Ööarmastuse Sõna

Me oleme ühe hinge kaks poolt,

Kes komeetidena üksteise orbiitidel tiirlevad.

Me kõnnime õhus, juhtides armastusevoolt,

Me nagu elektronid, kes ümber armastuse keerlevad.

Koos olles meie ümber aeg peatub,

Armastusevärinad korda-mööda meist mööduvad.

Meie kehad ja hinged on nii veatud,

Et tuuled meie pärast pöörlevad.

On palju muinasjutte armastusest-meist,

Et polnudki armastust olemas varem.

Me muudame ja täiustame teineteist,

Sest koos olles on elu parimatest parem.

Kui jätaks sa mind, jääks ma pootuks,

Sest ilma sinuta ma hingata ei saa.

See muudaks mu elu sootuks,

Sest ilma sinuta oleks tühi planeet Maa.

Iga minut ilma sinuta on igavene piin,

Maailm siis justkui tinahall.

Nagu ei saa mina sinuta, ei saa sina minuta,

Sest me oleme üks keha, mille armastus on nii hell.

Sinu veripunased ja mesimagusad huuled,

Minu kirglikkke suudlusi iga närviga loevad.

Meie kehade embuses haarab võimust kiretuuled,

Kus meie väänlevad kehad õhtusesse pimedusse poevad.

Minu nina ja huuled vastu sinu siidpehmet kõhtu

On erutatud aroomidest sinu nahal.

Imevaikselt saab pimedusest kuine öötu õhtu,

Kus sinu higine keha jätab oma hirmud maha.

Minu õnnistatud silmad õgivad su armtuid silmi,

Vaadates üle kõige ilusaima ja siiraima näolapi.

Mu silmad ei usu seda ilu just kui vihmaseid ilmi,

Kuid nad teavad, et sinu ilu muudab minu elunappi.

Minu kõrval naudivad igat sinu oiet, sinu häält,

Nagu nad on kuulnud armastuse tukseid su südames.

Nad kuulevad sind ühtekuuluvuse uskumatuse päält,

Kus iga sõna tähendab kõike armastuste sademes.

Sinu alasti kaelale minu suudlusi sajab,

Kui pead raputad ja tõstad oma lõua üles,

Siis minu silitus sinu nahal sinu sisemuses kajab,

Kui minu pea puhkab sinu alasti rinnal sinu süles.

Minu käed, liikudes allapoole su juukseid,

Nagu hõljuks sinu kohal, tahtes laulda,

Kus nad varjutavad minu õlgade monotoonseid nuukseid,

Mis viivad mu mõistuse põhjatusse patukahetseja hauda.

Minu mõistus salvestab iga sinu liigutuse, ilma fantaasia lisata,

Ka kõige tühisema muutuse sinu liigutuste reas.

Alateadvus siiski teab, et tuleb kadedus südamest visata,

Sest meie vaheline poeesia, romantika avaldub alati heas.

Minu süda tuksub ühes rütmis sinu südamega,

Ise öeldes, et armastus on see õige

Ja et mina olen saanud üheks oma südamega,

Sest just see armastus on üle kõige.

Suletud silmadega sa üritad naudinguga südamesoojust saata,

Et mul su silmade särata poleks tühjust peas,

Kuid just see sinu mõte, jätabki mulje nagu ingli silma vaata

Ja et on olemas armastus ka igas meie veas.

Kui ka meie kehad pärast seda on ekstaasi täis,

Ei saa ma veel meie taevast lootust minema lasta,

Et ka kuigi pärast jõulist armastust loksub voodi päis,

Ma ikka veel tean, et päris mu tunnetele sa veel ei vasta.

Oli küll kaitstud meie armastus minu all,

Kuid see kestab ju ainult meie elupäevad.

Kui ka need kord lõppevad, siis ma leian su lõputul tänaval,

Kus siis kõik minu ja sinu armastuse suurust näevad.

On olemas sõna, mis pole nimi-, omadus- ega tegusõna.

See on elu ja ööarmastuse sõna, minule sinu poolt öeldud – JAH,

Kuid ka minu armastusel on piirid ja nendeks oled sina,

Sest sina olid see kellele tahtsin öelda ma Kõige Vägevama ees JAH.

Kirg su silmis, graatsia su jalus,

Ootus su kehas ja su silitus käega,

Ütleb, et ka armastuse esimene kord pole alati valus,

Kui on tegemist mehe ja naise armuväega.

Ma usun sind kui ütled, et aarmastad mind,

Kuigi see on häbitu, kuid väga ilus vale,

Sest meie vaheline tunne on nagu nähtamatu lind,

Kelle kõrval tõeline armastus on hale.

Iga minu sõna on jahmatanud mind end,

Sest uskusin, et suudan lennata nagu ka tiivutu lind,

Kellele halastamatult jäi viimaseks ta kodu poole lend,

Kuid ühte siiski ma tean: leinapisarateni ma armastan sind.