Filmilugu

I

Kaks väikest last kiiguvad koos ühel võrkkiigel ja vaatavad taevasse.

“Väga ilus ilm, kas sa ei leia?” küsib tüdruk poisilt.

Poiss ei reageeri, vaid viibutab endiselt jalgu üle kiige ääre.

“See pilv seal, seal kohe minu näpu kõrval, see kõige kohevam, see on meie pilv.” püüab tüdruk saada poisi tähelepanu.

“Ma panin talle nimeks Unenägu, sest ta on nii ilus!” ning ise üritab samal ajal vaikselt haarata poisil käest. On hetkeline vaikus. Äkki poiss keerab pea tüdrukust eemale ja ütleb:

“Unenägu!?! Mis see veel on? Milleks see veel?” ning keerab pea tüdruku poole ja ütleb:

“Unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist, muud midagi!”

Tüdruk vaatab taas seda kohevat pilve ja kordab vaikselt: “Muud midagi...!”

II

Täna on jälle väga ilus ilm. Juba pikemat aega olen ma mõelnud, et kust küll selline kuumus tuleb. Väga palav on. See kes seal akna all toolil pool kössis istub, see on minu isa. Ta valvab mind siin juba pikemat aega. Sellepärast ise nimetab ta ennast ka valvajaks. Mind kutsus ta kunagi moosinäoks mu punaste põskede tõttu, aga nüüd ikka ja jälle olen mina hoopis ärkaja ja tema minu valvaja, kuid mina ei ärka. Olete kindlasti nüüdseks juba aru saanud, et see kahvatu kuju seal voodil olen mina. Tavaliselt näen ma ikka parem välja, kuid antud hetkel olen ma koomas, seega annan endale andeks. Mina oma isa kuulen, kuid tema mind mitte. Algul käis siin ka teisi külalisi nagu mu sõbrad, kuid see oli juba ammu. Tahan nii ärgata, kuid ma ei saa, sest pole millestki ärgata. Tegelikult olen ma eksinud. Kuid kõik ju algab kusagilt.

III

“Isa, ma täna kooli ei lähe!” karjub noor neiu ja jookseb trepist alla.

“Ma pean oma võistlustantsukava harjutama, sest homme on tähtis võistlus.” võtab oma koti ja kiirustab ukse poole.

“Kullake, oota üks hetk!” kostab vannitoast tugev mehe hääl.

“Ma pean sulle midagi ütlema.” ja avaneb vannitoauks, kust astub välja suuremat kasvu mees. “Ma lähen kaheks nädalaks Itaaliasse. Äriasjus. Sa hoiad nii kaua meie maja korras, onju!” ja hakkab end riidesse panema.

“Olgu, issi, aga jäta mulle raha ikka ka, sest ma võib-olla kutsun õhtul mõne sõbra külla!” ja lahkub uksest rutuga.

IV

Kaks naisterahvast istuvad pargipingil.

“Kaua ta surmast juba möödas on?” kusib heledapäine naisterahvas tumedapäiselt.

“14 aastat!”

“Kas sa ei arva, et oleks aeg edasi liikuda ja leida keegi teine?”

Tumedapäine naine vaatab üleval taevas olevat kohevat pilve ja ütleb:

“Ma ei saa, sest unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist!”

Hetkeline vaikus.

“Muud midagi...” ja tõuseb püsti ning lahkub.

V

“Palun vabandust, et ma hilinesin. Ma magasin natuke sisse.!” ütleb näost punane ja veel punasemate põskedega tütarlaps.

“Ma harjutasin pool ööd meie võistluskava jaoks.”

“Pole hullu midagi.” ütleb vanem elegantne daam ja sätib neiu tema partneri juurde.

“Tere, musi. Vabandust, et pidid siin üks olema, kuni ma hiljaks jäin.” ütleb ta tõmmule noormehele kes tal käevangus tantsuvalmis.

“Ei ole hullu midagi. Mõtetes oled sa ju kogu aeg koos minuga. Ma tean seda. Näen seda su silmist ja loen su mõtteist!” ja suudleb tüdrukut õrnalt põsele.

“Sul on õigus!” vastab tüdruk ja hakkavad tantsima.

VI

Kellegi käsi koputab uksele.Ukse avab heledapäine noor naine. Ukse taga seisab politsei, kes ulatab naisele pildi ja küsib:

“Millal te viimati pildil olevat naist nägite?”

Heledapäine naine vaatab pilti ja vastab: “Eile lõunaajal olime koos pargis. Sealt me ka lahku läksime!” ulatab pildi tagasi.

“Kas midagi on juhtunud?” küsin heledapäine naine hirm silmist peegeldumas.

“Ei midagi hullu, proua, kõik on korras!” ning seejärel ka politsei lahkub.

VII

“Kas keegi on veel tulemas? Ma ostsin meile filmiõhtuks päris palju juua ja näksimist.” küsib õhetav neiu oma tõmmult partnerilt.

“Ei!” vastab poiss end isegi ümber keeramata.

“Kuidas siis nii?” teeb tüdruk imestusest suured silmad.

“Ma tahtsin kahekesi ainult olla, ei kedagi teist! Ainult sina ja mina ja maailm!” ning suudleb tüdrukut kirglikult.

VIII

Telefoni kõne.

“Politsei käis just siin. Mis on juhtunud?”

Tugev mehe hääl telefonis:

“Loodetavasti mitte midagi, kuid ta pole kaks päeva koju ilmunud...!” ja kõne katkeb.

IX

“Mida sa hommikusöögiks soovid?” küsib tõmmu noormees ja tõmbab hommikumantli selga.

“Sind! Ja siis võib-olla natukene praemune ja teed.” vastab särav ja väga õnnelik noor neiu.

“Kui see on teie soov!” ning läheb kööki.

“Mida ma küll isale ütlen?” räägib neiu vaikselt omaette, kui äkki käib valge sähvatus.

X

“Kuidas tal on?” küsib heledapäine naine tumedapäise lamava naise kohta.

“Stabiilne. Koomas.” hetkeline vaikus “

“Politsei leidis ta meie vanast kodukohast võrkkiigest. Ta olevat üritanud ennast tabletidega ära tappa.” vastab tugevam, kuid vananev meesterahvas.

“Miks küll?” pärib heledapäine naisterahvas.

“Ei tea, kuid arvan, et siin on tegemist meie kunagise naabripoisiga, kes oli tema eluarmastus. Kui õigesti mäletan ta suri vähki väga noorelt, enne põhikooli. Ta ei saanudki meie tõmmu naabripoisi surmast üle. Küllap ta tahtis siis tema juurde minna. Ta kunagi ikka ja jälle unistas, et ühel hetkel on nad koos võistlustantsus ja võidavad minigisugue suure võistluse.” seejärel mees istub aknaalusele toolile.

“Viimane asi mis ta mulle ütles, oli midagi unenägude kohta. Tundub, et nüüd saab ta neid vaadata palju tahab. Ta tundub nii õnnelik!”

XI

Tagasi haiglapalatis.

Kuulen kuidas arstid räägivad.Nad räägivad, et ma olevat juba kaks kuud koomas olnud. Ja isa on mul kogu aeg siin valvanud, oodanud millal ärkan. kahju isast, kuid ma ei saa ärgata. Ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei tea... Ma olen õnnelik, sest saan teha mida tahan, ja olla kellega tahan, on nad siis elus või surnud. Saan kogeda sellist elu millist olen alati tahtnud. Ärgata ma ei taha.

XII

“Kuidas sa magasid?” küsis valvaja. “Hästi?”

“Jah!” vastas ärkaja, “vahepeal ma ei saanud arugi, et ma olemas olen.”

“Sa naerad? Miks?” küsib valvajast isa.

“Sest et olen õnnelik. Nüüd ma tean, mida ta mõtles aastaid tagasi seal võrkkiigel, kui ütles mulle, et unenägu on illusioon südamevalust ja muremõtteist. Muud midagi. Ja tead, isa, ta oli õigus. Tõesti mitte midagi muud. Palun, isa, ma tahan nüüd koju.” isa tõuseb ja jookseb arste tooma.

11.07.2006