sürrealism on päris tore!
Kus sa oled nüüd? Nüüd kui sind vajan ma kõige enam! Nüüd kui sind tahan ma kõige enam! Nüüd kui armastan sind kõige enam! Vähemalt mulle räägitakse, et see olevat armastus. Samas räägitakse, et ma pole kõige tervem ja ma ei saavat asjadest aru, kuid ma saan aru küll.
Kus sa oled, kui mina siin rooman, otsides valgust, otsides vabadust? Ma küll küsin kus sa oled, kuid ise ei otsi sind. Ma ei oska sind otsida, ma ei oska sind kusagil mujal kui enda käte vahel ette kujutada, kuid kahjuks siin pole sa kunagi olnud. Siin sind pole, ma juba vaatasin.
Miks ma olen üldse siin ilma sinuta? Räägitakse veel, et ma polevat eriline suhtleja, kuid kuidas ma saangi suhelda, kui mul ei lubata kellegagi rääkida ja endaga suhtlemine olevat imelik. Huvitav, miks siis lubatakse mul sinuga suhelda. Ma kirjutan sulle koguaeg, kuid kahtlen kas kirjad kohale jõuavad.
Miks sa ei tule ja mind ei lõbusta? Siin mängib koguaeg muusika, võiksime ju tantsida! Võiksime ka rääkida, kuid kardan, et seda ma ei oska. Et sa teaksid, nad räägivad vahel et ma olevat ohtlik nii endale kui ka teistele. Räägitakse veel, ma vahtivat koguaeg nurka ja sealt kedagi otsinud. Vahel mul on tunne, et jutt käib hoopis kellesti teisest.
Kus sa oled? Tahan, et oleksid siin. Nii kahju on ainult sellest, et me kunagi kohtunud pole. Sa oleksid kindlasti kena olnud.
Raiko Puust

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar