Kas teil tekib vahel mõte, et kas ma julgen teha seda uuesti! Et kas ma olen inimene kes arvasin ennast olevat! Minul pole aimugi, kes ma olen või kust ma tulen! Ei tea enda kohta midagi muud peale selle, et ma armastan! Nüüd leidsin endas julgust öelda, et ka mina armastan! Kõik muu nüüd nagu ei oma enam tähtsust! Ainult üks inimene, ainult üks pilk ja hetk meie vahel ning mina olen õnnelik! Kunagi tuleb aeg, kus ütlen selle ka välja! Kuid praegu ma lihtsalt ootan, ootan edasi, sest kõik muu käib mulle üle jõu! Armastamiseni!
Vahel tundub, et taevas räägib minuga! Ta ütleb kuidas olla ja mida teha! Alati kui vaatan taevasse jääb mul pilk pidama Väikesele Vankrile, sest alati see paneb mu jälle mõtlema kõigest ilusast mis minuga on juhtunud! Kuid alati koos sellega meenub ka tõsiasi, et kogu elu ma olen püüdnud ennast teiste eest varjata, sest kardan. Me kõik varjame oma hirme, sest kardame, et nad näitavad teistele kui nõrgad me oleme. Tegelikult me kardame näidata oma hirme sellepärast, et hirm on see mis teeb meist selle kes me oleme! Tunne ennast tähendab tunne oma hirme! Mina olen kogu elu kartnud armastust, sest olen näinud mida see teeb inimestega, ka minuga, kuid nüüd tean, et just armastus ongi see mis tegi minust sellise inimese kes ma olen nüüd! Muidugi armastus pole ainuke asi mida olen kartnud. Kardan et jään üksi (ja põhjendatult), sest olen koguaeg üksi! See ei tähenda, et oleksin ilma sõpradeta ja lähedasteta, vaid see tähendab seda, et tunnen ennast koguaeg üksi, väljarvatud õhtul tähistaeva all. Ei tea miks õhtu mulle nii mõjub. Nii, et pole vaja häbeneda oma hirme, vaid püüame mõista miks me just neid asju kardame. Ja need kes midagi ei karda, teil on midagi viga!
05.10 2005
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar