See algab kusagilt olematust mõttest, mida poleks tohtinud mõelda! Siis saab sellest nagu surm mis sind jällitab. Ja peale seda saab sellest äkki meie. Oleks see vaid nii lihtne!
Sa seisad aasal, sa seisad järve kaldal, sa seisad metsa tukas, sa seisad kaljudel, sa seisad püsti. Mida sa otsid? Mis sind nii vaevab, et pole aega istuda? Kuid sa ju ometi oled tundnud jääkülma noa teravat keelt! Ja see veel julged kurta?!?
Sa leiad, et mul on õigus ja ei julge arvata teisti. Sa leiad, et tõesti oli meeldivalt pehme see teravkeelne võrgutavalt punakeelne külm nuga, mis rebiti sinust jõuga välja. Kuid ometi teist oli just saanud üks! Te olite tõesti üks tervik.
Ja nüüd igatsed sa midagi intiimset, midagi väga sügavat ja jõhkrat, midagi enneolematut ja mitte enam külma ja teravat, vaid kuuma ja tapvat. Sa ei karda saada vägistatud, sa ei karda saada tapetud, sest mis oleks intiimsem kui mõrv. Kuid sellest sina ei tohi mõelda. Kuid sellest sina ei tohi rääkida!
Sa istud bussipeatuses, sa istud rongjaamas, sa istud koolipingis, sa istud minu kõrval, sa istud nende kõrval, sa istud üksinda. Miks sa ei tegutse? Kas hirm on see, mis neelata ei lase? Kuid sa ihkad seda, sa armastad seda, sa lausa jumaldad seda? Sa tead, et sul pole kohta nende seas, nemad ju ei tea seda, nemad ju ei julge seda, nemad ju kardavad seda. Mõtle, milline erutus, milline nauding oleks seda ka tõesti teha.
Me istume voodi serval, me seisame akna ees, me istume vanni äärel, me seisame pliidi ees, me valmistume surema. Suudleme seda otse suule. Suudleme seda kuuma suud. Kägistame! Kägistame! Kuid....?!?!?
Sa kägistasid liiga kõvasti, lollikene. Sa suudlesid teda otse suule, kuid ta hammustas. Tema hammustused ei parane, tema suudlused ei kordu. Sina ka enam ei kordu.
Sa kägistasid liiga kõvasti.
Oktoober 2005
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar