Keegi koputab uksele.
Ma teen nagu ma ei kuule.
Ma peidan ennast,
nagu peidavad unistused
end minu eest.
Ma kardan tundmatut.
Ma ei tea kea on ukse taga,
kuid ometi pelgan seda avada.
Ma kardan armastust samamoodi,
kuigi pole teda kunagi näinud.
Keegi koputab uuesti.
Miks? Kas ta mõtleb,
et ma ei kuulnud?
Uudishimu on nii suur,
kuid ometi see ei ava ust.
Äkki on seal taga minu armastus?
Ja kui ongi, siis miks
see väike rauduks meid takistab?
Armastus on ju üle kõige!
Vaikus! Tühjus ukse taga.
Imelik on mõelda,
et olen nüüd üksi.
Ma igatsen tundmatut.
Mulle meeldis see vähene tähelepanu,
kuid ma ometi ei avanud ust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar