22.12.2009)

Nothing new, just old and late....

Kui mängib taustaks muusika ja tiksuvad eemale need pikad pikad minutid, siis mõlguvad taas need mõtted - jah jällegi leian end algusest. Algusest kui sai otsustatud palju asju, kui sai paika pandud reeglid, mis on hoidnud mind hästi. Ma tegin midagi valesti, sest ma tunnen ennast valesti. Reeglid olid selleks, et see nii olla ei saaks. Kas oleksin pidanud lubama erandeid? Lubasin olla hoolimatu ja aidata vahel, olla ülbe ja mitte vaadata tagasi, lubasin olla inetu ja vahel uskumatult ilus, lubasin olla kõik mis vaja... Kuid nüüd sai viga keegi kes ei oleks pidanud, sest tegin seda, mida teen ma koguaeg - naersin närviliselt ja arvutasin, sulgesin silmad ja läksin. Samm sammult eemale ja ma teadsin. Ma teadsin ja nüüd ei saa ma rahu. See kummitab mind, ma tunnen ennast süüdi. Ja see ka põhjus, miks kirjutan siia blogisse. Leian, et küllap õiged silmad leiavad siit midagi. Ma nägin ja nägin väga väga selgelt, nägin täpsemalt kui tavaliselt, ma arvutasin ja tegin otsuse, et pole minu asi ja kontrolli all see, kuid nüüd mõtlen, et kas ikka ei olnud! Tulemus oli nagu seda nägin ja tundsin, kuid nüüd siis ma tegelikult ka tundsin seda. Sissepoole nutetud pisarad on jube valusad. Need on siiani minu pulsis... Siiani liiguvad mööda selgroogu ülesse ja alla. Tunnen karjed ja hüüde iga kord kui süda lööb ja ma ei kuule enam ennast. See on valus. Nahk kohati nagu rebeneb...tahaks saada välja! Miski ei klapi! Ma ei oleks pidanud võtma asja, mis ei ole minu oma! Nüüd elan sellega, mis ei ole minu! Ma varastasin midagi võõrast, sest selge mõistus sai hägustatud hella südame poolt. Karjumine ei saanud vastatud seega otsustasin vastata. Ma rikkusin midagi väga selgelt paika pandut. See pole kusagil kirjas, see pole miski, mida oleks kuangi rääkinud, kuid see on miski, mida ma kunagi ei tee, ja miks, on nüüd siis taas selge.
See kõik toob mulle asju. Asju taas tagasi. Toob tagasi soovi kirjutada ja poksikotti peksta. Toob mulle pilte. Pildid on ilusad ja kurvad. Inimesed puhuvad tuultesse oma vesiseid sõnu ja lapsed lamavad suurte valgete pilvede all hingetuna. Näen vihmaseid maanteid kus inimesed seisavad kuuvalguses ja hüüavad appi, kuid keegi ei näe endast kaugemale läbi enda pisarate ja vihma piiskade. Näen koeri kes alati ootavad sind, ükskõik kui kaua! Näen kuidas inimeste silmis on lootused purunemas ja laste häältes nutt muutub meeleheitlikuks vaikuseks. Seal nüüd näen ka ennast, kuid ma ei kuulu sinna. Ma olen asendanud kellegi. Asendanud kellegi kelle kord oli läbi teha kogu see matk. Kord olin ma seal, ja olen seal kindlasti ka veel, kuid nüüd leian, et oleks aeg minna tagasi. Tagasi alguse algusesse ja panna kirja taas reeglid! Reeglid, millest üleastumine ei tule enam kõneallagi, ükskõik kui hale mul ka ei hakka, ükskõik kui ahvatlev miski on, lihtsalt ei tohi. Kõik kes ei saa aru, millest ma räägin, siis teadke, et kui oluline on mõista nutvat beebit? Lihtsalt lohuta või oota kuni lõpetab nutmise! Ja vahest otsin ka mina midagi praegu! Ei tea täpselt mida, kuid lohutada mind siiski pole vaja. Ma olen tugev ja teen seda, mida teen ma koguaeg. Ma keskendun, vaatan endasse, otsin, leian ja hävitan. Ma kardan, et igakord saadan minema natukene rohkem kui võtsin. Ja alati tunnen, et võttes annan midagi endast tasakaaluks. Kaua saan ma nii teha enne kui mask mida kannan on ainuke, mida tean ja tunnen? Kaua suudan ma sositada asju, mida keegi ei tohiks teada kunagi? Mis teeb mind nii eriliseks, et peaksin nägema asju, mida ma näen? Kaua pean ma ennast peitma oma toas... Kas vahest needus tundetuse eest? Õnnistus mingisuguses väärastunud kristlikus mõistes? Nagu istuksin külmas lumes praegu - külm ja märg meel on! Ma kirjutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan, siis loen ja taas kustutan, sest kuidas kirjutada selliseid asju, millest keegi ei saaks aru ja kõik saaksid aru.
Tahan uskuda Jumalasse ja tahan uskuda, et ma olen hea inimene. Ma olen teadlik, et vahest ma loodan endast liiga palju, kuid kuidas muud moodi veel saakski. Ei saa jätta ju asju juhuse hooleks. Lihtsalt ei saa. Ma vananeks momentaalselt kui jääksin paigale kusagile kus mind ka tegelikult tahetakse, ma sureksin kui jääksin siia kus ma oleksin, ma väsiksin kui lõputult otsiksin oma kohta. Nagu iga hing meie ümber, eksklen ka mina mööda teid. Mööda sügavaid metsi ühest puust teiseni, luues uue metsa, veel sügavama ja mustema. See on koht kus ei ole õudusjutte ja kus pole ahneid inimesi. Seal ei ole religiooni ja poliitikat, seal ei ole armastust. Seal on lõputu pimedus ja vaikus, suur kuu ja palju tähti. Seal on rahu ja üksindus! Üks väikene lõke ja soe tekk ning tass kuuma teed. Ma nii tahaksin sinna minna ja seal olla. Seal lihtsalt olla ja vaadata sellesse lõkkesse. Koht kus keegi ei oota minult midagi, koht kus keegi ei taha minult midagi. Vabadus. Ma olen nähtamatu. Ja ma ei tunne midagi. See oleks hea. Liiga hea, et olla tõsi.
See mets kus elan praegu on raagus ja tuul puhub igast suunast. Paistab päike ja ma näen kõike...!
Muusika on mõnus. See ei lase mul kuulda neid karjeid! See ei lase mul endal karjuda. Tahan osata teha muusikat. Tahan luua ilusat muusikat. Tahan alati luua midagi ilusat. Midagi äärmiselt südantlõhestavat. Elu andis mulle hoopis muud, andis oskuse luua midagi väga jubedat. Oskan luua südantlõhestavalt jubedaid asju, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oskan inimesi nutma panna...ja kartma. Miks on see nii? Ma armastan kui inimesed naeravad! See kestab ja heliseb. See ei mädane...! Mulle meeldib olla lõbus ja teha nalja, kuid alati nagu seesmiselt olen suremas. Miski väga must on sees ja närib. See käsib teha asju... Ma eiran seda. Ma tahan olla oma koeraga ja mängida õelastega. Nii palju kui jõuan. Tahan mängida oma lauamänge ja lamada lageda taeva all. Tahan sellist külam ööd, kus jalutada üksinda siniste huultega mööda põllu äärt. Vaadata lõputuid tähti ja lugeda kokku 5768 tähte ja naerda, et mõni vist läks topelt. See on õhtu mida ma armastan. Ma ei näe seal armastust mehe ja naise vahel. Ma näen seal armastust mehe ja millegi suurema vahel. Armastus mehe ja tumeda öö vahel, kui kuu kõneleb ilusat luulet! Inspireerib väga sügavalt.
Kuhu siis lõpuks olen teel? Hetkel olen astumas järgmist sammu meheks saamise poole, nii oluline kui see ka poleks, leian, et see samm ei ole ajastatud õigesti. Pole kelle jälge astuda ja esimesena sumbata ei ole kunagi meeldiv. Süda tilgub verd, et minnes eemale, ei taha tulla ma tagasi. Kardan, et olles eemal, ma armun sealsesse võõrusesse ja kodust saab vaid mälestus. Minu sõbrad muutuvad vaid nimedeks minu lõputus andmebaasis ja ma unustan. Unustan on ilus sõna. Vahel tundub, et välja mõeldud, et kijutada sellest raamatus või näidata filmis. Unustada siiski pole võimalik, olgu asi ükskõik kui jube või kui tähtsusetu. Need lihtsalt ei unune eal. Ja nii ma saan vanaks. Kas hing määrab vanuse? Kui oled hingelt noor, siis oled sa noor! Kuid kui oled hingelt vana, siis kas oled sa vana? Kui hing on raske, sa tunned seda oma õlgadel, nagu vettinud vana kasukas. Täis sellist õhku, mis poeb naha alla ja teeb rääkimise raskeks, rõhub sinu kurgule, kuni tunned, et tahad nutta. Kuid nutt ei tule välja. Sa tahad seda teha, kuid sa ei oska! Lihtsalt ei oska. Mäletad vaid ähmaselt soolase pisara maitset oma õrnalt väriseval huulel kui isa kommi ei ostnud. Oleks see vaid nii lihtne!
Siplen ka oma isa mälestustega...! ... Nüüd teda enam ei ole, kui poeg läheb sõjaväkke, et saada meheks. Poiss saab meheks siis kui isa sosistab talle seda kõrva ja annab kätt. Kuhu jääb minu sosin ja mehine käepigistus, mida oodatud aastaid! Poiss igavesti...kuni surmani! Kui mina ei saa meheks, siis kas minu poeg saab seda teha läbi minu sõna ja otsuse? Minu poeg! Kõlab hästi ju...
Perekond on oluline. Väga. Ja minul on hea perekond, rääkigu ma mida iganes. Tegelikult ma alati olen seda teadnud. Mul on väga hea pere. Kadestage, kes saab, austage, kes teab, hoidke, kellel on!
Mina nüüd lõpetan, lähen eemale. Lähen magama, et ärgata homme uude valgusesse ja uude aega. Ülehomme jätan ma vana. Ülehomme jätan ma kõik!

Kuidas kaitsta ennast asjade eest, mida ma tahan kõige rohkem? Kuidas peita ennast mõttetuste eest? Kuidas mitte ohata iga tund? Tõesti enam ei oska. Kuidagi selline kibedus võtab võimust. Surub õlgadele, üritab vajutada mind maha. Vaataks nagu kaugele pimedusse ilma igasuguse sügavusetajuta, selline vastik elukibedus istumas seljas ja rõhumas mind märjale asfaldile. Asfaldi peegeldus väldib mind. Tõesti vastik ja külm on olla. Ja see kõik karjub mul sees, et tahaks vabaks. Tahaks lihtsalt karjuda kõigest kõrist kõige peale ja joosta nii kaua kui veel vähegi saab ja siis natukene veel. Veel ja veel, kasvõi kurat roomaks. Lihtsalt kõik see kuradi potentsiaal, mis kasutamata on jäänud ja asjad, mida oleksin suutnud ja võinud teha, on nüüd tagasi lendamas mu ümber ja sosistamas, et oled läbikukkunud. Oled niisama istunud oma laisal tagumikul ja vaadanud tühjusesse kui oleks võinud teha nii palju. Kümme aastat tagasi olid teistest vii aastat ees, nüüd viis aastat maas. Kuhu kadus see kõik? Kõik need lubadused ja soovid, mis kord olid. Lihtsalt kadunud. Raisatud.
Kas tõesti on ainus punkt mu elus lihtsalt olla armastatud ja armastada? Vahel sellest piisab ja vahel mitte. Mitte osa on tühi. Seal ei ole midagi ja see sunnibki mind karjuma. Kuid ma tegelikult ju ei karju. Ei suuda, nagu kuradi kuivanud sidrun istub keele peal. Selline lõputu sidahäda tunne käib peast läbi, ja see ärritab lausa lõputul määral. Ajab mind jooksma. Kaine mõistus sekkub ja ikka küsib lõpuks - kui kaugele jõuad sa joosta? Mille eest siis tegelikult jooksed? Mis saab siis kui peale pikka jooksmist leiad, et asi millest põgened vaatab vastu igas peegelduses. Kuhu siis? Selline poliitiline sund on peal, et vahel tuleb vastupandamatu soov see välja endast lasta. Mis siis saab?

...

Mahe sügisöö ei lohuta,
kui hoian klaasi kõrgel.
Elu must loor ei kohuta,
elu sünge ilu ei valeta.
Kui samet praksub
ja pisar kuivab,
siis tuul õues,
see - see sosistab.
Ja kell seinal,
ainuke kes leinab ilusalt.
Kuulen kuidas mu klaas kuivab,
näen kuidas sein praguneb,
ei taha ma tõusta.
Valus on rohkem kui saan tunda,
valus on rohkem kui tohin tunda.
Valus on.
Ilus on - ja ebaaus.
Kamin ka, see külm.
Kamin ka, ja kõik see muu,
see muu manipuleeritud elamine.
Kuidas küll on mõte kinni,
kuidas küll pisar nõnda libe.
Kuidas küll elu nii kibe?
Valssi tantsivad need varjud,
ja uisutab vihm seal tuules.
Kui kaugele kostuks mu hääl?
Kui kaugele sa kuuleks,
kui karjuks sinu järele ma?
Miks vihkan ma sind kui oled läinud?
Ja armastan sind,
kui oled siin?
See öö ja see külm,
see elu siin ja valu.
Ilu ja õrn vari,
pisar, mis voolab mööda mu põske,
selleks et kuivada mu huulel.
Huulel üksi on värin,
värin, mis lubas siin olla.
Värin, mis ära läks.
Värsin, mis taas üksi luuletaks.

08.09.09

Another day, another night...

Astu ligi minu ilu,
hinga minu pehmet nahka.
Hoia mind minu soe,
armasta mind või vihka.
Sõnele kõrva sooja,
anna sõrmed sõrmele.
Puutu nahka kuuma,
suudle suule õrnele.
Lükka mind või tõmba,
pulssi toab alat rind.
Ütle mida, kuidas soovid,
kuid iial ära jäta mind.

Raico (üle kahe ja poole aasta taas üks luuletu siis)

Väsinud vihkamast...

Ma kannan maski, sest ma ei hooli, et ma olen tavaline, kuid neil oli õigus juba mõni aeg tagasi - ma hoolin ja ma ei ole tavaline, ma ei näe asju nagu näevad teised, prioriteedid on teised, kuid ahvatlused on ka mul samad mis neil, vahest isegi palju rohkem/suuremad, kuid vahel ma libisen...ja kukkun valusalt. Ning keegi saab haiget, sest mina ei suutnud vastu panna. Kuid siis ma tõesti ei hooli. Kas see teeb minust südametu? Lähen jälle mööda oma lookavaid mõtteradu, sügavale metsa, kus kõik kutsumata külalised eksivad vastupandamatult, viha võtab üle, sest ei saa aru, mis on see, mida peavad nad mõistma, mis ei ole loogiline. Miks on poiss, keda peetakse geeniuseks nii tavaline, miks käib ta riides nii nagu mina ja miks räägib ta, kuidagi nii - tavaliselt! Kas ta siis ei lendagi? Kas ta siis ei kõnnigi läbi seinte? Kas ta siis...? Kas see on pettus? Pettus on see, ma räägin teile! Pole sellel poisil mingit 170 IQ, pole tal ühti, väike petis on, muud midagi! Ei tunne isegi binoomi mitte...! Mis geenius see selline olla saab? Vahest tark, vahest natuke kiirem, vahest teistsugune, kuid mitte geenius. Ja kuidas peakski keegi mõistma kedagi kes ei mõista ennast - iseennast. Või kuidas oleks olla ainus oma probleemidega...või ei ole ainus, lihtsalt üksi! Jah, üksi on see sõna! Oled sa siis seitse, kümme või kakskümmend, kas sa oled üksi või oled sa ainus, seda tahan öelda. Olen ma hull või olen ma terve, kuid see poiss ei saa olla ometi geenius...! Lihtsalt ei saa...ei tohi...ei suuda!
Kas nüüd peaksin mainima, et peeglisse vaadates endaga rääkida on normaalne ja kinnitama, et see on OK! Et kõik on OK! Ei, ma ei ütle seda. Ütlen, teile kõigile, et selleks, et minust aru saaksite, peaksite te olema mina...MINA! Jäta jutt egost nõrkadele ja oma pilk pimedatele, sest tean - olla mina on siirus. Öelgu keegi mida tahab kuidas tahab, keegi ei võta minult ära minu identiteeti, keegi ei ütle mulle, mida ma suudan ja ei suuda ja keegi ei ütle mulle kes ma olen. Olen ma siis geenius või ei ole. Geenius - kole sõna, nagu geenidel oleks sellega mingit pistmist! Isa alkohoolik, suri 52-aastaselt insulti ja ema, ema on...ja ema mul on omamoodi. Geenid? Geenius? Ma ei usu nii!
Kas on võimalik öelda igat sõna nii hästi, et teine inimene kasvab sinusse instantselt. Öelda, seda mida tahetakse, et sa ütled ja mängida keda sinult oodatakse...ma ütlen sulle, see on võimalik, ma teen seda iga päev, iga minut oma elus kui ma hingan, kuid vahel...kas ma julgen seda öelda...ma nutan sees, et ma ei saa olla see kes ma pean olema, sest mäng muidu ju ei jätku...! Geenius - my ass!!! Kas oled eskinud mu kuusikutesse ja mändidesse, kas ma varastasin su stiili ja ütlesin kord sinul ütlemata jäänud sõnu, varastasin sinu inspiratsiooni! Tutvu minuga nüüd - olen Raiko! On öeldud, et ma tunnen sõnu...mesimagusaid sõnu! Kas sa usud? Või oled sa ütleja nagu kõik teised siin ümber! Mis? Ma ei saanud aru! Ära arva, et ma ei tea, mida sa minust arvad, tean küll...tean küll. Kuid iseasi on see, mida ma selle teadmisega teen...! Kuritarvitan? Seda arvaksid ju ainult sina!!! Ütlen veel nii palju, et sõnad on minu elu, enne ja pärast, sõnad need, millega ma ei suhtle, vaid väljendan, suhtlen mina pilguga...miks raistata aega! Kui näen asju, kirjeldan! Kui loen asju, tunnen. Kui kuulen asju, kujutan! Tead, ma siiski olen üksi! Kuid pole hullu, pisarad kuivavad mul ka täiesti ise...
Te kõik vaatate mulle silma ja usute, et ma ei tea. Usute, et ma ei näe läbi. Naiivsed!!! Kuid ärge kartke, üks asi on teada, teine asi on seda kasutada. Te ei paku nii palju pinget, et peaksin midagi reetma. Te ei ole keegi nii eriline, et ennast koormaksin. Kahjuks siiski, ei ole see minu valik ju. See lihtsalt on nii ja vahel nagu vägisi te sunnite oma tundeid ja mõtteid mulle selga, koormate mind ilmaasjata. Mind ei huvita. Ma olen juba kõike seda ennem kuulnud, näinud ja tundud. Need kõik on käidud ja nähtud, kuid ikka ja jälle, igapäev uuesti. Kaua ma seda kannatada suudan? Te/sa ei saa aru millest ma räägin? Kah üllatus!
Peale selle, et ma vajun mõttetult koguaeg järjest sügavamale on skeptisismi ja küünilisusesse, ei karda ma astuda diskursiooni iseendaga/võhivõõraga! Ma ei karda. Olen küll endale sama võõras nagu iga inimene seal väljas iseendale. Ja ennast ma aidata ei saa. Mul rätik silme ees kui peeglisse vaatan ja tropid kõrvas kui ennast kuulata üritan. Ja mul ei ole valus kui ennast hammustan. Kuid mul on valus kui sina hammustad ennast. Palun, ära enam nii tee!
Ma liigun edasi ja tagasi, kõrgemale ja madalame. Enam ei viitsi, nii väsinud sellest kõigest. Kuidas saada lahti oma hingest? Sellest mis teeb meist selle kes me oleme? Vahel tundub, et ma ei taha enam olla see kes ma olen? Liiga palju küsimärke alati? Ja liiga palju kurjasid/kadedaid pilke! Kuid keegi ei tea. Või siiski, mõni aimab, kuid mis siis. Kes ütleb avatar, kes geenius, kes indigo laps, kes midagi muud, kuid kes ütleb, et lihtsalt poiss. Selline tavaline, külm põhjamaine mees. Ükskõikne ja tundetu. Ajamata habe ja väikene õllekõht. Suvaline nägu ja kuulmatu hääl, kirjaoskamatu ja tahumatu. KArvane metsamees, suvaline mats. Linnajorss ja muidumees. Luuser ja labidamees. Õnnetu ja kahetsus. Igal juhul mitte geenius, sest ei saa ju olla, see ei oleks loogiline. Või siiski, sest maailma tõesti teeb seda. Maailm tõesti teeks seda. Ja vahest valides selle tee, mida kõik eeldaks, valiksin ma tee, mis vähem käidud, kuid valiksin ma tee, kuhu kardaksin astuda, sammuksin jälgedes sügavates ja suurtes, kuid tee oleks juba teada. Kas lapsed ja naine oleks reaalne või võta oma hunnik annet/koormat ja minna maailma? Või mõlemat? Siiski ei, sest mitu last maailmas saab öelda, et minu isa või vanaisa oli/on geenius? Kas üldse ongi? Suur küsimärk?
Ja mis kõige hullem, ma olen väga väsinud...sest mis on elu ilma üllatuseta?