Peegelpilt, see väga tuttav,
nägu ja see pilk seal silmis.
Tuttav mees, kes sõnult ruttav,
nägus, kuid väärtusetu naise silmis.
Naisest ingel seisab risti ees,
ühest tiivast seotud hinge.
Kas saakski piisav olla maine mees?
Ei, kahjuks armastus ei võta vange!
Saaks vaim lennata üle taeva ja maa,
lennata seal, kus peidab Ingel.
Armastaks, kuid enam ei saa,
sest võttis selle ühetiivuline ingel.
Ja kui lendad lõpuks päikesesse,
siis vaha tiivult vaikselt sulab.
Oh, pole sa ei Ikarus ega Ingel,
ja lendad sa ju veel vähem.
Miks küll peita lindu oma hinge,
kui sammud on südamele lähem?
Miks süüdistad sa oma kinga,
kui viga peitud hoopis jalas?
Miks ei lukusta sa naisinglit hinge,
sest selge see, Jumal teid ühte ju valas?
Ära karda, sest maaslamajat ei lööda,
ja igas halvas on alati head.
Ingel, keda ei lasta mööda,
on naine keda kaunistavad tema vead.
Minu, ehk sinu, viga ainus,
ei tea kes Lõvilõug, kes Hundinui.
Joon tuhmub Ikaruse lennuga minus!
Tean, et hilja, kuid mis siis kui...?
Raiko Puust (13.05.2006)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar