Mängumees

Voodi! Puhtad linad, puhas tekk, puhtad padjad...!

Kõik on korras, kuid voodi on tühi.

Tühja voodi ja hingamata õhu kohta selle kohal pole olemas sõna,

on vaid sõna mis vaevu vaevu,

ainult õrnalt puudutades suudab kirjeldada seda,

mis on tegelikult tühi voodi!

See sõna pole ruum,

mida on vaja enda jaoks,

hingamiseks päevasest möllust.

See sõna pole tühjus,

sest nii suur,

väike kui keegi ka poleks,

suudab ta ikka täitsa osa sellest mis on tühjaks jäetud,

ja voodis pole tühjus.

Kui siis, kirjeldab seda sõna üksindus,

ja sedagi vaid väga kaugelt.

Kuid tühi voodi on alasti,

alasti nagu see kes seal lamab,

kes seal ootab oma maiset tipphetke,

tiivulist naudingut lendamaks voodikohal,

et sekunditeks olla pime, kurt, tumm,

järjekordne mõnu jahimees,

nimetu keha,

kasutu kalts minu eluteel millega vaid pühin oma jalgu,

pühkimaks tolmu oma jalgadelt,

et astuda eemale hetkest!

Ja mis sellest nimetust kehast minusse jäele jääb,

on tühine nimekiri asjadest mida tegi ta minu heaks,

mis mulle meeldis,

mitte midagi muud.

Ta kõigest järjekordne naine kelle nime ma ei teadnud,

ega suuda nimetada ka nüüd,

kuid miks peakski.

Minu suhe naistega pole kunagi olnud dialoog,

suhe pole sõnad mida suudan naisele keelega kõrva ajada,

ega ka mitte laused kirjeldamaks tema lihtsalt ilu,

mis jätab mind külmaks,

ja kirjeldamaks seda mida ma tema vastu ei tunne!

Minu suhe pole seotud verbaalselt ühegi naisega,

kuid pean vabandama oma huuli,

sest nad ei tea mida teevad,

kui suudlevad naist suule.

Minu suhe on lihtne,

pole dialoogi, pole monoloogi,

vaid vaiksed ohked alasti naise suunas,

ja see kõik mis temast tean ja teada ka tahan.

See on kõik mida mees peaks naisest teadma –

kuidas naine lõhnab, kuidas maitseb,

kuidas on naine seestpoolt,

mitte mis talle meeldib, kes talle meeldib.

Austus nende vastu siiski on suur,

sest ei mõista mina kedagi,

kes elab puhtalt naudingul,

elab sõnadele mida ta kuuleb,

ja sellele ajale mis mina temaga veedan.

Mis jääb järele peale voodist lahkumist?

Jääb usk, et mind unustab,

jääb kogemus ilmalikust naudingust ja jääb naine kes poleks pidanud seal üldse olema!

Jääb keskpäevane hämar tuba,

tiksuv kell seinal mis andis aimu elu minekust ja jääb inimese,

minu enesekeskne ülekohus selle naise vastu seal voodis.

Ma ei suuda vaadata tagasi,

veel vähem sinna minna.

On palju möödas sellest esimesest korrast,

mis tollal nii palju seda mürki õhku paiskas,

et nüüd siiani ilma selleta enam hingata ma ei suuda

ja siiani meenutan ma seda selle magusa lõhna järgi,

mis on naisel kes sinu oma.

Kuid nagu kõik inimesed,

hakkan ka mina unustama kuidas olla inimene,

kuidas olla mees keda naised armastaksid.

Nii palju on märgadest linadest ja tekkidest

ning naistest nende vahel aastate jooksul räägitud,

et kõik kaotavad oma näod,

mis jätab neile vaid ühe näo ja see pole seal kus on juuksed ja kõrvad,

nii kõrgele minu silmad naise puhul kunagi ei tõuse.

Pole tähtis kui vana keegi oli,

kui noor keegi oli,

ja nagu ennist mainisin ka nimel pole tähtsust.

Nimi on hea kui keegi tahab sind kutsuda,

kuid naised tulevad ise,

seega ei näe vajadust ennast kooramaks tühise nimisõnaga.

Tähtis on see, et ma armastan neid.

Ja see, et nad pole kunagi kuulnud mind neid hüüdmas,

nende järele nutmas,

ja minu ihast kuulda,

kuidas keegi neist hüüaks mulle järele oma voodist,

kuhu olen jätnud neid üksi.

Loodan, et keegi neist hüüaks mind nimepidi ja paluks mul jääda.

Siis ehk jääksin

ja jääksin ehk ka igaveseks!

(10.01.2007)