Mõrv

Kõik on sellele mõelnud,

vaid vähesed ka julgevad.

See on instinkt.

See on osake loodusest:

nagu ka mina ja teised.

Selles peitub teatud tasakaal.

Me sureme kunagi ju nagunii...

Mis saab nendest, kellelt sa elu võtad?

Arvan, et nad saavad osakeseks sinus.

Või maksavad sulle kunagi kätte.

Ma olen kunstnik,

kes loomise asemel hävitab kurja,

kinkides uue, pikema ja parema elu.

On kirjeldamatu see tunne,

kui oled leidnud täiusliku ohvri.

Kellegi, kellel on perekond.

Kellegi, kellel on olemas kõik.

Kellegi, kes on õnnelik.

Ma ei vali teda sellepärast,

et oleksin kade,

vaid sellepärast,

et tema karjub kõige rohkem

ja kõige kõvemini

ning ei hakka vastu,

sest ta nii väga kardab.

Miks nad küll alati kardavad,

kui ma teen neile ainult head?

Juba väiksena nägin unes,

kuidas öösel mõnele sõbrale haiget tegin.

On räägitud, et kui tappa kedagi,

keda sa tunned,

siis see annab parema tunde.

Ma vahel lõikan ennast,

et näha kuidas veri voolab.

On lihtsalt hämmastav,

kui ilus see punane on.

Kuid kõik see oli alles eelmäng.

Oleks ma seda juba siis teadnud,

et verine ja värske liha on enam kui kunst.

Kõige esimene kord on natuke ähmaselt meeles.

See oli üks noor tüdruk

või oli see poiss.

Polnud ma siis ise ka eriti vanem.

Viisin ta põllu taha metsa.

Panin ta jalad harkis

ja käed laiali,

näoga ülesse poole, maa külge seotuna.

See oli tüdruk.

Ta oli siis nii värske.

Seda lausa õhkus tema nutust

ning oli näha pisaraist.

Ma lõikasin ta noaga alasti,

et näha milline tüdruk välja näeb.

See erutas mind.

Ennegi, kui aru sain,

vägistasin teda üha uuesti ja uuesti.

Mitu päeva järjest,

kuid varsti ta enam ei palunud,

enam ei karjunud,

vaid korrutas:

“Tapa mind...tapa mind!”

See vihastas mind.

Võtsin puuoksa ja lõin selle ta kätte.

Ta karjus kõigest väest.

Vajusin põlvili,

et kuulata meistriteost.

Varsti ta kaotas teadvuse.

Istusin ta kõrval

ja andsin talle paar kõrvakiilu.

Ta ärkas.

Vaatasin talle otsa...

ta oli nii ilus.

Tal olid väga ilusad silmad,

eriti veel märjalt.

Ma silitasin teda üle keha.

Ta oli liiga ilus ja noor,

et olla tõsi.

Ta käsi värises ja veritses,

et tundsin vere värsket lõhna.

Mu silmad avanesid.

Siis nägin teda selgelt.

Pärast rüvetamist ta oli vigastatud,

kuid see andis ainult hoogu juurde.

Võtsin noa ja lõikasin,

aeglaselt, otse lõua alt

kuni nabani,

et kuulata vaikust tema sees

ja näha ahastust tema silmis.

Kas te olete näinud,

kuidas nahk vaikselt avaneb

ja punane ime seda kaunistab?

Mina olen!

Sellel hetkel teadsin,

et Jumal on minu selleks valinud.

See oli minu ülesanne.

See veri minu kätel,

selle tüdruku värkse, soe veri,

ning surma kohaoleku hõngus,

tegidki sellest kogemusest nii meeldejääva.

See tüdruk jäigi kadunuks,

sest ma peitsin ta ära,

kuid ei ütle kuhu.

Ära vaata mind nagu looma.

Ma pole elajas.

Ma olen kunstnik,

kes teeb ilu veel ilusamaks.

Raiko Puust