Kunstlik Elu

Kellele kord löövad kellad?

Kes on see, kelle kohta pole enam sõnu?

Kui kord juba lahkunud,

on tagasivaatamine võimatu,

ja on võimatu tunda end mugavalt...!

Kõik on kellegi lapsed,

kõik on kellegi sõbrad,

kuid ainult mina saan olla mina...

ja ainult mina saan nutta,

nutta kivipisaraid, naerda kahetsuskiiri...

valetada kuldlusikaid ja vesta muinasjutte...

ainult mina saan veel avada ukse,

et veel viimast korda suudelda hüvastijätuks...

veel viimast korda valmistuda sõnavõtuks!!!

Tunded mida tundsin, tunnen,

lähevad korda ainult mulle.

Mulle...on sõna mida kuulsin tihti!

On hilja vaadata ihupeeglit,

on hilja kutsuda abikätt...

Mis oli see mask, mille taha end peitsin?

Mis taktis lõi süda selle naerunäo taga?

Mis oli see mure, mis peitis end hingekudedesse?

Kõik tahavad midagi,

kõik loodavad midagi,

kuid on juba hilja,

sest hingekellad löövad liiga kõvasti...

liiga kiiresti!!!

Elu mida elan, elab ka iga teine,

kuid minule on kellad juba löönud...

ja minust nüüd räägitakse kõrvulukustavas vaikuses...!

(02.01.2007)