Nothing new, just old and late....

Kui mängib taustaks muusika ja tiksuvad eemale need pikad pikad minutid, siis mõlguvad taas need mõtted - jah jällegi leian end algusest. Algusest kui sai otsustatud palju asju, kui sai paika pandud reeglid, mis on hoidnud mind hästi. Ma tegin midagi valesti, sest ma tunnen ennast valesti. Reeglid olid selleks, et see nii olla ei saaks. Kas oleksin pidanud lubama erandeid? Lubasin olla hoolimatu ja aidata vahel, olla ülbe ja mitte vaadata tagasi, lubasin olla inetu ja vahel uskumatult ilus, lubasin olla kõik mis vaja... Kuid nüüd sai viga keegi kes ei oleks pidanud, sest tegin seda, mida teen ma koguaeg - naersin närviliselt ja arvutasin, sulgesin silmad ja läksin. Samm sammult eemale ja ma teadsin. Ma teadsin ja nüüd ei saa ma rahu. See kummitab mind, ma tunnen ennast süüdi. Ja see ka põhjus, miks kirjutan siia blogisse. Leian, et küllap õiged silmad leiavad siit midagi. Ma nägin ja nägin väga väga selgelt, nägin täpsemalt kui tavaliselt, ma arvutasin ja tegin otsuse, et pole minu asi ja kontrolli all see, kuid nüüd mõtlen, et kas ikka ei olnud! Tulemus oli nagu seda nägin ja tundsin, kuid nüüd siis ma tegelikult ka tundsin seda. Sissepoole nutetud pisarad on jube valusad. Need on siiani minu pulsis... Siiani liiguvad mööda selgroogu ülesse ja alla. Tunnen karjed ja hüüde iga kord kui süda lööb ja ma ei kuule enam ennast. See on valus. Nahk kohati nagu rebeneb...tahaks saada välja! Miski ei klapi! Ma ei oleks pidanud võtma asja, mis ei ole minu oma! Nüüd elan sellega, mis ei ole minu! Ma varastasin midagi võõrast, sest selge mõistus sai hägustatud hella südame poolt. Karjumine ei saanud vastatud seega otsustasin vastata. Ma rikkusin midagi väga selgelt paika pandut. See pole kusagil kirjas, see pole miski, mida oleks kuangi rääkinud, kuid see on miski, mida ma kunagi ei tee, ja miks, on nüüd siis taas selge.
See kõik toob mulle asju. Asju taas tagasi. Toob tagasi soovi kirjutada ja poksikotti peksta. Toob mulle pilte. Pildid on ilusad ja kurvad. Inimesed puhuvad tuultesse oma vesiseid sõnu ja lapsed lamavad suurte valgete pilvede all hingetuna. Näen vihmaseid maanteid kus inimesed seisavad kuuvalguses ja hüüavad appi, kuid keegi ei näe endast kaugemale läbi enda pisarate ja vihma piiskade. Näen koeri kes alati ootavad sind, ükskõik kui kaua! Näen kuidas inimeste silmis on lootused purunemas ja laste häältes nutt muutub meeleheitlikuks vaikuseks. Seal nüüd näen ka ennast, kuid ma ei kuulu sinna. Ma olen asendanud kellegi. Asendanud kellegi kelle kord oli läbi teha kogu see matk. Kord olin ma seal, ja olen seal kindlasti ka veel, kuid nüüd leian, et oleks aeg minna tagasi. Tagasi alguse algusesse ja panna kirja taas reeglid! Reeglid, millest üleastumine ei tule enam kõneallagi, ükskõik kui hale mul ka ei hakka, ükskõik kui ahvatlev miski on, lihtsalt ei tohi. Kõik kes ei saa aru, millest ma räägin, siis teadke, et kui oluline on mõista nutvat beebit? Lihtsalt lohuta või oota kuni lõpetab nutmise! Ja vahest otsin ka mina midagi praegu! Ei tea täpselt mida, kuid lohutada mind siiski pole vaja. Ma olen tugev ja teen seda, mida teen ma koguaeg. Ma keskendun, vaatan endasse, otsin, leian ja hävitan. Ma kardan, et igakord saadan minema natukene rohkem kui võtsin. Ja alati tunnen, et võttes annan midagi endast tasakaaluks. Kaua saan ma nii teha enne kui mask mida kannan on ainuke, mida tean ja tunnen? Kaua suudan ma sositada asju, mida keegi ei tohiks teada kunagi? Mis teeb mind nii eriliseks, et peaksin nägema asju, mida ma näen? Kaua pean ma ennast peitma oma toas... Kas vahest needus tundetuse eest? Õnnistus mingisuguses väärastunud kristlikus mõistes? Nagu istuksin külmas lumes praegu - külm ja märg meel on! Ma kirjutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan, siis loen ja taas kustutan, sest kuidas kirjutada selliseid asju, millest keegi ei saaks aru ja kõik saaksid aru.
Tahan uskuda Jumalasse ja tahan uskuda, et ma olen hea inimene. Ma olen teadlik, et vahest ma loodan endast liiga palju, kuid kuidas muud moodi veel saakski. Ei saa jätta ju asju juhuse hooleks. Lihtsalt ei saa. Ma vananeks momentaalselt kui jääksin paigale kusagile kus mind ka tegelikult tahetakse, ma sureksin kui jääksin siia kus ma oleksin, ma väsiksin kui lõputult otsiksin oma kohta. Nagu iga hing meie ümber, eksklen ka mina mööda teid. Mööda sügavaid metsi ühest puust teiseni, luues uue metsa, veel sügavama ja mustema. See on koht kus ei ole õudusjutte ja kus pole ahneid inimesi. Seal ei ole religiooni ja poliitikat, seal ei ole armastust. Seal on lõputu pimedus ja vaikus, suur kuu ja palju tähti. Seal on rahu ja üksindus! Üks väikene lõke ja soe tekk ning tass kuuma teed. Ma nii tahaksin sinna minna ja seal olla. Seal lihtsalt olla ja vaadata sellesse lõkkesse. Koht kus keegi ei oota minult midagi, koht kus keegi ei taha minult midagi. Vabadus. Ma olen nähtamatu. Ja ma ei tunne midagi. See oleks hea. Liiga hea, et olla tõsi.
See mets kus elan praegu on raagus ja tuul puhub igast suunast. Paistab päike ja ma näen kõike...!
Muusika on mõnus. See ei lase mul kuulda neid karjeid! See ei lase mul endal karjuda. Tahan osata teha muusikat. Tahan luua ilusat muusikat. Tahan alati luua midagi ilusat. Midagi äärmiselt südantlõhestavat. Elu andis mulle hoopis muud, andis oskuse luua midagi väga jubedat. Oskan luua südantlõhestavalt jubedaid asju, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oskan inimesi nutma panna...ja kartma. Miks on see nii? Ma armastan kui inimesed naeravad! See kestab ja heliseb. See ei mädane...! Mulle meeldib olla lõbus ja teha nalja, kuid alati nagu seesmiselt olen suremas. Miski väga must on sees ja närib. See käsib teha asju... Ma eiran seda. Ma tahan olla oma koeraga ja mängida õelastega. Nii palju kui jõuan. Tahan mängida oma lauamänge ja lamada lageda taeva all. Tahan sellist külam ööd, kus jalutada üksinda siniste huultega mööda põllu äärt. Vaadata lõputuid tähti ja lugeda kokku 5768 tähte ja naerda, et mõni vist läks topelt. See on õhtu mida ma armastan. Ma ei näe seal armastust mehe ja naise vahel. Ma näen seal armastust mehe ja millegi suurema vahel. Armastus mehe ja tumeda öö vahel, kui kuu kõneleb ilusat luulet! Inspireerib väga sügavalt.
Kuhu siis lõpuks olen teel? Hetkel olen astumas järgmist sammu meheks saamise poole, nii oluline kui see ka poleks, leian, et see samm ei ole ajastatud õigesti. Pole kelle jälge astuda ja esimesena sumbata ei ole kunagi meeldiv. Süda tilgub verd, et minnes eemale, ei taha tulla ma tagasi. Kardan, et olles eemal, ma armun sealsesse võõrusesse ja kodust saab vaid mälestus. Minu sõbrad muutuvad vaid nimedeks minu lõputus andmebaasis ja ma unustan. Unustan on ilus sõna. Vahel tundub, et välja mõeldud, et kijutada sellest raamatus või näidata filmis. Unustada siiski pole võimalik, olgu asi ükskõik kui jube või kui tähtsusetu. Need lihtsalt ei unune eal. Ja nii ma saan vanaks. Kas hing määrab vanuse? Kui oled hingelt noor, siis oled sa noor! Kuid kui oled hingelt vana, siis kas oled sa vana? Kui hing on raske, sa tunned seda oma õlgadel, nagu vettinud vana kasukas. Täis sellist õhku, mis poeb naha alla ja teeb rääkimise raskeks, rõhub sinu kurgule, kuni tunned, et tahad nutta. Kuid nutt ei tule välja. Sa tahad seda teha, kuid sa ei oska! Lihtsalt ei oska. Mäletad vaid ähmaselt soolase pisara maitset oma õrnalt väriseval huulel kui isa kommi ei ostnud. Oleks see vaid nii lihtne!
Siplen ka oma isa mälestustega...! ... Nüüd teda enam ei ole, kui poeg läheb sõjaväkke, et saada meheks. Poiss saab meheks siis kui isa sosistab talle seda kõrva ja annab kätt. Kuhu jääb minu sosin ja mehine käepigistus, mida oodatud aastaid! Poiss igavesti...kuni surmani! Kui mina ei saa meheks, siis kas minu poeg saab seda teha läbi minu sõna ja otsuse? Minu poeg! Kõlab hästi ju...
Perekond on oluline. Väga. Ja minul on hea perekond, rääkigu ma mida iganes. Tegelikult ma alati olen seda teadnud. Mul on väga hea pere. Kadestage, kes saab, austage, kes teab, hoidke, kellel on!
Mina nüüd lõpetan, lähen eemale. Lähen magama, et ärgata homme uude valgusesse ja uude aega. Ülehomme jätan ma vana. Ülehomme jätan ma kõik!

Kuidas kaitsta ennast asjade eest, mida ma tahan kõige rohkem? Kuidas peita ennast mõttetuste eest? Kuidas mitte ohata iga tund? Tõesti enam ei oska. Kuidagi selline kibedus võtab võimust. Surub õlgadele, üritab vajutada mind maha. Vaataks nagu kaugele pimedusse ilma igasuguse sügavusetajuta, selline vastik elukibedus istumas seljas ja rõhumas mind märjale asfaldile. Asfaldi peegeldus väldib mind. Tõesti vastik ja külm on olla. Ja see kõik karjub mul sees, et tahaks vabaks. Tahaks lihtsalt karjuda kõigest kõrist kõige peale ja joosta nii kaua kui veel vähegi saab ja siis natukene veel. Veel ja veel, kasvõi kurat roomaks. Lihtsalt kõik see kuradi potentsiaal, mis kasutamata on jäänud ja asjad, mida oleksin suutnud ja võinud teha, on nüüd tagasi lendamas mu ümber ja sosistamas, et oled läbikukkunud. Oled niisama istunud oma laisal tagumikul ja vaadanud tühjusesse kui oleks võinud teha nii palju. Kümme aastat tagasi olid teistest vii aastat ees, nüüd viis aastat maas. Kuhu kadus see kõik? Kõik need lubadused ja soovid, mis kord olid. Lihtsalt kadunud. Raisatud.
Kas tõesti on ainus punkt mu elus lihtsalt olla armastatud ja armastada? Vahel sellest piisab ja vahel mitte. Mitte osa on tühi. Seal ei ole midagi ja see sunnibki mind karjuma. Kuid ma tegelikult ju ei karju. Ei suuda, nagu kuradi kuivanud sidrun istub keele peal. Selline lõputu sidahäda tunne käib peast läbi, ja see ärritab lausa lõputul määral. Ajab mind jooksma. Kaine mõistus sekkub ja ikka küsib lõpuks - kui kaugele jõuad sa joosta? Mille eest siis tegelikult jooksed? Mis saab siis kui peale pikka jooksmist leiad, et asi millest põgened vaatab vastu igas peegelduses. Kuhu siis? Selline poliitiline sund on peal, et vahel tuleb vastupandamatu soov see välja endast lasta. Mis siis saab?

...

Mahe sügisöö ei lohuta,
kui hoian klaasi kõrgel.
Elu must loor ei kohuta,
elu sünge ilu ei valeta.
Kui samet praksub
ja pisar kuivab,
siis tuul õues,
see - see sosistab.
Ja kell seinal,
ainuke kes leinab ilusalt.
Kuulen kuidas mu klaas kuivab,
näen kuidas sein praguneb,
ei taha ma tõusta.
Valus on rohkem kui saan tunda,
valus on rohkem kui tohin tunda.
Valus on.
Ilus on - ja ebaaus.
Kamin ka, see külm.
Kamin ka, ja kõik see muu,
see muu manipuleeritud elamine.
Kuidas küll on mõte kinni,
kuidas küll pisar nõnda libe.
Kuidas küll elu nii kibe?
Valssi tantsivad need varjud,
ja uisutab vihm seal tuules.
Kui kaugele kostuks mu hääl?
Kui kaugele sa kuuleks,
kui karjuks sinu järele ma?
Miks vihkan ma sind kui oled läinud?
Ja armastan sind,
kui oled siin?
See öö ja see külm,
see elu siin ja valu.
Ilu ja õrn vari,
pisar, mis voolab mööda mu põske,
selleks et kuivada mu huulel.
Huulel üksi on värin,
värin, mis lubas siin olla.
Värin, mis ära läks.
Värsin, mis taas üksi luuletaks.

08.09.09

Another day, another night...

Astu ligi minu ilu,
hinga minu pehmet nahka.
Hoia mind minu soe,
armasta mind või vihka.
Sõnele kõrva sooja,
anna sõrmed sõrmele.
Puutu nahka kuuma,
suudle suule õrnele.
Lükka mind või tõmba,
pulssi toab alat rind.
Ütle mida, kuidas soovid,
kuid iial ära jäta mind.

Raico (üle kahe ja poole aasta taas üks luuletu siis)