Euroopa Servale Sündinu

Oi, kus süda nõnda sõnu seab,

ja silm ei vala pisaratki.

Vaikselt luules aega peab,

ootab isariiki iharatki.

Oi, nõnda valus näha, kuulde,

mehi, naisi, kes on praegu.

Kui vaid saaks siit nelja tuulde,

ootab puhta emakeele aegu.

Oi, kus käsi määrib pabert valget,

salgab oma isariiki.

Salgab aega, valet luulealget,

ootab emakeelset sõnaviiki.

Oi, kus olen kinni nime taga,

isamaa, see varjab mind.

Emakeel, nii nukralt maga.

Unusta! Mis on selle hind?

Oi, kus süda nõnda sõnu seab,

petab väikse riigi radu.

Kas siis tõesti surma peab,

suure Eesti sõna kadu?

(16.12.2005)