Hõbevalge Tera

Vend, miks näitad mulle näpuga,

ega mina jätnud pabert täitmata?

Vend, miks välgub hõbevalge nuga,

ega mina jätnud süüd väitmata?

Miks tihti süüdistad sa end,

ja oled väänand kõveraks küsimärki?

Küsin nüüd sinult, mu vend –

kas selleks kandsingi ma verist särki!

Vend, miks ei kasuta sa oma verist huuli?

Miks ometi ei välguta sa tera?

Sa ju tead, et sulle hoian tinast kuuli.

Lõika mind! Välguta hõbevalget tera!

Ka sina kandsid verest imbund särki,

kuid ometi peidad sa oma süüd!

Oled süüdi!!! Venitan hüümärki.

Kas ka mind nüüd maha müüd?

Sinu sõnad said lihaks ja luuks,

ainult tegu see, see reedab sind.

Vend, mu arm, sa said reeturi suuks,

ja nii sa kord matsid ka mind!

Kord leidsid mõtte mullast ja merest,

veel taevast ja minust – su vennast!

Nüüd oled tühi sa kullast ja verest!

Vend, sa pime! No vaata nüüd ennast!

Kas see ongi see mida sa teadsid?

Kas seda kõike see ongi toonud?

Miks ometi neid värsse nii julgelt seadsid?

Miks ometi sa ennast ise ülesse ei poonud!?!

Sa lõikasid mind!?! Otse südamest!

Vot nii palju sinu hauatagusest kõlast!

Nüüd lõikan vastu, otse valest,

mis ainult kübe sinu maksmata võlast.

Sinu paber endiselt veel täitmata,

ja söömata söök veel laual.

Ka sinu süü siiski veel väitmata,

kui räägin sinuga siin – sinu haual.

(02.04.2006)