(MONOLOOG kolmes vaatluses)
I vaatlus
-.-Muusika-.-
(Siseneb lavale keegi mees! Laval on ainult tool ja mees! Mees ei istu kunagi sellele toolile! Otsekohe kõnnib lava ette! Vehib käega ja muusika jääb vait! Nüüd on üks minut aega vaikus. Mees ainult jõllitab ja uurib rahvast! Kes mida teeb, kes kus istub! Ei lehvita ega midagi, väga tõsine! Siis jääb seisma ja hakkab rääkima rahvaga!)
Tere õhtust! Mu daamid ja härrad, noored ja vanad, tere õhtust!
(Sügav kummardus)
Ok, nüüd kui jää on purustatud, võiks arvata, et algus tuleb kergelt!
Aga ei tule.
Küsimus: kuidas hakata rääkima võõra inimesega? Ära vasta!
Ma tegelikult ei otsi vastust, see puhtalt retooriline, et juhtida tähelepanu sellele,
et ma just tegin seda – hakkasin rääkima võõra inimesega.
Ja teie, minu kallis publik, olete täna üks suur MINA, mitme iseloomuga,
ja teie ülesanne – KUULATA!
See on raskem kui võiks arvata.
Ja mina täna esinen – parandus – olen mina ise.
Õigemini, täna on see päev, kus ma ei esine esimest korda elus.
Ja Daamid ja Härrad, minu nimi on Raiko Puust!
(Sügav kummardus)
Te kindlasti olete minust kuulnud!
Ma tean, et te olete, ja kõik need kes raputavad praegu pead, te valetate.
Te teate ja tunnete mind, sest daamid ja härrad, minu NIMI ON Raiko Puust!
Kas nüüd on meeles? Jälle! Ma ei taha vastust!
(Hästi rahulikult)
Minu nimi on Raiko Puust! Raiko ja Puust! Minu nimi! Raiko ja veelkord – Puust!
Nime pani mulle ema ja selle kõla – on tugev.
Õiges mehe nimes on R täht ja vahest olen ka mina õige mees!
Või mis sa arvad? (Suvalisele inimesele)
Retooriline, daamid ja härrad! R-E-T-O-O-R-I-L-I-N-E!
Las ma alustan sellest, kus ma sündisin!
Ei, oota! Mis see siia puutub?
Mis puutub minu sünnikoht sellesse, kes ma olen?
Olgu. Las ma siis ütlen, et ma usun Jumalasse!
Siin kohal, ma siiski pean küsima: mis on see, millesse usute teie – ateistid?
Siiski – ma parem ütlen seda kohe,
mul täna siin teie ees on kaks eesmärki:
esiteks: esitleda teile ennast nagu ma olen,
teiseks: teid metafooride ja igasuguste selliste asjadega panna mõtlema!
Kas te juba mõtlete?
(Ja võtab hetke vaikust)
Minu nimi on Raiko Puust ja ma olen mees!
Minu nimi on Raiko Puust ja raban teid täna endasse!
Minu nimi on Raiko Puust ja ma olen maskeeritud teie parimaks sõbraks,
varjamaks seda, et tegelikult ma olengi sina!
Ja mida kõik mida ma tean ja oskan saab olema teie!
Kui mitte täna, siis homme ja kui mitte homme, siis mõni päev mis järgneb homsele!
Kui see saab läbi, siis te kõik tahate olla mina või olla minuga!
Ma garanteerin teile seda!
Kuid te ei saa kunagi olema mina, isegi mitte sina!
Sa ei naera kunagi nii ilusalt ja võrgutavalt kui teen seda mina,
sa kunagi – mitte kunagi – ei kõnni nagu mina.
Teie kõik – absoluutselt teie kõik siin – ei ole kunagi nii osav, andekas, ilus, tark kui olen mina.
Te kunagi näe asju nii nagu nad on, sest te pole mina
ja te te kunagi ei näe valgust, sest te lihtsalt ei tunne asju nagu mina.
Ja üksiki teist pole nii tugev, et olla mina!!!
Nii, et palun, oma armastus ja arvamus hoidke endale,
mul neid mõlemaid küllalt.
Kas keegi teist praegu solvus?
...
Küsimus: kas mina saan olla parem kui teie?
Ärge vastake! Mõelge tagasi! Kes ma olen?
Läheme edasi.
Ma lähen alati edasi! Või kui ei saa, siis olen vähemalt paigal!
Või kui ei saa, siis liigun natuke tagasi! Või kui ei saa ka nii,
siis liigun tagasi vähemalt sama teed pidi!
Kuid liikumine peab toimuma!
Kas te praegu liigute kuhugile?
Või seisate! Või hoopis lähete tagasi!
Minu nimi on Raiko Puust ja mina liigun edasi!
Ja mina ei hooli kas sa liigud, seisad või lähed vooluga,
sest mina liigun.
Kui vaja, liigun kiiremini!
Veel kiiremini, kiiremini, kiiremini!
Täna olen ma siin, homme olen ma juba nii kaugel ja kõrgel,
teist nii kaugel, et te enam mind ei näe, veel vähem kuulete.
Ja lähen järjest kaugemale!
Küsimus: miks vaatate suunas kuhu lähen mina?
Kas mina vaatan kuhu suunas liigute? Ei!
Vaatan ainult kuhu olen teel...!
Kuid te pole ju nii osavad ja andekad kui olen mina,
kas pole?
Mõni teist muigab kavalat, mõni kuulab tõsiselt!
Absoluutselt kõik teist arvavad, et te olete kuidagi mingit moodi erilised,
et teie jaoks on midagi suuremat ja paremat ette nähtud.
Absoluutselt kõik teist arvavad, et tegelikult olen ma tark,
et tegelikult ma saaksin kõik kui ma tahaksin!
Mis on meie vahe!?!
Mina ei arva midagi, mina ka tegelikult olen!
Osad teist arvavad, et ma olen ülbe! Et olen egoist!
Et olen isekas, et olen enda arvates „ilgelt“ tark!
No, teil on õigus! Kuid kes olete teie? Teistsugune?
Ja osad teist arvavad, et mina, Raiko Puust, olen aus,
otsekohene, tark, osav, ja muidu lahe mees.
Teil on õigus! Ainukest korda teie lühikeses elus teil on õigus!
(Mees naerab)
Ja mõelda, ma juba korraks arvasin, et teist võib asja saada!
...
Kas ma olen Tark? Suure T tähega!
Jah, ma arvan küll! Arvan küll! Vist??
Või siiski ei ole!
Mida rohkem ma teada saan,
seda vähem ma tegelikult ju tean!!!
Ja see on tõsi! Ja see on tõsi!
Täiesti tõsi. Tõsi mis tõsi.
Igatipidi tõsi! Ainus tõde! Tõde ja tõsi.
Tõsi on ka see, et MA ei ole nii aus kui tahaksin olla!
Ma ei räägi kunagi asjadest,
millega tegelen siin kui olen suletud uste taga.
Millega ma tegelen, siis kui olen üksi.
Sa peaksid olema kas hull või alaarenenud,
et neid asju öelda ja piinlikust mitte tunda!
Küsimus: kes ostustab, kes on hull ja kes alaarenenud.
Sest kes meist tahaks olla normaalne?
Normaalne ja keskmine?
Normaalne = tavaline! Tavaline = mitte keegi!
Kui sa oled tavaline, sa oled mitte keegi!
Ja keegi ei taha olla mitte keegi!
Ja ma praegu ütlen teile,
et oskus mida omavad sajad miljonid,
ei tee teid kuidagi kõrvale kalduvaks normaalsest!
Kas sa oskad laulda? Nagu ka ülejäänud 600-700 miljonit inimest!
Kas sa oskad hästi joonistada? Nagu ka ülejäänud 500 miljonit inimest!
Kas sa oskad kiiresti joosta! Nagu ülejäänud 1 miljard inimest!
Kas sa tunned hästi matemaatikat? Nagu ka ülejäänud 250 miljonit inimest!
Kas sa oskad kirjutada! Nagu ka ülejäänud 65% maailmast!
Kas sa oskad kirjutada hästi? Nagu ka ülejäänud 500 000 inimest maailmas!
Kas sa oskad olla sina ise? Sellega oleksid SA ainulaadne!
Nagu seda olen mina.
...
Kord küsiti minu käest: kes ma olen?
Öelge, kuidas vastata selle küsimusele!
Mina ei oska! Mina seda ei suutnud!
Vähemalt ma tunnistan seda! Ka see maksab midagi?!
Kes iganes teist siin arvab, et tema on minust parem!
Isegi pikem - see eksib! See on minu õhtu,
teie tulite MIND vaatama, mitte mina teid!
Küsimus: kes vaatab kellele alt ülesse?
Järgmine asi! Minu tunded!
Nüüd on tulemas hell teema, et te teaksite!
Kord küsisin endalt, mis on mulle oluline?
...
See, et ma saan alati loota iseendale,
ja vahel ma ei saa, ning see teeb mind kurvaks.
Kuid ära saa valesti aru - mulle meeldib olla kurb,
sest kurb on see, kui ma loon ja kui ma loon,
siis ma armastan ennast ja panen imestama ennast.
Rääkimata teistest – lihtsatest inimestest.
Ja kui ma olen rõõmus, siis ma olen rõõmus.
Ma olen rõõmus, rõõmus... ja ainult rõõmus!
Kuid kui rõõmus sa ikkagi olla saad?
Rõõmus olles tahan olla veel rõõmsam ja positiivsem,
veel suurem ja uhkem, veel...veel...veel...kuni tahaks lõhkeda, kallistada ja armastada.
(Nüüd räägib mees kiiresti)
Ja see on hea. Saate aru, mina olen kõik minu emotsioonid,
olen kõik tunded, mida varjan ja mina olen positiivne,
sest kõik, mis teeb minust minu,
ei saa olla halb.
Ei saa olla halb see, et mulle meeldib kaua magada,
või mulle meeldib vaadata multikaid.
Ei ole halb see, et armastan kuuma vanni, keedumune või multinektarit,
sest ilma nende asjadeta ei ole mina Raiko!
(Kõva häälega)
JA DAAMID JA HÄRRAD, MINU NIMI ON RAIKO PUUST!
(Ja sügav kummardus)
-.-Muusika-.-
I vaatluse lõpp
II vaatlus
-.-Muusika-.-
(Siseneb uuesti see sama mees. Tool on endiselt laval. Mees on seekord teistmoodi riides. Iga riie on teine seljas. Seekord jääb mees toolile lähemale seisma! Tõstab käe, muusika jääb vait, hoiab kätt, ning vaikselt langetab selle!)
Mina olen Raiko, mu daamid ja härrad!
Olen ainus oma suguvõsas, ainus kogu inim- ja loomavõsas!
Ainus! Numero Uno, see AAAA ja OOOOO!
Oi, küll on ikka hea olla mina!
Siin pool on ju rohi rohelisem, kas te pole siis seda kuulnud!
Teate, ka mina istun praegu seal all, teie juures! Sinu juures.
Vahest te pole märganud, kuid ma istun sinu kõrval.
Ka mina seal all tahan, et mind märgatakse.
Palun vaata mind, ma olen ju sinu kõrval!
Kuidas sa mind siis märka? Miks peab saama kogu tähelepanu
see jobu seal laval? Mina olengi sinu parim sõber ja armuke, kui sa ainult märkaksid mind!!
Ootamine! Ootamine on minu elu moto!
Ma ainult ootan, ootan bussi, ootan arsti juures,
kus iganes, ma ootan! Ka teie ootasite täna,
te ootasite minu järele! Mis tunne oli? (Ja naerab)
Te ju ikka teate, et te ei saa kunagi tagasi seda aega,
mis te siin ootasite!
Mis oli see, mida te tegite kuni te ootasite?
Kord mulle heideti ette, et ma olen kahepalgeline,
et mul on kaks mina! MUL??? Ja kaks mina?
Ma olin solvunud! Kuidas võiks keegi arvata,
et MUL, Raikol, on ainult kaks mina!!!!
Meil kellelgi ei ole ainult kahte mina.
See keda TE näete on see keda TE tunnete ja kuulete,
kuid lihtsalt osa, mida minust lugeda ei saa.
Ja see mida loed SA siin lava ees,
ei ole midagi, mida saaksid kuulda sa oma kõrvadega minu keelelt
või näha peegeldumas minu silmis,
sest see eksisteerib ainult kahes kohas –
paberi ja minu vahel ning minu ja minu vahel.
On üks mina, üks tohutu mina, mida SA ei saa,
isegi kui tahaksid, kellelegi näidata,
sest see on niivõrd massiivne,
et keegi kunagi ei saaks aru,
veel vähem mõista, sest teiste mina ei ole selline nagu SINU oma.
Need SINU "kaks mina" on pigem nagu mustmiljon mina.
Mina keda SA näed, mina keda SA kuuled telefonis,
mina keda kuuled sa siin, mina keda näed sa laval,
mina keda kuuled nutmas, mina keda näed magamas, jaaaa-niiiiiii-edasiiiiii!!!
Jah, ka mina nutan!!!
See asi on lõputu.
Ei tea kas saite aru,
kuid teil tõenöoliselt pole aimugi,
mida siiski tähendab minu jaoks see,
et ma teile selliseid asju räägin
...sest ma ei tee isiklikus elus seda –
mitte teistele kõrvadele.
Kuidagi, mingitmoodi, millegipärast arvan, et teile võib...
...on vaja!!!
Kas ma eksin?
Sest minu nimi on Raiko Puust, ja ma olen SINA!
Ja Raiko keda sa tead...?
No, olgem ausad,
kaua oleme me üksteisega silmast silma rääkinud?
Tead minust vähe, parandus - teadsid minust vähe, saad järjest rohkem teadma.
Pole midagi karta. Veel!
Kuid teil on õigus ühes asjas - ma kannan maski!
Ma kannan maski, et ma ei hooli, et ma olen tavaline,
kuid SUL oli õigus juba mõned pilgud tagasi,
ma hoolin ja ma ei ole tavaline,
ma ei näe asju nagu näevad teised poisid/mehed,
prioriteedid on mul teised,
kuid ahvatlused on ka mul samad mis neil,
vahest isegi palju rohkem,
ja olgem ausad, kes teist siin ei tahaks samapalju naisi/tüdrukuid nagu saan mina!
Ära ole kade! SA saa ennem hakkama ühegagi!
Kuid ka mina vahel libisen...
ja kukkun valusalt.
Ning keegi saab haiget,
sest mina ei suutnud vastu panna kiusatusele.
Kuid siis ma tõesti ei hooli.
Küsimus: kas see teeb minust südametu?
(Mees vaatab publikut ja naerab)
Lähen jälle mööda oma lookavaid mõtteradu,
sügavale metsa, kus kõik kutsumata külalised eksivad vastupandamatult,
viha võtab üle, sest TE ei saa aru,
mis on see, mida peate te mõistma,
mis ei ole loogiline – TEIE jaoks!
Meeleheide ja etteheide – TEIE jaoks!
(Ja mees läheb kiireks jälle)
Miks on poiss,
keda peetakse geeniuseks nii tavaline,
miks käib ta riides nii nagu mina ja miks räägib ta,
kuidagi nii - tavaliselt!
Kas ta siis ei lendagi? Kas ta siis ei kõnnigi läbi seinte?
Kas ta siis...? Kas see on pettus?
Pettus on see, ma räägin teile!
Pole sellel poisil mingit 170 IQ,
pole tal ühti, väike petis on, muud midagi!
Ei tunne isegi binoomi mitte...! Mis geenius see selline olla saab?
Vahest tark, vahest natuke kiirem, vahest teistsugune,
kuid mitte geenius.
Ja kuidas peakski keegi mõistma kedagi kes ei mõista ennast, iseennast.
Või kuidas oleks olla ainus oma probleemidega...
või ei ole ainus, lihtsalt üksi!
Jah, üksi on see sõna!
Oled sa siis seitse, kümme või kakskümmend,
kas sa oled üksi või oled sa ainus, seda tahan öelda.
Olen ma hull või olen ma terve, kuid see poiss ei saa olla ometi geenius...!
Lihtsalt ei SAA...ei TOHI...ei SUUDA!
Kas nüüd peaksin mainima,
et peeglisse vaadates endaga rääkida on normaalne ja kinnitama,
et see on OK! Et kõik on OK!
Ei, ma ei ütle seda.
Ütlen, Sulle, et selleks, et sina minust aru saaksid,
peaksid sa olema mina...MINA!
Jäta jutt egost nõrkadele ja oma pilk pimedatele,
sest tean - olla mina on siirus.
Öelgu keegi mida tahab kuidas tahab,
keegi ei võta minult ära minu identiteeti,
keegi ei ütle mulle, mida ma suudan ja ei suuda
ja keegi ei ütle mulle kes ma olen.
Olen ma siis geenius või ei ole.
(Lõpetab kiiresti rääkimise)
Väike ääremärkus võhikutele –
see on etteheide!
Nii, kuhu ma jäingi!
...
Geenius - kole sõna!
Nagu geenidel oleks sellega mingit pistmist!
Mu ISA alkohoolik, suri 52-aastaselt insulti
ja ema, ema on...ja ema mul on omamoodi.
Geenid? Geenius? Ma ei usu nii!
MA LIHTSALT EI USU!
Olgu naised, nüüd räägin teiega!
Te ju armasate kõrvadega? Kas eksin?
Kas on võimalik öelda igat sõna nii hästi,
et teine inimene kasvab sinusse otsekoheselt!?
Öelda, seda mida tahetakse,
ja mängid keda sinult oodatakse...?
Ma ütlen teile, see on võimalik,
ma teen seda iga päev,
iga minut oma elus kui ma hingan,
kuid vahel...
kas ma julgen seda öelda...
ma nutan sees,
et ma ei saa olla see,
kes ma pean olema,
sest mäng muidu ju ei jätku...!
Geenius - my ass!!!
(Ja mees teeb pausi, et vaadata taas sügavale publikkusse. Ja naerab taas)
Kas oled eskinud mu kuusikutesse ja mändidesse,
kas ma varastasin su stiili ja ütlesin kord sinul ütlemata jäänud sõnu,
varastasin sinu inspiratsiooni!
Tutvu minuga nüüd - olen Raiko!
On öeldud, et ma tunnen sõnu...mesimagusaid sõnu!
Kas sa usud? Või oled sa ütleja nagu kõik teised siin ümber!
Mis? Ma ei saanud aru!
Ära arva, et ma ei tea, mida sa minust arvad, tean küll...tean küll.
Kuid iseasi on see, mida ma selle teadmisega teen...!
Kuritarvitan? Seda arvaksid ju ainult SINA!!!
Ütlen veel nii palju, et sõnad on minu elu, (ja tõstab käed kõrvale ja vaatab ülesse)
enne ja pärast, sõnad need, millega ma ei suhtle,
vaid väljendan - suhtlen mina pilguga (ja vaatab kellelegi silma
Miks raistata aega! Pilk ju miljon sõna!
Kui MINA (näitab näpuga endale) näen asju, kirjeldan!
Kui MINA loen asju, tunnetan.
Kui MINA kuulen asju, kujutan!
Teate, ma siiski ju olen üksi!
Kas näete kedagi minu kõrval?
Kuid pole hullu,
sest minu pisarad kuivavad ka täiesti ise...!
(Ja sügav kummardus)
-.-Muusika-.-
II vaatluse lõpp
III vaatlus
-.-Muusika-.-
(Mees taas siseneb, uued riided seljas, seekord on täiest tooli juures kohe. Seekord, on tal seljal ka üks silt, kuid keegi publikust ei tohi seda näha, seega seljaga mitte publiku poole olla.)
Minu nimi on Raiko Puust
ja ma olen eestlane!
Ma olen noor.
Ma olen ilus.
Ma olen tark.
Ja vaadates teid siin, ma näen!
Te silmis on kirjas: defineeri mind!
Pidagem meeles, me oleme oma vanemate lapsed.
Minu isa, minu ainus isa, on surnud.
Ta maeti elusalt tema enda vigade poolt.
Ta suri nõrgana ja krampides.
Suur ja tugev mees – surnud.
Minu isa defineerib ka mind!
Nagu minu viimane mälestus defineerib teda.
Me oleme oma vanemate nägu,
tahame seda või ei taha.
Minu nimi oli Raiko Puust..
(naerab taas)
Kas SA nüüd saad aru?
Tahtsite teada, kes on Raiko?
Palun (ja sügav kummardus)!
Aplaus...! Vist mitte täna (ja naeratus).
Palju õnne, just praegu said teist esimesed,
kes mind nii on rääkima pannud.
Olen segaduses. Üllatunud.
Loe minu kohta, tunne mind, näe mind.
Kodeerige see tekst endale lahti,
MA olen kusagil seal sees, usu mind!
Ja mina olen RAIKO PUUST!
Ainus! Ja parim!
Ja kord SINA küsisid minult,
et kas mina kirjutasin selle teksti!
Ei, vastan ma TEILE,
ei, ütlen ma sulle, ja sulle, ja sulle,
teile kõigile!
Selle kirjutas keegi palju targem kui mina.
Selle kirjutas keegi teie seast,
minule alt ülesse vaatajate juurest keegi.
Keegi kes istus teie kõrval,
kuid teie ei märganud teda,
kuid tema märkas TEID,
ja sellepärast ta selle ka kirjutas
ja sellepärast seisab ta täna ka teie ees!
Rohkem lahti kistud kui kunagi varem,
kuid miks te ei austa mind!
Ma pole teinud muud,
kuid teile andnud, andnud ja andud!
Ja te ainult istute seal ja kuulate!
Te kindlasti märkasite tooli minu selja taga siin!
Küsimus: kas ma olen sellele istunud?
Küsimus: kuidas tänab ja annab au publik?
Nad seisavad püsti!!
Mida olen teinud mina terve see aeg!
Seisnud! Ma oleks võinud istuda!
Oleksin võinud! Kuid ma ei teinud seda!
Ma austan teid, igaühte siin istujatest!
Miks teie istute?
Ja kas teist keegi teab,
mis on kirjutad minu seljale?
Ei, sest pole olnud seljaga!
Ma ei saa teile keerata selga,
sest mina olengi teie! Ja TEIE olete mina!
Palun, ärge tõustke!
(Ja keerab seljaga rahva poole, kus on silt suure kirjaga LÕPP.
Ootab üks pool minutit, keerab ümber tagasi)
Aitäh!!!
(Ja suur kummardus)
-.-Muusika-.-
III vaatluse lõpp
Märkused: Nimi Raiko Puust asendada esineja nimega!
Ja igasugused muudatused on alati teretulnud, kuid paluks jääda võimalikult orginaali lähedaseks!
Nõuded: Tool, esinelja(meesterahvas), publikust kõrgem lava!
Kirjutanud: Raiko Puust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar