Ja aeg läheb edasi! Aeg läheb minust mööda, ma lausa vananen peegli ees seistes. On hämmastav, kui mitte midagi ütlev võib olla minu nägu! Ja mu silmad...lihtsalt vaadatavad tühjusesse, süsimusta tühjusesse! Miks aina nutan peegli ees soovides, et tuleks keegi, kes näeks minust läbi, kes ütleks mulle kui võlts ma tegelikult olen, kui mitte eriline ma olen, kui haletsusväärne ma olen! Et tuleks keegi kes suruks mu põlvili oma jalge ette, suruks näoli vastu jääkülma kivipõrandat ega laseks mul tõusta! Soovin, et maailm teaks kes ma olen, et maailm näeks mind ja hülgaks mind kui kõlbmatut! Keeldun ennast omaks võtmast, sest ei suuda näha kedagi peale enda ega kuule muudkui oma häält kaugel taustaks mängimas Giulio Caccini ja Paul Pritchard’i Ave Maria, mis lausa nutab mulle minu enda ükskõikset nutulaulu! Ma ei usu ennast, sest valetavad need kes nutavad ainult enda sisse ja ka mina nutan enda sisse, pisarad imbumas mu vereringesse, liikudes läbi mu südame, mis pumpab kogu selle enepettuse minu kehasse laiali! Ja siis ma jälle nutan, kuid mitte tõelisi pisaraid. Minule pole tõelisi pisaraid, kuid valu mida tunnen on ehtne, siluett mida varjul näen on ehtne. Ja see elu mida elan on reaalne, see on tühi. Kas tõesti pean ma siis paluma väljaheitmist või ehk mind unustatakse niisama, pekstuna vastu kivipõrandat, ujudes endi pisarais, upudes enda pahedesse ja minestades iseenda verd pumpava südamevalu pärast! Tunnen, et vaid vaikselt hõljun, kellad kõrvus kumamas, taustal taas veel muusika! Tunnen kuidas muusika mõistab minu üle kohut, kuidas kõrgemad jõud läbi Steve Bakeri ja Carmen Dave’i laulu For Whom The Bell Tolls kisub mind endaga lõputusse sügavusse. Seal sügavuses pole aega, seal pole tundeid, seal vaid must auk...kuid peaks olema süda! Mul pole südant, ja kui ongi, siis selleks et kurta, et vinguda asjade üle mida ei suuda allutada oma tahtele! Ma tahan olla aheldatud, et karjuda vabadussse, tahan tunda seda pitsitust oma hingele, et paluda armastust. Tahan olla ebajumal kõigele patusele, et mitte vajada vabandust eksimisele, et mitte vajada vabandust olemaks inimene! Magaksin lõputut und, kui teaksin, et keegi mind ei ärata! Nutaksin kritallpisaraid kui teaksin, et keegi mind vaataks, mind imetleks minu julguse ja soovi pärast olla mittekeegi! Aeg paindub minu juures, usk kaob minu juures, sest et julgen vaadata otse silma ja minu silm juba ei pilgu ja minu käsi juba ei värise. On hirm ideaali ees, et olen ehk liiga kõlbmatu oma kättesaamatuse tõttu, oma kõrgete unistuste tõttu, oma pisarate mere tõttu! Minu kohta ei ole sõna, minu kohta ei ole kusagil mujal peale oma truu alama jalge ees, surutuna tema tahte poolt, surutuma tema läbinägelikkuse poolt! Elu on kui unenägu, see lõppeb nagu algas, karjudes ja viheldes, ehmatuses ja kabuhirmus! Ma laman oma enda kaevatud hauas, patud loopimas mulle mulda. Ma karjun kogu hingest, kuid järjest rohkem märga mulda ma neelan. Ma vihklen kogu jõust, kuid järjest sügavamale ma end kaevan. Ja kui siis lõpuks olen maetud pimedusse, maetud märga mulda, leian enda nutmas päris pisaraid, kuid ehk liiga hilja, et ka omada tähtsust, et omada uut loovat jõudu! Ma leian end värisemas tundmatu ees, mu käsi väriseb, mu valutav suu väriseb, mu mullane hing väriseb, kuni lõpuks jääb puhakama! Ei enam julge mind keegi äratada, sest uni on kõik mis veel jäänud, uni veel kõik mis mind veel ootamas ees! Ja aeg seisab taas...!
Raiko Puust (04.01.2007)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar