Kust alustada rääkimisega sellest, mida pole võimalik rääkida või kuidas kirjeldada seda mida pole võimalik kirjeldada. Vahest soovin, et omaksin sellist võimet, võimet näitamaks kirjasõna ja võib-olla natuke ebatavalise sõna valiku läbi oma mõttepilti läbielatust ning ülevoolavat tunnet lihtsalt tunda. Iga tunne on ainulaadne ja iga kogemus sedavõrd unikaalne, et ei suudaks ma kõike ka siis kirjeldada ja jäädvustada kui seda oskaksin, kuid see polegi minu eeskmärk. Tee mille olen omale valinud on toonud mulle palju sõpru, palju lugusid mida rääkida, kuid ainult ühe kindla loo, mida ka tahaksin rääkida.
Olen kuulnud, et erilised asjad juhtuvad eriliste inimestega, kuid mina ei ole eriline mees. Olen tavaline mees, kes oli jäänud ajale jalgu ja kes tollel ajal veel ei arvanud endast eriti palju. Mäletan, et tihti leidsin ennast seina vahtimas ja mõtlemas sõnadele - mis siis kui... Siinkohal leian, et hetkel tegelikult polegi tähtis milline mees ma olin, vaid kes olen ma nüüd ja kuidas räägin oma lugu. Alustaksin oma lugu siis aastast 2000, värske uue millenniumi algusest vara kevadel. Alustan just sellest ajast, sest see oli aeg millal hakkasin oma mõtteid ülesse märkima päevikusse. Päeviku pidame polnud minule lihtne, kuid vajalik võitlemaks oma mõtetega, et mitte pugeda varjudesse ja nurkadesse kartes omi mõtteid. Igaüks meist teab, mis tunne on mõelda musti mõtteid, kuid mis saaks siis kui ainus asi mida kontrollid pole mitte sinu mõte, vaid hoopis tahe mitte mõelda. Ja see sama tahe hoidis mind pikka aega sügaval augus, sest kartes lahti lasta koletist oma peas, hoidsin kinni ka kõik mis oli minu südames. Kindlasti võib praeguseks mõelda, et kas tegin õige valiku ikka valides kuulamiseks selle loo, kuid ma kinnitan, et annan endast parima selle loo edasi andmiseks.
Illustreerimaks oma tollast vaimset ja emotsionaalset seisundit, toon ära siinkohal näite oma päeviku sissekandest 7. märtsil sellel aastal:
”Täna hommikul taas leidsin, et kell jätab minuteid vahele. Ta nagu mõnitab mind, seal nurgas tiksudes ja ometi arvasin hommikul ärgates, et olen uus mees, et olen muutunud mees. Kuid see tunne valetab. Minu kell valetab, kui liigutab oma seiereid peatumispunkte vahele jättes. Mind vahele jättes naerab ta mulle näkku, teeb tobedaid lauseid minu arguse kohta ja oksendab minu püüete peale voodist püsti tõusta. Ja ometi aeg läheb edasi! Aeg läheb minust mööda, jättes minu hingekudedesse võõraid arme ja mälestusi mida pole mul olnud, ning ma lausa vananen peegli ees seistes. On hämmastav, kui mitte midagi ütlev võib olla minu nägu! Ja mu silmad...lihtsalt vaadatavad tühjusesse, süsimusta tühjusesse! Miks aina nutan peegli ees soovides, et tuleks keegi, kes näeks minust läbi, kes ütleks mulle kui võlts ma tegelikult olen, kui mitte eriline ma olen, kui haletsusväärne ma olen! Et tuleks keegi kes suruks mu põlvili oma jalge ette, suruks näoli vastu jääkülma kivipõrandat ega laseks mul tõusta! Soovin, et maailm teaks kes ma olen, et maailm näeks mind ja hülgaks mind kui kõlbmatut! Keeldun ennast omaks võtmast, sest ei suuda näha kedagi peale enda ega kuule muudkui oma häält kaugel taustaks raadios mängimas Giulio Caccini ja Paul Pritchard’i Ave Maria, mis lausa nutab mulle minu enda ükskõikset nutulaulu! Ma ei usu ennast, sest valetavad need kes nutavad ainult enda sisse ja ka mina nutan enda sisse, pisarad imbumas mu vereringesse, liikudes läbi mu südame, mis pumpab kogu selle enepettuse minu kehasse laiali! Ja siis ma jälle nutan, kuid mitte tõelisi pisaraid. Minule pole tõelisi pisaraid, kuid valu mida tunnen on ehtne, siluett mida varjul näen on ehtne. Ja see elu mida elan on reaalne, see on tühi. Kas tõesti pean ma siis paluma väljaheitmist või ehk mind unustatakse niisama, pekstuna vastu kivipõrandat, ujudes endi pisarais, upudes enda pahedesse ja minestades iseenda verd pumpava südamevalu pärast! Tunnen, et vaid vaikselt hõljun, kellad kõrvus kumamas, taustal taas veel muusika! Tunnen kuidas muusika mõistab minu üle kohut, kuidas kõrgemad jõud läbi Steve Bakeri ja Carmen Dave’i raadio laulu For Whom The Bell Tolls kisub mind endaga lõputusse sügavusse. Seal sügavuses pole aega, seal pole tundeid, seal vaid must auk...kuid peaks olema süda! Mul pole südant, ja kui ongi, siis selleks et kurta, et vinguda asjade üle mida ei suuda allutada oma tahtele! Ma tahan olla aheldatud, et karjuda vabadussse, tahan tunda seda pitsitust oma hingele, et paluda armastust. Tahan olla ebajumal kõigele patusele, et mitte vajada vabandust eksimisele, et mitte vajada vabandust olemaks inimene! Magaksin lõputut und, kui teaksin, et keegi mind ei ärata! Nutaksin kritallpisaraid kui teaksin, et keegi mind vaataks, mind imetleks minu julguse ja soovi pärast olla mittekeegi! Aeg paindub minu juures, usk kaob minu juures, sest et julgen vaadata otse silma ja minu silm juba ei pilgu ja minu käsi juba ei värise. On hirm ideaali ees, et olen ehk liiga kõlbmatu oma kättesaamatuse tõttu, oma kõrgete unistuste tõttu, oma pisarate mere tõttu! Minu kohta ei ole sõna, minu kohta ei ole kusagil mujal peale oma truu alama jalge ees, surutuna tema tahte poolt, surutuna tema läbinägelikkuse poolt! Elu on kui unenägu, see lõppeb nagu algas, karjudes ja viheldes, ehmatuses ja kabuhirmus! Ma laman oma enda kaevatud hauas, patud loopimas mulle mulda. Ma karjun kogu hingest, kuid järjest rohkem märga mulda ma neelan. Ma vihklen kogu jõust, kuid järjest sügavamale ma end kaevan. Ja kui siis lõpuks olen maetud pimedusse, maetud märga mulda, leian enda nutmas päris pisaraid, kuid ehk liiga hilja, et ka omada tähtsust, et omada uut loovat jõudu! Ma leian end värisemas tundmatu ees, mu käsi väriseb, mu valutav suu väriseb, mu mullane hing väriseb, kuni lõpuks jääb puhakama! Ei enam julge mind keegi äratada, sest uni on kõik mis veel jäänud, uni veel kõik mis mind veel ootamas ees! Ja aeg seisab taas...! ”
Ei olnud kerge olla sellises kohas kus oled iseenda kõige suurem vaenlane nagu parasiit enda hinges. Vahel unustasin terveid päevi, nagu neid poleks olnudki ja vahel ka terveid nädalaid. Päevad möödusid siis minul voodis lamades ja harva sain ma ka sealt välja. Ja kui lõpuks suutsin vabalt ringi liikuda, käisin vahel mööda haiglat ringi, lohistades oma sõrmi mööda seina, lugedes avausi mis katkestasid minu puudutuse ja minu vähese kindluse, et ei kõnni üksi.
Õhtuti oli haigla väga rahulik, võib-olla isegi maailma rahulikuim koht. Ainult mõned varjud aknaruutudest ja võredest nende peal. See rahu oli minu trikk hoidaks koletist luku taga. Lihtsalt istudes ja vaadates tähti öösiti läbi oma palati aknavõre oli minu lemmik tegevus ja ka ainuke tegevus mis mulle ka meeldis. Ma lausa ootasin terve päeva seda hetke, millal saan istuda selle vaikselt nohiseva radiaatori kõrvale põrandale, panna pea vastu seina, lasta ennast lõdvaks ja lihtsalt pöörata pilk taevasse. Palat ise ei olnud suur, kuid väga hubane, sest sellel polnud küljes sellist haigla lõhna. Kuidas see võimalik oli, ei oska öelda. Uks oli sellel paremal pool seina või siis vasakul pool kui akna juurest vaadata, kuid uks oli enamasti koguaeg lahti. Voodi oli kohe selle ukse taga. Voodi oli väga omapärane, see ei olnud ei pehme ega ka kõva, kuid vast haigla voodid peavadki sellised olema. Palatis oli ka väikene kappi moodi asi, kuid päris kapp see vist ei olnud. Igaljuhul oli see voodi ja akna vahel. Selles kapis hoidisin oma päevikuid ja maiustusi. Kapi peal oli minu oma isiklik laualamp ja kell mida väga tihti liigutasin. Millegi pärast tundus mulle, et see kell võtab minult aega ära ja ma peitsin seda. Kord voodi alla, kord palati nurka. See kell oli minule nagu sõber, kellega ma läbi ei saanud. Ja kui õigesti mäletan, ei olnud see vist kunagi ka õige. Kõige hirmsam asi kogu selles palatis oli väike ümmargune peegel selle kapi kohal. Mäletan kui väga kartsin sinna vaadata, kartsin, et vahest näen milline olen ma tegelikult. Peeglit vältides sain ma suureks sõbraks ka valge seinaga, mida väga tihti vaatasin. Päevastel aegadel eelistasin ma põrandal lamada ja vaadata lage. Kui seda väga kaua vaatasin, nägin seal igasuguseid asju mida muidu ma näha poleks kunagi saanud, nagu näiteks lainetavat ookeani ja lumivalget liiva. Vihmaste ilmadega meeldis mulle väga olla voodi all, kuhu igal vihmasel päeval tõmbasin ma uue musta kriipsu oma pliiatsiga. Kõige rohkem oli mul neid seal kord 5 enne kui jälle need ära pesti, kuid ega see mind ei häiri. Alustada kogu aeg uuesti on väga hea ja rahustav.
Enne päevikuga alustamist elasin ma korraga kahes maailmas – selles, mis oli päris ja selles, mis oli peidus minu palati varjudes. Selles varjude maailmas olin kindel, et tean kõike ja olen kõike näinud ning kõik uus on vaid juba varem äranähtud vana, kuid ühel hetkel tõmbasin omale teki üle pea ja sulgesin silmad, katsin kätega kõrvad ja hoisin nuttu tagasi. Ja minu mõtted äkki enam ei jooksnud juba sissetallatud radu, vaid kaotasid üldse igasuguse sihi, hakates tegema mulle haiget, võttes minult une, võttes mõistuse. Sellise katte all kõndisin, lamasin ma iga päev, päev päeva järel. Vahel mõni üksik lootusekiir pääses mu hinge, et mind kallistada, sest teadis, et see mind lohutab, kuid see kallistus oli ainult nagu pisar vihmas. See maailm oli sügav, nii sügav, et unesooja jalaga jäisele kivipõrandale astumine oli alati nagu lõputu kukkumine vastu oma surmale. Iga päev oli päev enne minu surma. Selline lõpu tunne tungis läbi minu, sõrmede ja iga karva otsani ja edasi. Pidevalt haaras mind endasse juhuslikkuse tunne ja sulamise tunne. Selline pidev õõtsumine selgusest pimedusse, pani mind arvama, et suudan sulada ükskõik milleks. Olles ükskõik mis, siis keegi ei näe mind, keegi ei vaata mind. Kuid kui jälle selgus võttis võimust, siis tegi ta seda halastamatult, tõmmates mind juustest nii kõvasti ja nii kaua kuni silmist pisarad voolama hakkasid. Selgena ei tuksunud ma enam selles voodisse ja voodist maailmas, vaid püüdsin luua omale elu, mis kontrolliks mind ka siis kui ma pole enam nii selge, kuid püüdes võimatut kaotasin ka viimse leiguse oma elust. Niimoodi muutuski maailm minu jaoks üheks pidevaks jooksmiseks ühest minutist järgmisesse ja järgmisesse, kuni lõpuks avastasin ennast psühiaatriahaigla palatist number 32, kolmandal korrusel koos teiste vaimselt ebastabiilsete, paranoiliste inimestega – või hoopis pigem koos teiste haigetega, sest inimesed polnud me ju enam ammu, identiteet kadus koos mõistusega mida me vahel taga nutsime. Kuid see polnud alati nii.
Nagu ennist mainisin, siis olin tõesti haiglas. Füüsiliselt olin ja olen ma terve mees, kuid vaim on mul alati habras olnud. Mu vaim oli nagu klaas, mis oli aastatega kriimustada saanud, kuni lõpuks purunes. Vahest oli see minu sõbra surm või hoopis fakt, et naine mind jättis ja lapsele ei rääkinud, et tal ka ise olemas on, kuid praegu ma seda enam ei tea, mis klaasi lõhki lõi, kuid tean mis selle terveks tegi. Algas kõik siis 6. märtsi õhtusel grupiteraapias, kui meil kõigil kästi hakata pidama päevikut. Mina, usin nagu ma koguaeg olnud olen, juba tollel öösel tähti vaadates tegin oma esimese sissekande. Meile räägiti, et arstid loevad neid iga päev, mida me kirjutame, kuid ega sellepärast ma sinna vähem isiklikku kirja ei pannud. Tahtsin ausat diagnoosi oma tervise kohta, et sealt ka ükspäev koju saada – seega põhjus miks olin nii innukas ja isiklik. Siis järgneva päeva teraapias olin ainuke kellel oli päevik süles või üldse olemaski. Arstid kiitsid mind, kuid tuletasid samas teistele ikka meelde, et sellel on sügav vajadus meie edusammude juures teel paranemise poole. Nädal aega hiljem, vaid kahel meist, kolmeteistkümnest, oli ka päevik olemas, või vähemasti siis kaasas söökla kõrval olevas lugemissaalis kus pidasime meie grupiteraapiat. Pidasin ennast seal alati kõige tervemaks, kuid võis arvata, et seda arvasid ka kõik teised. Oli järjekordne hommikune teraapia tund 14. märtsil, kus emakeele päeva puhul loeti ette mõnest päevikust kõige huvitavamad ja selgemad väljavõtted. Juba siis kui nägin arsti süles seda punast raudrõngastega päevikut, teadsin, et selles on midagi teistmoodi. Ja oligi. Arstid olid juba paar päeva sahistanud patsiendist palatis 38 ja tema punasest päevikust. Ma ei teadnud siis veel milline ta välja näeb, on ta mees või naine, poiss või tüdruk, sest ta mingil põhjusel ei käinud kunagi meiega koos teraapias ja mitte ainult seal, teda polnud kusagil näha, kuid ometi ta olevat seal olnud juba üle nelja aasta, mis tähendab, et poolteist aastat enne mind. Ja täiesti võõras nägu, ainult see number 38. Samal ajal kui ma neid asju mõtlesin, alustas Doktor Cellardoor juba lugemist. Seda kuulates miski haaras mind endasse, sest see oli kuidagi nii teistmoodi, see mis kuulsin. Nagu keegi polekski seda mulle lugenud, vaid vaikselt sositanud kõige meeldivamal moel. Kui Doktor Cellardoor lõpetas lugemise, olid kõik patsiendid vait, isegi Haige Igor 36-ndast, kes alalõpmata muidu koguaeg häälitses. Doktor muud ei öelnudki meile, kui ainult, et mõelge selle peale mida te just kuulsite ja kirjutage mis tundeid see teis tekitab. Ainuke tunne mis mul tekkis, oli uudishimu. Kes on siis see salapärane autor palatist 38? Võtsin oma päeviku kaelnasse ja hakkasin vaikselt astuma avatud uksega palati 38 poole, silmates seda numbrit ukse kohal. Kartsin sinna vaadata, sest ei teadnud mida sealt leida võin, kuid oli suur minu üllatus kui nägin kes lamas voodis kinniseotult, magades.
2. SEGADUSES
Oli hästi vaikne hommik kui silmad avasin. Mul pea õudsalt lõhkus otsas ja olin jällegi natuke segaduses nagu iga hommik, et kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Kuid sekunditega olin ma jälle tagasi reaalses maailmas – nii reaalne kui see olla sai. Kuid seekord polnud see hommik midagi nii tavaline kui olin silmi avades seda arvanud. Oli üks neist hommikutest, kus olin särgitatud ja seotud. See tähendab, et olin hullusärgis ja lisaks veel voodi külge rihmadega kinni tõmmatud. Peale selle, et olin kinni seotud nagu haige koer, olin ka tollel korral väga suurtes valudes, mis oli minu jaoks midagi uut. Mäletate, et ennist rääkisin, kuidas vahel kaotasin päevi või isegi nädalaid, siis mõtlesin selle all ma selliseid hommikuid nagu see siin. Ka tol korral teadsin, et pole 15. märts nagu ma algul tahtsin arvata, oleksin pakkunud nii kusagil pluss kaks kolm päeva, mis oli minu tavaline segane periood nii kord kuus, kuid seekord oli teistmoodi, juba nende valude pärast. Seal lamades ja selle peale mõeldes, astus sisse Doktor Barlow, noor kena Doktor Cellardoori kolleeg meil seal haigas. Tollel hetkel olin ainult kuulnud Doktor Barlow’st ja vahel korra ka liikumas teda näinud, kuid kunagi polnud me veel omavahel sõnagi vahetanud. Seal minu ees seistes sain teda siis ka esimest korda korralikult vaadata. Esimene asi mida tema juures märkasin oli tema kurvad silmad, isegi mitte tegelikult päris kurvad, vaid hoopis kaasatundlikud. Silmad rohelisemad kui miski mida eales olin näinud ja nina armsam kui võisin kelleltki kunagi loota. Hakkasin kohe ette kujutama teda lahtiste juuste ja ilusa naeratusega, sest juuksed olid tal koguaeg kinni ja naeratust samuti polnud keegi meist veel näinud, ainult häguseid lugusid kuulnud, et ta olevat korra ühele patsiendile naeratanud, kuid selline jutt juba minusugust skeptikut ei veendnud, tahtsin oma silmaga näha. Kuigi muidu oli tegemist äärmiselt veetleva naisega, ei vaadanud ma isegi tema jalgu ega tagumikku. Võite mõelda, et mis selles siis imelikku on, kuid mehena ma alati vaatasin esimese asjana naiste juures nende jalgu ja tagumikku. Tagumikust ja jalgadest on kohe näha kuidas naine enda eest hoolitseb ja kui hästi sööb. Ei hakka eitama, et tahtsin tema jalgu vaadata, kuid seda on ikka väga raske teha kui oled voodi külge kinni seotud.
Seal ta siis seisis minu voodi jalutsis ja uuris muudkui oma pabereid enda ees oleval kaustal. Need paberid pakkusid mulle alati huvi, sest nad tundusid minust alati rohkem teadvat kui ma ise ja nii oli ka seekord.
„Kuidas te ennast täna hommikul tunnete, Mr. Wincester? Loodan, et hästi!” olid tema esimesed sõnad mulle. Mulle väga meeldis see kuidas ta ütles mulle mister. See oli nii auväärne. Wincester on šoti päritolu nimi, või oli see Walesist, kuid igaljuhul kusagilt sealt kandist. Kui ma 76. aastal sündisin, elasid mu vanemad Eestis, mis on väike riik Ida-Euroopas Venemaa ja Soome juures. Kuna mu ema on eestlane, siis taheti mulle alguses panna eesti nimi, kuid ühel hetkel otsustati, et Eestis pole tulevikku ja kuna nad nii-kui-nii plaanivad kolida Suurbritanniasse, panid nad mulle nimeks Virgil-Kyle Wincester. Kust nad sellised nimed valisid ei oska öelda.
„Virgil? Olete te ikka minuga?” oli Sarah mures. Sarah oli Doktor Barlow eesnimi.
„Jah, jaa. Ikka jah. Muidugi. Ohh...ma vist ikka veel unine...! Tähendab uimane...ma tahtsin öelda.” olid minu esimesed sõnad siis Sarah’le.
„Ma nüüd küsin sinult mõned küsimused ja oleks tore kui te vastaksite neile kõigile nii ausalt kui vähegi saate. Nõus?”
„Arvan küll”
„Kas teil esineb tihti peavalusid? Nagu näiteks ka praegu?”
„Ei. Ja ei!”
„Ahah. Nii. Kas teil kusagilt mujalt valutab?”
„Kui te seda mainiste, siis tegelikult valutab küll. Mul vasak külg ja käevarred teevad põletavat valu.”
„Ahah. Ja kas te teate miks nad teil valutavad?”
„Ei! Kas ma peaksin?” olin ma üllatunud.
„Mina olen siin see kes küsib küsimusi. Nii, et te siis ei tea! Aga kas te teate, mis kuupäev täna on?” küsis Sarah, tehes samal ajal märkmeid oma märkmikusse.
„Ma täpselt ei tea, kuid ma arvan, et kusagil 18.-22. märts...”
„Ahah. Kas te teate kus te olete?”
„Mis mõttes? Palatis number 32. Või ei ole???” hakkasin juba kahtlema oma vastustes.
„Aitäh teile, Mr. Wincester. Olite väga abivalmis. Võtan teiega õhtul uuesti ühendust. Seni kaua ma lasen valvuritel teid voodi küljest ja särgist vabastada. Paluks teil oma palatist mitte lahkuda enne kui ma tagasi tulen. Nõus?” ja hakkas palatist lahkuma.
„Ahjaaa...ja teie päeviku lasen ma teile ka tagasi tuua, et saaksite jätkata selle edukat täitmist. Nägemist!” ja tõmbas ukse enda järel kinni.
Nüüd olin ma küll päris segaduses. Kas polnudki siis kusagil kahekümnes märts ja mis oli minu valudega? Ja miks oli minu päevik nende käes? Hakkasin kartma, et minu haigus, mis ometi hakkas näitama paranemise märke, oli teinud kannapöörde vastassuunas ja ehk võtnud ka tükki minu mõistusest kaasa. Ja nüüd kui hakkasin ka natuke hoolikamalt ringi vaatama, siis taipasin, et see tõesti polnud minu palat, vaid rohekm nagu juba labori kõrvalruumi taoline kamber. Huvitav, et ma seda kohe ei taibanud kui Sarah minu voodi jalutsis seisis, sest minu palatis oleks see olnud tal võimatu. Küllap tema ilu viis minu tähelepanu kõrvale asjaolust, et ma olin ju ikkagi vaimuhaiglas, mitte tavalises haiglas. Peale seda kui mind oli vabaks voodi küljest lastud, hakkasin uurima seda kohta kus ma ärkasin. Üritasin meenutada, et kuidas võisin ma sinna sattuda, kuid kahjuks viimane asi mis meenus oli palatinumber 38 ja keegi, keda ma seal nägin. Üritasin meenutada, keda ma seal nägin, kuid kohe üldse ei tahtnud meelde tulla. Kui oma päeviku taas kätte sain ja selle avasin, siis avastasin oma suureks üllatuseks, et see pole see sama päevik, mida olin täitnud eile, tähendab eile mida mina mäletan, et oli eile. See oli paksem kaustik ja punane. Punane? Nüüd mulle meenus miks olin läinud palatisse 38. Seal oli patsient, kes olevat kirjutanud punasesse päevikusse selle ilusa loo lendamisest päikesesse ja kukkumisest kuu peal.
Seal voodi peal istudes hakkasin tookord taas oma kella otsima, et vaadata kui palju minuteid olin ma kaotanud, kuid kella polnud kusagil näha. See tegi mind murelikuks ja kui aus olla, siis kartsin väga oma tervise pärast, sest Doktor Barlowd ei kutsuta niisama tavalist ülevaatlust tegema. Ja aknast välja vaadates nägin ma haigla mänguväljakut kus piidrid nagu väikesed lapsed kulli mängisid. Ühes olin ma siis kohe kindel, et kolmandal korrusel ma enam ei ole, vaid hoopis kõrgemal. See polnud enam hea uudis, sest mida haigem sa oled, seda kõrgemale haiglas sind viiakse. Ja tundus inimeste suuruse järgi mänguväljakul, et mina olen kusagil viiendal või kuuendal korrusel ja kui arvestada, et kogu haigla oli ainult 6 korrust kõrge, siis võis minuga lood ikka päris kehvad olla.
Aknast välja vaadates otsisin märke sellest, et mis kuupäev võis sellel päeval olla, kuid ei osanud leida ühtegi sellist märki, mis oleks mulle seda öelnud. Olen muidu suhteliselt terane ja tähelepanelik mees, kuid raske on ratsionaalselt mõelda kui külg teeb põrgu valu ja käsi ei julge ka liigutada, kartes seda valu mis sellele järgneb. Esimene mõte iga terve mõistusega inimese peas oleks, et küllap üritasin ma ennast lõigata, kuid see ei seletaks minu vasaku külje valu. Vähemalt lootsin, et nii see oli ning et mina ennast ei lõiganud. Kuigi olin väliselt suhteliselt tuim, võis sellel hetkel minu olekus märgata närvilisust ja muret. Tõsi, ma olin väga mures, sest olin lootnud enne uut aastat haiglast välja saada, kuid praegu tundus selline lootus enam kui naiivne. Inimese mõistus on üks väga kummaline asi. Kui ma vaid teaks, kuidas sattusin ma siia, kus ma olen praegu.
2006
