Hommikust õhtuni, päevast päeva näen ma inimesi kellel lihtsalt ei vea. Oleks üks nendest, kuid eks naer aitab alati. Mulle ikka meeldib öelda, et kui mul poleks ebaõnne, poleks mul üldse õnne. Nali naljaks, kuid tegelikult ebaõnnest osasaajale on see vahel nagu löök kõhtu, mis jätab kõhu igaveseks valuse kätte vaevlema. Juba puht tendentsi mõttes oodatakse järgmist läbikukkumist. Ja milleks korrurutada, et elu on raske. Võrreldes millega? Mida muud me teame peale elu? Surm? Kas see on kerge? Loodame...
Ma ei tea mis elu on või mis eesmärki ta omab. Ma ei mõista elu – loodetavasti on see üks halb nali. Kui tulebki nii välja, et elu mõte ongi kõige lihtsam sugutungi pidev rahuldamine ellujäämise eesmärgil, tappa looma ja seda süüa, siis võib ainult arvata, mida tunnevad need inimesed kes on pool oma elust õppinud, et saada edukaks ja õnnelikuks. Ebaõnnestujad ainult naeravad läbikukkumiste peale! Miks? Sest õnneks pole palju vaja. Ma ei taha surra kunagi, tahan olla igavesti noor, olen auahne ja ma armastan elu, kuid ma ei tunne vastuarmastust ja seepärast mu süda hakkab väsima tühjadest pumpamistest mitte millegi jaoks. Pole õige, et inimene peaks muretsema, sest mure pole muud kui intress, mis tuleb selle kinnisvara eest maksta, mida meil veel pole ja mida me tõenäoliselt kunagi ka ei saa. Elu on kui golfipall: see saab pidevalt lööke ning lõpeb alati augus. Irooniline. Eksivad need kes usuvad, et elu on alati seal, kus teda pole. Õigus on neil kes ütlevad, et varasemad ebaõnnestumised on tulevaste õnnestumiste teerajajad ja neil kes ütlevad, et põrandalt ei saa maha kukkuda. Mind paneb ainult muretsema teadmine, et tänast päeva meenutan mina kunagi kui “vanu häid aegu”. Midagi siis lohutusteks.
Kui katus kaele kukub, oleks targem tõdeda, et vaade taevasse on tõesti kaunis.
Kui oskad õppida tugevatest löökidest, võid õppida ka õrnadest puudutustest.
Ära maadle seaga! Te mõlemad määrite ennast ära, aga üksnes temal on lõbus!
Loomulikult olen ma mõistuse juures – hääled kinnitavad seda!
Unistus, millest loobud, ei saa kunagi võimalust.
Sageli peetakse oma seljakotti seni raskeimaks, kuni proovitakse teise oma.
Reegel 1: Ära muretse pisiasjade pärast
Reegel 2: Kõik on pisiasjad!
16.08.2006
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar