Jutunäljas

Midagi hiilib varjust varju,

hoiab end pimedusse.

Ma küll kuulen seda,

ma ka tunnen teda,

kuid ma ei näe midagi.

Tean, et ta ootab mind,

jälgib pingsalt sealt pimedast nurgast.

Ta on väga kannatlik,

ei tema seda aega karda,

ei tema pimedustki karda.

Tundub, et armastab vaikust,

vaikust rohkem kui muud.

Vihkab neid, neid üksikuid,

kes paotavad suud.

Kuid kui ta seisab,

kaua seisab oodates,

siis kasvab nagu kõikki muu.

Vanust pole, oleks nagu eatu,

kuid siiski kaugel sellest,

et oleks nagu veatu.

Istub nurgas pimedas,

kõditab nii seest kui väljast,

kipitab nii suud kui keelt.

Vihkab mind, mind jutunäljast,

jälitab mõtet, nii rikutud meelt.

Ta haiseb valest,

saab jõudu vaikusest,

ei hooli ei ajast ega unest.

Ja kui lõpuks paotan keelt,

põgeneb ta neljas tuules,

jällegi kukkusin ma ausalt teelt,

rääkides saladust teiste kuules.