Seal sa nüüd seisad!
lõpuks oled sa minu juures.
sinu tiivad? kas katki...?
sa ei räägi minuga?
selge. pole vajagi.
sa ei tea seda,
kuid ma olen sinuga rääkinud
juba sadu tunde.
me oleme istunud seal samas,
näed.
mina olin seal vasakul pool,
sinu minu põlvel.
sa hoidsid minu ümbert ja me rääkisime.
Oi, me naersime ka palju.
Sa kuulasid mind ja su silmad särasid.
Sa tõesti kuulasid mind...
minu mõtetes vähemalt.
Ei tea kas peaksin sulle seda ütlema,
kuid meie huuled...
need olid üks päris tihti.
Mäletan, et oli üks moment.
Ma rääkisin tunde ja sa ainult kuulasid.
Ja naeratasid niimoodi õrnalt ka.
Just nii nagu sa praegu naerad.
Siis ma nägin kuidas sinu huuled värisesid,
sul oli külm...need oli õrnalt sinakad.
Need oli kõige ilusamad huuled,
mida olen ma elus näinud.
Need rääkisid minuga...
ja siis me huuled kohtusid.
Nii kahju, et see oli ainult siin üleval...
Ja siin sa nüüd oled minu ees...
Ja kõik meie vahel on olemata...
seda ei ole olnud.
Sa ei tea mind...teed mind kurvaks.
Sa näed mind ainult lõputute sõnadena,
mida olen sulle kirjutanud.
Sa vaatad nüüd mulle otsa
ja ma palun vaata minust läbi...
ma olen klaasist sinu jaoks siin..
kuid sa ei näe mind.
Ei näe, mida näha tahad või peaksid nägema.
Teed praegu mulle haiget.
Igakord kui pead keerad rebid tüki liha endaga...
Ja igakord pudeneb sulg sinu tiibadest,
kuni need kaovad...sinu tiivad kaovad.
Ma lubasin sulle muinasjutu...
ma lõin sulle muinasjutu...
kuid see ei saa lõppeda nagu muinasjutt...
sest see ei ole jutt,
minu jaoks.
Sina unusta iga sõna, mis panin sinu jaoks ma kirja.
Unusta need soolased pisarad,
mis sinule valasin.
See kõik oli väljamõeldis.
Sa armusid ideesse minust
ja võimalikust elust minuga.
Reaalsus hakkas rebima sinu tiibu...
gravitatsioon haaras süütu ingli pilvist...
ja tõi minu juurde tagasi,
maa peale.
Ja nüüd sa ainult teed haiget.
Sa ei mõista, sa ainult kardad.
Sa ei mõista, et sinu jaoks ma armusin...
Ja nüüd sinu jaoks murran enda südame...
Sinu valu saab minu omaks...
Sa ei tunne enam, sa ei mäleta enam.
Ma näen su silmi ja need säravad,
tean, et tegin õigesti,
mis sest, et armastasin sind vaid päeva.
Raiko Puust (22.12.2009)
kolmapäev, 23. detsember 2009
pühapäev, 27. september 2009
Nothing new, just old and late....
Kui mängib taustaks muusika ja tiksuvad eemale need pikad pikad minutid, siis mõlguvad taas need mõtted - jah jällegi leian end algusest. Algusest kui sai otsustatud palju asju, kui sai paika pandud reeglid, mis on hoidnud mind hästi. Ma tegin midagi valesti, sest ma tunnen ennast valesti. Reeglid olid selleks, et see nii olla ei saaks. Kas oleksin pidanud lubama erandeid? Lubasin olla hoolimatu ja aidata vahel, olla ülbe ja mitte vaadata tagasi, lubasin olla inetu ja vahel uskumatult ilus, lubasin olla kõik mis vaja... Kuid nüüd sai viga keegi kes ei oleks pidanud, sest tegin seda, mida teen ma koguaeg - naersin närviliselt ja arvutasin, sulgesin silmad ja läksin. Samm sammult eemale ja ma teadsin. Ma teadsin ja nüüd ei saa ma rahu. See kummitab mind, ma tunnen ennast süüdi. Ja see ka põhjus, miks kirjutan siia blogisse. Leian, et küllap õiged silmad leiavad siit midagi. Ma nägin ja nägin väga väga selgelt, nägin täpsemalt kui tavaliselt, ma arvutasin ja tegin otsuse, et pole minu asi ja kontrolli all see, kuid nüüd mõtlen, et kas ikka ei olnud! Tulemus oli nagu seda nägin ja tundsin, kuid nüüd siis ma tegelikult ka tundsin seda. Sissepoole nutetud pisarad on jube valusad. Need on siiani minu pulsis... Siiani liiguvad mööda selgroogu ülesse ja alla. Tunnen karjed ja hüüde iga kord kui süda lööb ja ma ei kuule enam ennast. See on valus. Nahk kohati nagu rebeneb...tahaks saada välja! Miski ei klapi! Ma ei oleks pidanud võtma asja, mis ei ole minu oma! Nüüd elan sellega, mis ei ole minu! Ma varastasin midagi võõrast, sest selge mõistus sai hägustatud hella südame poolt. Karjumine ei saanud vastatud seega otsustasin vastata. Ma rikkusin midagi väga selgelt paika pandut. See pole kusagil kirjas, see pole miski, mida oleks kuangi rääkinud, kuid see on miski, mida ma kunagi ei tee, ja miks, on nüüd siis taas selge.
See kõik toob mulle asju. Asju taas tagasi. Toob tagasi soovi kirjutada ja poksikotti peksta. Toob mulle pilte. Pildid on ilusad ja kurvad. Inimesed puhuvad tuultesse oma vesiseid sõnu ja lapsed lamavad suurte valgete pilvede all hingetuna. Näen vihmaseid maanteid kus inimesed seisavad kuuvalguses ja hüüavad appi, kuid keegi ei näe endast kaugemale läbi enda pisarate ja vihma piiskade. Näen koeri kes alati ootavad sind, ükskõik kui kaua! Näen kuidas inimeste silmis on lootused purunemas ja laste häältes nutt muutub meeleheitlikuks vaikuseks. Seal nüüd näen ka ennast, kuid ma ei kuulu sinna. Ma olen asendanud kellegi. Asendanud kellegi kelle kord oli läbi teha kogu see matk. Kord olin ma seal, ja olen seal kindlasti ka veel, kuid nüüd leian, et oleks aeg minna tagasi. Tagasi alguse algusesse ja panna kirja taas reeglid! Reeglid, millest üleastumine ei tule enam kõneallagi, ükskõik kui hale mul ka ei hakka, ükskõik kui ahvatlev miski on, lihtsalt ei tohi. Kõik kes ei saa aru, millest ma räägin, siis teadke, et kui oluline on mõista nutvat beebit? Lihtsalt lohuta või oota kuni lõpetab nutmise! Ja vahest otsin ka mina midagi praegu! Ei tea täpselt mida, kuid lohutada mind siiski pole vaja. Ma olen tugev ja teen seda, mida teen ma koguaeg. Ma keskendun, vaatan endasse, otsin, leian ja hävitan. Ma kardan, et igakord saadan minema natukene rohkem kui võtsin. Ja alati tunnen, et võttes annan midagi endast tasakaaluks. Kaua saan ma nii teha enne kui mask mida kannan on ainuke, mida tean ja tunnen? Kaua suudan ma sositada asju, mida keegi ei tohiks teada kunagi? Mis teeb mind nii eriliseks, et peaksin nägema asju, mida ma näen? Kaua pean ma ennast peitma oma toas... Kas vahest needus tundetuse eest? Õnnistus mingisuguses väärastunud kristlikus mõistes? Nagu istuksin külmas lumes praegu - külm ja märg meel on! Ma kirjutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan, siis loen ja taas kustutan, sest kuidas kirjutada selliseid asju, millest keegi ei saaks aru ja kõik saaksid aru.
Tahan uskuda Jumalasse ja tahan uskuda, et ma olen hea inimene. Ma olen teadlik, et vahest ma loodan endast liiga palju, kuid kuidas muud moodi veel saakski. Ei saa jätta ju asju juhuse hooleks. Lihtsalt ei saa. Ma vananeks momentaalselt kui jääksin paigale kusagile kus mind ka tegelikult tahetakse, ma sureksin kui jääksin siia kus ma oleksin, ma väsiksin kui lõputult otsiksin oma kohta. Nagu iga hing meie ümber, eksklen ka mina mööda teid. Mööda sügavaid metsi ühest puust teiseni, luues uue metsa, veel sügavama ja mustema. See on koht kus ei ole õudusjutte ja kus pole ahneid inimesi. Seal ei ole religiooni ja poliitikat, seal ei ole armastust. Seal on lõputu pimedus ja vaikus, suur kuu ja palju tähti. Seal on rahu ja üksindus! Üks väikene lõke ja soe tekk ning tass kuuma teed. Ma nii tahaksin sinna minna ja seal olla. Seal lihtsalt olla ja vaadata sellesse lõkkesse. Koht kus keegi ei oota minult midagi, koht kus keegi ei taha minult midagi. Vabadus. Ma olen nähtamatu. Ja ma ei tunne midagi. See oleks hea. Liiga hea, et olla tõsi.
See mets kus elan praegu on raagus ja tuul puhub igast suunast. Paistab päike ja ma näen kõike...!
Muusika on mõnus. See ei lase mul kuulda neid karjeid! See ei lase mul endal karjuda. Tahan osata teha muusikat. Tahan luua ilusat muusikat. Tahan alati luua midagi ilusat. Midagi äärmiselt südantlõhestavat. Elu andis mulle hoopis muud, andis oskuse luua midagi väga jubedat. Oskan luua südantlõhestavalt jubedaid asju, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oskan inimesi nutma panna...ja kartma. Miks on see nii? Ma armastan kui inimesed naeravad! See kestab ja heliseb. See ei mädane...! Mulle meeldib olla lõbus ja teha nalja, kuid alati nagu seesmiselt olen suremas. Miski väga must on sees ja närib. See käsib teha asju... Ma eiran seda. Ma tahan olla oma koeraga ja mängida õelastega. Nii palju kui jõuan. Tahan mängida oma lauamänge ja lamada lageda taeva all. Tahan sellist külam ööd, kus jalutada üksinda siniste huultega mööda põllu äärt. Vaadata lõputuid tähti ja lugeda kokku 5768 tähte ja naerda, et mõni vist läks topelt. See on õhtu mida ma armastan. Ma ei näe seal armastust mehe ja naise vahel. Ma näen seal armastust mehe ja millegi suurema vahel. Armastus mehe ja tumeda öö vahel, kui kuu kõneleb ilusat luulet! Inspireerib väga sügavalt.
Kuhu siis lõpuks olen teel? Hetkel olen astumas järgmist sammu meheks saamise poole, nii oluline kui see ka poleks, leian, et see samm ei ole ajastatud õigesti. Pole kelle jälge astuda ja esimesena sumbata ei ole kunagi meeldiv. Süda tilgub verd, et minnes eemale, ei taha tulla ma tagasi. Kardan, et olles eemal, ma armun sealsesse võõrusesse ja kodust saab vaid mälestus. Minu sõbrad muutuvad vaid nimedeks minu lõputus andmebaasis ja ma unustan. Unustan on ilus sõna. Vahel tundub, et välja mõeldud, et kijutada sellest raamatus või näidata filmis. Unustada siiski pole võimalik, olgu asi ükskõik kui jube või kui tähtsusetu. Need lihtsalt ei unune eal. Ja nii ma saan vanaks. Kas hing määrab vanuse? Kui oled hingelt noor, siis oled sa noor! Kuid kui oled hingelt vana, siis kas oled sa vana? Kui hing on raske, sa tunned seda oma õlgadel, nagu vettinud vana kasukas. Täis sellist õhku, mis poeb naha alla ja teeb rääkimise raskeks, rõhub sinu kurgule, kuni tunned, et tahad nutta. Kuid nutt ei tule välja. Sa tahad seda teha, kuid sa ei oska! Lihtsalt ei oska. Mäletad vaid ähmaselt soolase pisara maitset oma õrnalt väriseval huulel kui isa kommi ei ostnud. Oleks see vaid nii lihtne!
Siplen ka oma isa mälestustega...! ... Nüüd teda enam ei ole, kui poeg läheb sõjaväkke, et saada meheks. Poiss saab meheks siis kui isa sosistab talle seda kõrva ja annab kätt. Kuhu jääb minu sosin ja mehine käepigistus, mida oodatud aastaid! Poiss igavesti...kuni surmani! Kui mina ei saa meheks, siis kas minu poeg saab seda teha läbi minu sõna ja otsuse? Minu poeg! Kõlab hästi ju...
Perekond on oluline. Väga. Ja minul on hea perekond, rääkigu ma mida iganes. Tegelikult ma alati olen seda teadnud. Mul on väga hea pere. Kadestage, kes saab, austage, kes teab, hoidke, kellel on!
Mina nüüd lõpetan, lähen eemale. Lähen magama, et ärgata homme uude valgusesse ja uude aega. Ülehomme jätan ma vana. Ülehomme jätan ma kõik!
See kõik toob mulle asju. Asju taas tagasi. Toob tagasi soovi kirjutada ja poksikotti peksta. Toob mulle pilte. Pildid on ilusad ja kurvad. Inimesed puhuvad tuultesse oma vesiseid sõnu ja lapsed lamavad suurte valgete pilvede all hingetuna. Näen vihmaseid maanteid kus inimesed seisavad kuuvalguses ja hüüavad appi, kuid keegi ei näe endast kaugemale läbi enda pisarate ja vihma piiskade. Näen koeri kes alati ootavad sind, ükskõik kui kaua! Näen kuidas inimeste silmis on lootused purunemas ja laste häältes nutt muutub meeleheitlikuks vaikuseks. Seal nüüd näen ka ennast, kuid ma ei kuulu sinna. Ma olen asendanud kellegi. Asendanud kellegi kelle kord oli läbi teha kogu see matk. Kord olin ma seal, ja olen seal kindlasti ka veel, kuid nüüd leian, et oleks aeg minna tagasi. Tagasi alguse algusesse ja panna kirja taas reeglid! Reeglid, millest üleastumine ei tule enam kõneallagi, ükskõik kui hale mul ka ei hakka, ükskõik kui ahvatlev miski on, lihtsalt ei tohi. Kõik kes ei saa aru, millest ma räägin, siis teadke, et kui oluline on mõista nutvat beebit? Lihtsalt lohuta või oota kuni lõpetab nutmise! Ja vahest otsin ka mina midagi praegu! Ei tea täpselt mida, kuid lohutada mind siiski pole vaja. Ma olen tugev ja teen seda, mida teen ma koguaeg. Ma keskendun, vaatan endasse, otsin, leian ja hävitan. Ma kardan, et igakord saadan minema natukene rohkem kui võtsin. Ja alati tunnen, et võttes annan midagi endast tasakaaluks. Kaua saan ma nii teha enne kui mask mida kannan on ainuke, mida tean ja tunnen? Kaua suudan ma sositada asju, mida keegi ei tohiks teada kunagi? Mis teeb mind nii eriliseks, et peaksin nägema asju, mida ma näen? Kaua pean ma ennast peitma oma toas... Kas vahest needus tundetuse eest? Õnnistus mingisuguses väärastunud kristlikus mõistes? Nagu istuksin külmas lumes praegu - külm ja märg meel on! Ma kirjutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan, siis loen ja taas kustutan, sest kuidas kirjutada selliseid asju, millest keegi ei saaks aru ja kõik saaksid aru.
Tahan uskuda Jumalasse ja tahan uskuda, et ma olen hea inimene. Ma olen teadlik, et vahest ma loodan endast liiga palju, kuid kuidas muud moodi veel saakski. Ei saa jätta ju asju juhuse hooleks. Lihtsalt ei saa. Ma vananeks momentaalselt kui jääksin paigale kusagile kus mind ka tegelikult tahetakse, ma sureksin kui jääksin siia kus ma oleksin, ma väsiksin kui lõputult otsiksin oma kohta. Nagu iga hing meie ümber, eksklen ka mina mööda teid. Mööda sügavaid metsi ühest puust teiseni, luues uue metsa, veel sügavama ja mustema. See on koht kus ei ole õudusjutte ja kus pole ahneid inimesi. Seal ei ole religiooni ja poliitikat, seal ei ole armastust. Seal on lõputu pimedus ja vaikus, suur kuu ja palju tähti. Seal on rahu ja üksindus! Üks väikene lõke ja soe tekk ning tass kuuma teed. Ma nii tahaksin sinna minna ja seal olla. Seal lihtsalt olla ja vaadata sellesse lõkkesse. Koht kus keegi ei oota minult midagi, koht kus keegi ei taha minult midagi. Vabadus. Ma olen nähtamatu. Ja ma ei tunne midagi. See oleks hea. Liiga hea, et olla tõsi.
See mets kus elan praegu on raagus ja tuul puhub igast suunast. Paistab päike ja ma näen kõike...!
Muusika on mõnus. See ei lase mul kuulda neid karjeid! See ei lase mul endal karjuda. Tahan osata teha muusikat. Tahan luua ilusat muusikat. Tahan alati luua midagi ilusat. Midagi äärmiselt südantlõhestavat. Elu andis mulle hoopis muud, andis oskuse luua midagi väga jubedat. Oskan luua südantlõhestavalt jubedaid asju, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oskan inimesi nutma panna...ja kartma. Miks on see nii? Ma armastan kui inimesed naeravad! See kestab ja heliseb. See ei mädane...! Mulle meeldib olla lõbus ja teha nalja, kuid alati nagu seesmiselt olen suremas. Miski väga must on sees ja närib. See käsib teha asju... Ma eiran seda. Ma tahan olla oma koeraga ja mängida õelastega. Nii palju kui jõuan. Tahan mängida oma lauamänge ja lamada lageda taeva all. Tahan sellist külam ööd, kus jalutada üksinda siniste huultega mööda põllu äärt. Vaadata lõputuid tähti ja lugeda kokku 5768 tähte ja naerda, et mõni vist läks topelt. See on õhtu mida ma armastan. Ma ei näe seal armastust mehe ja naise vahel. Ma näen seal armastust mehe ja millegi suurema vahel. Armastus mehe ja tumeda öö vahel, kui kuu kõneleb ilusat luulet! Inspireerib väga sügavalt.
Kuhu siis lõpuks olen teel? Hetkel olen astumas järgmist sammu meheks saamise poole, nii oluline kui see ka poleks, leian, et see samm ei ole ajastatud õigesti. Pole kelle jälge astuda ja esimesena sumbata ei ole kunagi meeldiv. Süda tilgub verd, et minnes eemale, ei taha tulla ma tagasi. Kardan, et olles eemal, ma armun sealsesse võõrusesse ja kodust saab vaid mälestus. Minu sõbrad muutuvad vaid nimedeks minu lõputus andmebaasis ja ma unustan. Unustan on ilus sõna. Vahel tundub, et välja mõeldud, et kijutada sellest raamatus või näidata filmis. Unustada siiski pole võimalik, olgu asi ükskõik kui jube või kui tähtsusetu. Need lihtsalt ei unune eal. Ja nii ma saan vanaks. Kas hing määrab vanuse? Kui oled hingelt noor, siis oled sa noor! Kuid kui oled hingelt vana, siis kas oled sa vana? Kui hing on raske, sa tunned seda oma õlgadel, nagu vettinud vana kasukas. Täis sellist õhku, mis poeb naha alla ja teeb rääkimise raskeks, rõhub sinu kurgule, kuni tunned, et tahad nutta. Kuid nutt ei tule välja. Sa tahad seda teha, kuid sa ei oska! Lihtsalt ei oska. Mäletad vaid ähmaselt soolase pisara maitset oma õrnalt väriseval huulel kui isa kommi ei ostnud. Oleks see vaid nii lihtne!
Siplen ka oma isa mälestustega...! ... Nüüd teda enam ei ole, kui poeg läheb sõjaväkke, et saada meheks. Poiss saab meheks siis kui isa sosistab talle seda kõrva ja annab kätt. Kuhu jääb minu sosin ja mehine käepigistus, mida oodatud aastaid! Poiss igavesti...kuni surmani! Kui mina ei saa meheks, siis kas minu poeg saab seda teha läbi minu sõna ja otsuse? Minu poeg! Kõlab hästi ju...
Perekond on oluline. Väga. Ja minul on hea perekond, rääkigu ma mida iganes. Tegelikult ma alati olen seda teadnud. Mul on väga hea pere. Kadestage, kes saab, austage, kes teab, hoidke, kellel on!
Mina nüüd lõpetan, lähen eemale. Lähen magama, et ärgata homme uude valgusesse ja uude aega. Ülehomme jätan ma vana. Ülehomme jätan ma kõik!
pühapäev, 20. september 2009
Kuidas kaitsta ennast asjade eest, mida ma tahan kõige rohkem? Kuidas peita ennast mõttetuste eest? Kuidas mitte ohata iga tund? Tõesti enam ei oska. Kuidagi selline kibedus võtab võimust. Surub õlgadele, üritab vajutada mind maha. Vaataks nagu kaugele pimedusse ilma igasuguse sügavusetajuta, selline vastik elukibedus istumas seljas ja rõhumas mind märjale asfaldile. Asfaldi peegeldus väldib mind. Tõesti vastik ja külm on olla. Ja see kõik karjub mul sees, et tahaks vabaks. Tahaks lihtsalt karjuda kõigest kõrist kõige peale ja joosta nii kaua kui veel vähegi saab ja siis natukene veel. Veel ja veel, kasvõi kurat roomaks. Lihtsalt kõik see kuradi potentsiaal, mis kasutamata on jäänud ja asjad, mida oleksin suutnud ja võinud teha, on nüüd tagasi lendamas mu ümber ja sosistamas, et oled läbikukkunud. Oled niisama istunud oma laisal tagumikul ja vaadanud tühjusesse kui oleks võinud teha nii palju. Kümme aastat tagasi olid teistest vii aastat ees, nüüd viis aastat maas. Kuhu kadus see kõik? Kõik need lubadused ja soovid, mis kord olid. Lihtsalt kadunud. Raisatud.
Kas tõesti on ainus punkt mu elus lihtsalt olla armastatud ja armastada? Vahel sellest piisab ja vahel mitte. Mitte osa on tühi. Seal ei ole midagi ja see sunnibki mind karjuma. Kuid ma tegelikult ju ei karju. Ei suuda, nagu kuradi kuivanud sidrun istub keele peal. Selline lõputu sidahäda tunne käib peast läbi, ja see ärritab lausa lõputul määral. Ajab mind jooksma. Kaine mõistus sekkub ja ikka küsib lõpuks - kui kaugele jõuad sa joosta? Mille eest siis tegelikult jooksed? Mis saab siis kui peale pikka jooksmist leiad, et asi millest põgened vaatab vastu igas peegelduses. Kuhu siis? Selline poliitiline sund on peal, et vahel tuleb vastupandamatu soov see välja endast lasta. Mis siis saab?
Kas tõesti on ainus punkt mu elus lihtsalt olla armastatud ja armastada? Vahel sellest piisab ja vahel mitte. Mitte osa on tühi. Seal ei ole midagi ja see sunnibki mind karjuma. Kuid ma tegelikult ju ei karju. Ei suuda, nagu kuradi kuivanud sidrun istub keele peal. Selline lõputu sidahäda tunne käib peast läbi, ja see ärritab lausa lõputul määral. Ajab mind jooksma. Kaine mõistus sekkub ja ikka küsib lõpuks - kui kaugele jõuad sa joosta? Mille eest siis tegelikult jooksed? Mis saab siis kui peale pikka jooksmist leiad, et asi millest põgened vaatab vastu igas peegelduses. Kuhu siis? Selline poliitiline sund on peal, et vahel tuleb vastupandamatu soov see välja endast lasta. Mis siis saab?
teisipäev, 8. september 2009
...
Mahe sügisöö ei lohuta,
kui hoian klaasi kõrgel.
Elu must loor ei kohuta,
elu sünge ilu ei valeta.
Kui samet praksub
ja pisar kuivab,
siis tuul õues,
see - see sosistab.
Ja kell seinal,
ainuke kes leinab ilusalt.
Kuulen kuidas mu klaas kuivab,
näen kuidas sein praguneb,
ei taha ma tõusta.
Valus on rohkem kui saan tunda,
valus on rohkem kui tohin tunda.
Valus on.
Ilus on - ja ebaaus.
Kamin ka, see külm.
Kamin ka, ja kõik see muu,
see muu manipuleeritud elamine.
Kuidas küll on mõte kinni,
kuidas küll pisar nõnda libe.
Kuidas küll elu nii kibe?
Valssi tantsivad need varjud,
ja uisutab vihm seal tuules.
Kui kaugele kostuks mu hääl?
Kui kaugele sa kuuleks,
kui karjuks sinu järele ma?
Miks vihkan ma sind kui oled läinud?
Ja armastan sind,
kui oled siin?
See öö ja see külm,
see elu siin ja valu.
Ilu ja õrn vari,
pisar, mis voolab mööda mu põske,
selleks et kuivada mu huulel.
Huulel üksi on värin,
värin, mis lubas siin olla.
Värin, mis ära läks.
Värsin, mis taas üksi luuletaks.
08.09.09
kui hoian klaasi kõrgel.
Elu must loor ei kohuta,
elu sünge ilu ei valeta.
Kui samet praksub
ja pisar kuivab,
siis tuul õues,
see - see sosistab.
Ja kell seinal,
ainuke kes leinab ilusalt.
Kuulen kuidas mu klaas kuivab,
näen kuidas sein praguneb,
ei taha ma tõusta.
Valus on rohkem kui saan tunda,
valus on rohkem kui tohin tunda.
Valus on.
Ilus on - ja ebaaus.
Kamin ka, see külm.
Kamin ka, ja kõik see muu,
see muu manipuleeritud elamine.
Kuidas küll on mõte kinni,
kuidas küll pisar nõnda libe.
Kuidas küll elu nii kibe?
Valssi tantsivad need varjud,
ja uisutab vihm seal tuules.
Kui kaugele kostuks mu hääl?
Kui kaugele sa kuuleks,
kui karjuks sinu järele ma?
Miks vihkan ma sind kui oled läinud?
Ja armastan sind,
kui oled siin?
See öö ja see külm,
see elu siin ja valu.
Ilu ja õrn vari,
pisar, mis voolab mööda mu põske,
selleks et kuivada mu huulel.
Huulel üksi on värin,
värin, mis lubas siin olla.
Värin, mis ära läks.
Värsin, mis taas üksi luuletaks.
08.09.09
kolmapäev, 2. september 2009
Another day, another night...
Astu ligi minu ilu,
hinga minu pehmet nahka.
Hoia mind minu soe,
armasta mind või vihka.
Sõnele kõrva sooja,
anna sõrmed sõrmele.
Puutu nahka kuuma,
suudle suule õrnele.
Lükka mind või tõmba,
pulssi toab alat rind.
Ütle mida, kuidas soovid,
kuid iial ära jäta mind.
Raico (üle kahe ja poole aasta taas üks luuletu siis)
hinga minu pehmet nahka.
Hoia mind minu soe,
armasta mind või vihka.
Sõnele kõrva sooja,
anna sõrmed sõrmele.
Puutu nahka kuuma,
suudle suule õrnele.
Lükka mind või tõmba,
pulssi toab alat rind.
Ütle mida, kuidas soovid,
kuid iial ära jäta mind.
Raico (üle kahe ja poole aasta taas üks luuletu siis)
kolmapäev, 27. mai 2009
Väsinud vihkamast...
Ma kannan maski, sest ma ei hooli, et ma olen tavaline, kuid neil oli õigus juba mõni aeg tagasi - ma hoolin ja ma ei ole tavaline, ma ei näe asju nagu näevad teised, prioriteedid on teised, kuid ahvatlused on ka mul samad mis neil, vahest isegi palju rohkem/suuremad, kuid vahel ma libisen...ja kukkun valusalt. Ning keegi saab haiget, sest mina ei suutnud vastu panna. Kuid siis ma tõesti ei hooli. Kas see teeb minust südametu? Lähen jälle mööda oma lookavaid mõtteradu, sügavale metsa, kus kõik kutsumata külalised eksivad vastupandamatult, viha võtab üle, sest ei saa aru, mis on see, mida peavad nad mõistma, mis ei ole loogiline. Miks on poiss, keda peetakse geeniuseks nii tavaline, miks käib ta riides nii nagu mina ja miks räägib ta, kuidagi nii - tavaliselt! Kas ta siis ei lendagi? Kas ta siis ei kõnnigi läbi seinte? Kas ta siis...? Kas see on pettus? Pettus on see, ma räägin teile! Pole sellel poisil mingit 170 IQ, pole tal ühti, väike petis on, muud midagi! Ei tunne isegi binoomi mitte...! Mis geenius see selline olla saab? Vahest tark, vahest natuke kiirem, vahest teistsugune, kuid mitte geenius. Ja kuidas peakski keegi mõistma kedagi kes ei mõista ennast - iseennast. Või kuidas oleks olla ainus oma probleemidega...või ei ole ainus, lihtsalt üksi! Jah, üksi on see sõna! Oled sa siis seitse, kümme või kakskümmend, kas sa oled üksi või oled sa ainus, seda tahan öelda. Olen ma hull või olen ma terve, kuid see poiss ei saa olla ometi geenius...! Lihtsalt ei saa...ei tohi...ei suuda!
Kas nüüd peaksin mainima, et peeglisse vaadates endaga rääkida on normaalne ja kinnitama, et see on OK! Et kõik on OK! Ei, ma ei ütle seda. Ütlen, teile kõigile, et selleks, et minust aru saaksite, peaksite te olema mina...MINA! Jäta jutt egost nõrkadele ja oma pilk pimedatele, sest tean - olla mina on siirus. Öelgu keegi mida tahab kuidas tahab, keegi ei võta minult ära minu identiteeti, keegi ei ütle mulle, mida ma suudan ja ei suuda ja keegi ei ütle mulle kes ma olen. Olen ma siis geenius või ei ole. Geenius - kole sõna, nagu geenidel oleks sellega mingit pistmist! Isa alkohoolik, suri 52-aastaselt insulti ja ema, ema on...ja ema mul on omamoodi. Geenid? Geenius? Ma ei usu nii!
Kas on võimalik öelda igat sõna nii hästi, et teine inimene kasvab sinusse instantselt. Öelda, seda mida tahetakse, et sa ütled ja mängida keda sinult oodatakse...ma ütlen sulle, see on võimalik, ma teen seda iga päev, iga minut oma elus kui ma hingan, kuid vahel...kas ma julgen seda öelda...ma nutan sees, et ma ei saa olla see kes ma pean olema, sest mäng muidu ju ei jätku...! Geenius - my ass!!! Kas oled eskinud mu kuusikutesse ja mändidesse, kas ma varastasin su stiili ja ütlesin kord sinul ütlemata jäänud sõnu, varastasin sinu inspiratsiooni! Tutvu minuga nüüd - olen Raiko! On öeldud, et ma tunnen sõnu...mesimagusaid sõnu! Kas sa usud? Või oled sa ütleja nagu kõik teised siin ümber! Mis? Ma ei saanud aru! Ära arva, et ma ei tea, mida sa minust arvad, tean küll...tean küll. Kuid iseasi on see, mida ma selle teadmisega teen...! Kuritarvitan? Seda arvaksid ju ainult sina!!! Ütlen veel nii palju, et sõnad on minu elu, enne ja pärast, sõnad need, millega ma ei suhtle, vaid väljendan, suhtlen mina pilguga...miks raistata aega! Kui näen asju, kirjeldan! Kui loen asju, tunnen. Kui kuulen asju, kujutan! Tead, ma siiski olen üksi! Kuid pole hullu, pisarad kuivavad mul ka täiesti ise...
Te kõik vaatate mulle silma ja usute, et ma ei tea. Usute, et ma ei näe läbi. Naiivsed!!! Kuid ärge kartke, üks asi on teada, teine asi on seda kasutada. Te ei paku nii palju pinget, et peaksin midagi reetma. Te ei ole keegi nii eriline, et ennast koormaksin. Kahjuks siiski, ei ole see minu valik ju. See lihtsalt on nii ja vahel nagu vägisi te sunnite oma tundeid ja mõtteid mulle selga, koormate mind ilmaasjata. Mind ei huvita. Ma olen juba kõike seda ennem kuulnud, näinud ja tundud. Need kõik on käidud ja nähtud, kuid ikka ja jälle, igapäev uuesti. Kaua ma seda kannatada suudan? Te/sa ei saa aru millest ma räägin? Kah üllatus!
Peale selle, et ma vajun mõttetult koguaeg järjest sügavamale on skeptisismi ja küünilisusesse, ei karda ma astuda diskursiooni iseendaga/võhivõõraga! Ma ei karda. Olen küll endale sama võõras nagu iga inimene seal väljas iseendale. Ja ennast ma aidata ei saa. Mul rätik silme ees kui peeglisse vaatan ja tropid kõrvas kui ennast kuulata üritan. Ja mul ei ole valus kui ennast hammustan. Kuid mul on valus kui sina hammustad ennast. Palun, ära enam nii tee!
Ma liigun edasi ja tagasi, kõrgemale ja madalame. Enam ei viitsi, nii väsinud sellest kõigest. Kuidas saada lahti oma hingest? Sellest mis teeb meist selle kes me oleme? Vahel tundub, et ma ei taha enam olla see kes ma olen? Liiga palju küsimärke alati? Ja liiga palju kurjasid/kadedaid pilke! Kuid keegi ei tea. Või siiski, mõni aimab, kuid mis siis. Kes ütleb avatar, kes geenius, kes indigo laps, kes midagi muud, kuid kes ütleb, et lihtsalt poiss. Selline tavaline, külm põhjamaine mees. Ükskõikne ja tundetu. Ajamata habe ja väikene õllekõht. Suvaline nägu ja kuulmatu hääl, kirjaoskamatu ja tahumatu. KArvane metsamees, suvaline mats. Linnajorss ja muidumees. Luuser ja labidamees. Õnnetu ja kahetsus. Igal juhul mitte geenius, sest ei saa ju olla, see ei oleks loogiline. Või siiski, sest maailma tõesti teeb seda. Maailm tõesti teeks seda. Ja vahest valides selle tee, mida kõik eeldaks, valiksin ma tee, mis vähem käidud, kuid valiksin ma tee, kuhu kardaksin astuda, sammuksin jälgedes sügavates ja suurtes, kuid tee oleks juba teada. Kas lapsed ja naine oleks reaalne või võta oma hunnik annet/koormat ja minna maailma? Või mõlemat? Siiski ei, sest mitu last maailmas saab öelda, et minu isa või vanaisa oli/on geenius? Kas üldse ongi? Suur küsimärk?
Ja mis kõige hullem, ma olen väga väsinud...sest mis on elu ilma üllatuseta?
Kas nüüd peaksin mainima, et peeglisse vaadates endaga rääkida on normaalne ja kinnitama, et see on OK! Et kõik on OK! Ei, ma ei ütle seda. Ütlen, teile kõigile, et selleks, et minust aru saaksite, peaksite te olema mina...MINA! Jäta jutt egost nõrkadele ja oma pilk pimedatele, sest tean - olla mina on siirus. Öelgu keegi mida tahab kuidas tahab, keegi ei võta minult ära minu identiteeti, keegi ei ütle mulle, mida ma suudan ja ei suuda ja keegi ei ütle mulle kes ma olen. Olen ma siis geenius või ei ole. Geenius - kole sõna, nagu geenidel oleks sellega mingit pistmist! Isa alkohoolik, suri 52-aastaselt insulti ja ema, ema on...ja ema mul on omamoodi. Geenid? Geenius? Ma ei usu nii!
Kas on võimalik öelda igat sõna nii hästi, et teine inimene kasvab sinusse instantselt. Öelda, seda mida tahetakse, et sa ütled ja mängida keda sinult oodatakse...ma ütlen sulle, see on võimalik, ma teen seda iga päev, iga minut oma elus kui ma hingan, kuid vahel...kas ma julgen seda öelda...ma nutan sees, et ma ei saa olla see kes ma pean olema, sest mäng muidu ju ei jätku...! Geenius - my ass!!! Kas oled eskinud mu kuusikutesse ja mändidesse, kas ma varastasin su stiili ja ütlesin kord sinul ütlemata jäänud sõnu, varastasin sinu inspiratsiooni! Tutvu minuga nüüd - olen Raiko! On öeldud, et ma tunnen sõnu...mesimagusaid sõnu! Kas sa usud? Või oled sa ütleja nagu kõik teised siin ümber! Mis? Ma ei saanud aru! Ära arva, et ma ei tea, mida sa minust arvad, tean küll...tean küll. Kuid iseasi on see, mida ma selle teadmisega teen...! Kuritarvitan? Seda arvaksid ju ainult sina!!! Ütlen veel nii palju, et sõnad on minu elu, enne ja pärast, sõnad need, millega ma ei suhtle, vaid väljendan, suhtlen mina pilguga...miks raistata aega! Kui näen asju, kirjeldan! Kui loen asju, tunnen. Kui kuulen asju, kujutan! Tead, ma siiski olen üksi! Kuid pole hullu, pisarad kuivavad mul ka täiesti ise...
Te kõik vaatate mulle silma ja usute, et ma ei tea. Usute, et ma ei näe läbi. Naiivsed!!! Kuid ärge kartke, üks asi on teada, teine asi on seda kasutada. Te ei paku nii palju pinget, et peaksin midagi reetma. Te ei ole keegi nii eriline, et ennast koormaksin. Kahjuks siiski, ei ole see minu valik ju. See lihtsalt on nii ja vahel nagu vägisi te sunnite oma tundeid ja mõtteid mulle selga, koormate mind ilmaasjata. Mind ei huvita. Ma olen juba kõike seda ennem kuulnud, näinud ja tundud. Need kõik on käidud ja nähtud, kuid ikka ja jälle, igapäev uuesti. Kaua ma seda kannatada suudan? Te/sa ei saa aru millest ma räägin? Kah üllatus!
Peale selle, et ma vajun mõttetult koguaeg järjest sügavamale on skeptisismi ja küünilisusesse, ei karda ma astuda diskursiooni iseendaga/võhivõõraga! Ma ei karda. Olen küll endale sama võõras nagu iga inimene seal väljas iseendale. Ja ennast ma aidata ei saa. Mul rätik silme ees kui peeglisse vaatan ja tropid kõrvas kui ennast kuulata üritan. Ja mul ei ole valus kui ennast hammustan. Kuid mul on valus kui sina hammustad ennast. Palun, ära enam nii tee!
Ma liigun edasi ja tagasi, kõrgemale ja madalame. Enam ei viitsi, nii väsinud sellest kõigest. Kuidas saada lahti oma hingest? Sellest mis teeb meist selle kes me oleme? Vahel tundub, et ma ei taha enam olla see kes ma olen? Liiga palju küsimärke alati? Ja liiga palju kurjasid/kadedaid pilke! Kuid keegi ei tea. Või siiski, mõni aimab, kuid mis siis. Kes ütleb avatar, kes geenius, kes indigo laps, kes midagi muud, kuid kes ütleb, et lihtsalt poiss. Selline tavaline, külm põhjamaine mees. Ükskõikne ja tundetu. Ajamata habe ja väikene õllekõht. Suvaline nägu ja kuulmatu hääl, kirjaoskamatu ja tahumatu. KArvane metsamees, suvaline mats. Linnajorss ja muidumees. Luuser ja labidamees. Õnnetu ja kahetsus. Igal juhul mitte geenius, sest ei saa ju olla, see ei oleks loogiline. Või siiski, sest maailma tõesti teeb seda. Maailm tõesti teeks seda. Ja vahest valides selle tee, mida kõik eeldaks, valiksin ma tee, mis vähem käidud, kuid valiksin ma tee, kuhu kardaksin astuda, sammuksin jälgedes sügavates ja suurtes, kuid tee oleks juba teada. Kas lapsed ja naine oleks reaalne või võta oma hunnik annet/koormat ja minna maailma? Või mõlemat? Siiski ei, sest mitu last maailmas saab öelda, et minu isa või vanaisa oli/on geenius? Kas üldse ongi? Suur küsimärk?
Ja mis kõige hullem, ma olen väga väsinud...sest mis on elu ilma üllatuseta?
teisipäev, 19. mai 2009
Kaheksa imet matkalt!
Vahel leian, et on hea olla üllatunud. Üllatus kui selline on väga keeruline tulema, vahest keerulisem minu puhul. Või nagu minu sõber ütleb, kas ma teesklen, et ma ei teadnud. Saaks vaid öelda ei. Saaks vaid, ma mõtlen.
Kas see tuleb minu küünilisusest või skeptisismist, kuid tean ühte, et pean üritama, sest elu ilma üllatuseta on elu ilma eesmärgita. Võtsin nõuks visata kõrvale oma ülim ettevalmistus ja hirm tundmatu ees ning sukelduda pea ees kaardistamata vetesse. Mind viis edasi minu usk minu sõpra ja tema võimetesse ja vahest on ka see üks asju mul elus, mis ei lase mul uppuda, kuigi tundub, et uppumine on tihti lähedal. Kopsud isegi juba vett täis. Ja ma upuks kui oleksin üksi. Ja ausalt ma isegi ei tea, kas mitte juba ei ole ma põhja vajumas!
Olin see kes ma olen, või vähemalt see kes arvasin ma olevat sellel konkreetsel ajal. Astusin siis maha, sinna tee äärele. Olin rahul, olin õnnestunud. Oli mõnus. Ja ma ei olnud üksi. Inimesed minu ümber olid valusalt mõnusad ja see tõi ikka pähe, kas vahest ei tõrju ma huvitavaid inimesi liiga kiiresti ja järsku. Seal ringis seistes tollel hetkel sain aru, et olen tulnud õiges suunas, tulnud sinna kuhu juhtis süda, mitte pea. Kohe tekkis tunne, et mind püütakse kui peaksin kukkuma. Ja oodatakse kui peaksin jääma. Ja otsitakse kui peaksin kaduma, sest teadsin, et mina teeksin sama. Kuid kas siis keegi veel teadis seda? Kindlasti mitte.
Minu sõber. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja ei vea mind alt, olin ma kindel. Seisin seal tema juures ja vaatasin tema sisse. Vaatasin tema silmadesse ja tema suud kui ta rääkis, ta oli aus ja siiras. Miski oli muutunud. Ta oli kasvanud. Kas kasvas minust mööda? Miks ei näe ma ennast nii nagu teisi – ei suuda ma mõista. Miks ei kõla see hääl millega mõtlen nii nagu teistel? Ja miks ma ei suuda lihtsalt olla, nii nagu tema ja teised seal? Vastikult aus ma ei saa ju ometi olla, sest siis oleksin ma ju vihatud ja põlatud! Ma ju tegelikult ei hooli.
Seal oli kaheksa imet, ise mõtlen ma nii. Nad keegi ei tea kui teistmoodi nad on. Nad ei ole skeptikud ja neil on selline ootus elu suhtes, mida kadestan. Nad kõik kardavad. Kardavad, et eesmärgid seatud endale ei ole reaalsed, kuid nende usk endisse oli vapustav. Ja mul hakkas natukene kahju endast, sest nagu sõber mul rääkis seal, et keegi kes on hea kõigeks ei kõlba millekski. Ja ma usun, et tal on õigus. Ja see riivas mu külge.
Mul on kõikidega väga palju ühist. Nagu mulle kunagi öeldi, olen ma puuduv lüli inimeste vahel, et aidata inimestel üksteist mõista – kaasaarvatud ennast, mis on see kõige raskem. Olen õppinud, et ei saa öelda selliseid asju kunagi otse, sest keegi siis ei usu sind, keegi siis ei võta sind tõsiselt ja keegi kunagi ei tunnista siis, et see on see, mida ta tegelikult vajab. Kes vajad sõpra, kes vajab rahu, kes vajab vabadust oma perest ja kes vajab vabadust määratud ideaalide suhtest – ei saa keegi öelda.
Tema oli esimene keda ma tunnetasin, kui võiks siinkohal üldse nii öelda. Temas oli midagi sellist võimsat. Võimas alge millestki millest olen vaid kuulnud, kuid nüüd siis ka nägin. Tema laulis sees sõprusest ja tugevast tungist olla kellegi asendamatu sõber nagu ta oli seda olnud kunagi kellelegi teisele. Ta muusika oli ilus ja usaldusväärne. Tema oskus kuulata ja soov aidata oli suurem kui tema ise. Ja ometi otsustas ta tihti, et tema käest on asi väljas. Suur soov varjata oma iluvigu on loonud temasse sellise pidevalt suureneva vajaduse olla see kes ajab naerma, sest naer on tee südamesse. Kuigi ta teab, et see ei ole ainus tee, valis tema selle. See muusika temas pani mind teda nägema kui sellist lavalist tantsijat kes tantsib oma kurba armastuse tantsu, ilma et keegi mõistaks tema õiget sõnumit, mis on tugev üksindus ja vajadus lähedusele. Aga inimesed millegi pärast ei näe seda ja tema oskus ennast selliselt teistele avatuks jätta puudub, jätab ta asjad ütlematta ja lihtsalt mängib rolli ennast kusagil mujal füüsiliselt välja elades. Tema oleks inimene kelle juure läheksin ja mina ja küsiksin temalt, et kas sa püüaksid mind, kui ma kukkuksin? Ja tema vastaks alati jah.
Selline seltskond ja minu poolne varasem tegematta kodune töö tekitas palju segadust ja palju väsimust, sest inimest ei tea, et kui väsivad nemad, siis väsin ka mina ja kui väsib kaheksa inimest, siis väsin mina ka kaheksa korda, kuid kuidas seda neile öelda, et puhake ja nautige ümbritsevat natukene rohkem.
Kohe alguses juba esimestelt meetritelt astus minu juurde suur kogus segadust. Ta astus minu juurde ja segadusest sai äkki rahu. See rahu tuli ja võttis minu käest ära osa koormast, mis oli määratud mulle. Ja see on haruldane. Ta tuli julgelt ja mis kõige tähtsam, ta oli täis totaalset usaldust. Ja see meeldis mulle. Alati on olnud kompliment olla usaldatud. Tekib kuuluvustunne. Oli hea olla üks grupist. Tema oli selge. Ta isegi ei ürita midagi varjata. Ta lihtsalt naudib ennast igal võimalusel ja mis kõige olulisem, ta arvestab samal ajal alati teistega. Tema mure oma ligimeste pärast on lummav. Esimene kes vaatas alati tagasi, et kas keegi jäi maha, ja esimene kes alati ootas järele. Esimene kes ütles kui keegi hakkas liikuma liiga kiiresti. Tema sees oli vaikus. See tekitas minus natukene muret. Vaikus oli laiali valguv ja see pani mind nägema sellist tohutut frustratsiooni tema elu suhtes. Tema ülitugev soov elada vaba elu, ilma kellelegi vastumata karjus mul kõrvus igakord kui teda nägin. Tema nägemus elust oli lihtne ja puhas, ning nauding kaasinimese kunstimeele pärast oli suur. Tema eesmärgi ei olnud suured kui parema sõnastuse puudumisel võib julgelt öelda, et julged ja ilusad. Tema valikud senises elus näitavad täpselt, kes ta tahab olla ja mida oma eluga teha. Ta ei varja mitte midagi oma elust, kui oleks vaid keegi kes tahaks teada või kui oleks keegi, kes kuulaks. Teda vaadates millegi pärast mõtlesin alati oma vanematele. Olen sellist asja kohanud ainult korra varem. Ei oska pakkuda seost konkreetselt, kuid selline side vanematega saab olla ainult sügavalt emotsionaalne, mis kahjuks võib samamoodi olla tugevalt negatiivne kui ka positiivne, sest elu on näidanud, et tihti, need kaks on täpselt samad. Tema on üks sellistest inimestest kellest võiks jääda rääkima. Mind üllatas väga tema tolerantsus iga asja suhtes, mis ma tema poole viskasin. Ja tema julgus teha midagi õigesti ja konkreetset oli väga inspireeriv. Väga raske olla tema peale vihane. Tekkis teatav austus mehe suhtes kes julgeb olla. Tema oleks see inimene kelle juurde ma läheksin öösel kell kolm keset töönädalat, et laenata suhkurt, siis tema küsiks minult vastu, et kui palju! Temasuguseid ei juhtu kunagi rohkem kui üks väga suurele alale.
Minnes läbi metsa ma asusin järgima. Järgida oli hea. Olen väsinud juhtimast ja vihkamast lõputuid küsimusi. Oli hea olla see kes küsib. Nii järgides leidsin ma järgmise ime.
Esimese asjana tema juures märkasin ma tema huuli. Tema oli vaba. Vaba väliselt, kuid kitikuses seespool. Tugev kartus olla üksi, seega seob ennast alati tugevalt lähedaste inimestege. See on olnud tugev takistus võõraste inimeste jaoks kes on olnud temast huvitatud, sest väga vähe näeb teda üksi. Temal peab olema alati keegi kõrval, alati keegi kellega rääkida ja alati keegi kes annaks oma panuse tema ellu. Oli tunda tugevat mehe kasvatust. Sellist mis tuleb tugevalt meesiseloomult. Kas isa või vend, kuid see on suunanud tema elu alates sünnist. Loonud temale sellise sooja aura kui võib nii öelda, sest ta on võtnud parima mees kasvatuselt ja liitnus selle oma naiselikkusele, luues sellise omamoodi sümbioosi naiseemotsiooni ja meesmõistuse vahel, luues sellise omamoodi geniaalse ideemasina, mida varjamas naiselik enesepettus ja pidev enesekahtlus oma tegelikus võimekuses ning meeshirm olla hinnatud oma eksimuste põhjal. Tema energia oli ligitõmbav, kuid selline pelgik pilk reetis teda. Ta on mõtteline kunst, mitte särav ja sõnaosav alfa emane. Talle endale tundub, et ta vajub tahaplaanile, kui ei hoia oma loodud pilti endast. Selline mehelik kasvatus või tugev ümbritsus sellest on loonud selle kunstitaju, mis temas pesitseb, seega vaadates temasse ja kuulates tema sõnade valikut nägin ma teda vaatamas palju filme - selliseid sügavaid ja tihti valesti mõistetud filme. Ta tunneb sügavat seost filmidega milles on sügav elutunnetus filosoofia segatud ulmelise osaga elust luues midagi väljaspool meie tavalist taju. Ei imestaks kui istub palju arvuti taga. Tehnika maailma kättesaadavus on loonud temasse sellise tugeva filmiideaali, mida sooviks ta ise luua. Kui tema silmi vaatasin, siis tundsin ma naeru ja see on ülimalt oluline, sest selline omadus hoiab teda värskena terve elu. Tema silmad rääkisid veel midagi, mis pani mind tegema ka natukene selliseid lolle nalju. Pole olnud palju kokkupuuteid endal sellega, kuid temast õhkus sellist seksuaalsust. Mitte tavalist nagu igal inimesel, vaid sellist väga laiahaardelist, mida pole palju näinud. Kas see on suur huvi teema vastu või temas on peidul varjatud mõtted ehk samasoolisest partnerlusest. Tugev klassika tunnetus. Tema on inimene kelle juurde läheksin mina mõne filmiga (animatsiooniga), mida keegi ei taha minuga vaadata, sest on öeldud, et see on jama. Siis tema kutsuks mind sisse, me vaataksime seda filmi ja see meeldiks meile. Nagu tema meeldis mulle.
Ma olin väsinud. Olin väga väsinud, mis muudab meelded nõrgaks. Otsustasin kuulata maailma ümber. Otsustasin suunata ennast ümbritsevasse, et leida taas see tsenter, mis on mul alati tasakaalus. Olin kitsikuses, sest mind oli tõugatud edasi ja tagasi, olin segaduses, ei suutnud enam inimesi eristada. Nad kõik valgusid üheks. Nad valgusid üheks ja millegi pärast hakkasin neis kõigis nägem ennast ja asju, mida ma veel teha ei oska. Teadsin, et on aeg magama minna.
Hommikul ma kuulsin teda kõige esimesena. Nagu oli tema viimane keda kuulsin öösel. Tema oli esimesel päeval olnud tõrges, kuid see oli muutumas. Ta oli avanemas, phkemas õitsele, kuid mida tema siis veel ei teadnud oli see, et raskused olid tema jaoks alles ees, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui me siis matkasime, ma tihti hoidsin ennast natukene tahapoole, sest tundsin, et ta ei tohiks olla seal üksinda. Kuid oleks olnud loll teda segada. See oli vajalik aeg tema jaoks, et jõuda järeldustele, milleni ta jõudis. Ma tihti viskasin pilgu tagasi, et näidata, et keegi teab, et ta on seal taga. Teadlikult ta seda ei fikseerinud, kuid tundsin, et miski muutus. Tema iseenesest tundus minu jaoks kõige intellikentsem. Meeldis temast selline õhkav armastus sellise arusaamatu poole. Selline asi on vist meis kõigis, kuid temas on see kõige tundlikum. Nägin teda kaasa tundmas kellelegi erilisele keda keegi teine ei mõista. Tundsin temaga sellist seost, et saaksin temaga ehk jagada oma kirge lauamängude ja fantaasiamaailma vastu jagada. Vaatasin kuidas ta räägib ja see väga ilus, sest ta valib väga hästi oma öeldut. Väga raske oleks tabada teda ütlemast midagi väga lolli kui ta seda just ei ole varem plaaninud. Ma paar korda provotseerisin ka natukene teda, kuid ta tuli neist välja ideaalselt. Tema vaikus tihti rääkis temast rohkem kui tema sõnad seda teha suudaksid. Ma uppusin tema silmadesse igakord kui neil korra peatusin. Seal „uppudes“ sattusin otsa sellisele saarele keset seda sügavat sügavat merd. Seal saarepeal oli üliilus loodus, selline peegeldav ja maaliline loodus. Seal oli palju loomi, palju igasuguseid loomi, ka selliseid fantastili loomi, keda muidu ei eksisteeri. Ma ei näinud seal saare peal ainult teda. Tema oli pigem nagu selle saare hoida ja mina kui mees ei oleks tohtinud seal saare peal üldse olla. See oli koht, kus tundsin, et ei tohiks üldse olla. Selline väikene feminismi alge temas on varsti avanemisstaadiumis. Temal on ka kindel nägemus meie ümbritsevast maailmast. Nägemus Jumalast ja sellest, mida usk meile anda suudab. Äärmiselt palju asju sees hoidev, mis teeb temast raskesti loetava inimese, mis on irooniline, sest endale talle meeldib lugeda. Väliselt väga tasakaalukas ja rahulik, on seespool pilves selgimistega ja kohati tormiline. Tugevalt naiselik ja väga ligitõmbav. Ja vaadates tema sammu kindlust, võib arvata, et mida raksem, seda parem tema jaoks, sest takistused on selleks, et neid ületada. Tema on selline inimene kellega mina tahaksin tantsida ja koos unistada imelistest asjadest, mida me oma silmadega näha ei suuda. Tema on inimene kellega koos on hea olla. Ja mis kõige tähtsam, ta vaatas tagasi siis, kui tema ei olnud enam taga.
Minu hommik oli väga väga mõnus ja lahe. Mulle meeldib ärgata vara, sest siis on kõik veel alles ees. Ja mulle meeldivad inimeste hommikused näod, mis on alati naljakad. Eriti veel siis kui nad turtsuvad. Siia siis lisage vaimusilmas selline suure suuga smiley face. Ma ärkasin värskelt. Kuna minu sõber oli selle pundi kõik kokku kutsunud, otsustasin ikka lähemalt uurida, et kes siis on need inimesed kes meil kõik koos on. Ma kohe siis leidsin inimese kellele meeldivad hommikud. Või selline mulje jäi. Tuli suure naeratusega. Ta naeris koguaeg. See naer temal – kas naeru pärast või peitmise pärast? Tema oli ka ainus kelles oli tunda sellist minimaalselt skeptisismi. Teda vaadates oli väga raske mitte märgata tema sellist kohalist valu igapäeva rutiinist. See nagu must pilv tema pea kohal. Ma tundsin ka pühapäeval kui lahkusin, et ta ei taha, et see aeg seal lõppeks ja kui ta kallistas mind hüvastijätuks, jättis ta meie vahele sellise vaba osa. Seda tegi ka teistelegi. Hoiab oma distantsi. See on hea, kuid mingi moment oma elus peab ta sellest tõenäoliselt loobuma. See rutiinilõks on põhjuseks miks ta arvatavasti tahab minna igale poole ja teha kõike, see ka põhjus, miks oli ta seal metsas. Äkki talle tundub, et noorus libiseb käest kui ei tee ja proovi kõike. Temaga on lihtne rääkida ja talle meeldib analüüsida omal peas. Minule meeldis tema juures see, et kui ma oleksin kaardipaki kaasavõtnud nagu alguses oli mul plaanis ja näidanud korralikke kaarditrikke, siis tõenäoliselt oleks tema olnud üks esimesi kes oleks selle vastu huvitundnud ja ma üldse ei oleks ka imestanud, kui oleks võtnud kaardipaki ja meile äkki ka midagi ennustanud. Teda, nagu iga noor praegusel ajal, paelub tugevalt müstika ja piirid, mis annav liikuma reaalsusest ehk edasi natukene. Ta ei karda silmsidet, mis on huvitav. See on harvaesinevam kui võiks arvata. Teda ma kujutasin ette sellises üüratus elutsirkuses. Seal tsirkuses oli palju palju atraktsioone ja tema jooksis nende kõikide vahel väga kiiresti. Ta hüppas ühe peale ja siis teise peale ja ise alati naeris ka. Kuid ta unustas samal ajal kõik muu. Seal oli üks selline väikene majakene, selline vanem. See seisis seal kõrval kui tema jooksis muudkui edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, samal ajal see maja muudkui lagunes ja lagunes. Siis äkki, see maja kadus ja jäi ainult rist sinna ette. Siis ta jäi seisma ja sellest naerust sai pisar ja tugev kahetsus, et magas maha kõige olulisema. Tema oli ka üks neist kes kordagi ei kurtnud millegi üle. Jäi mulje, et kõik oli lihtne. Selline mulje võib temaga väga tihti jääda. Samas panin tähele, et tema oli väga tähele panelik. Panite tähele, et ütlesin, et panin tähele kui tähelepanelik oli keegi. Smiley. Selline tähelepanelikkus on omadus, mida tavaliselt omavad grafomaanid ja kirjanikud, et hiljem asjadest kirjutada üritavad ehk leida mingisugust erilist detaili. Temast hingus ka sellist uhkust ja kuidagi nagu aupaistet. Ei oska täpselt siinkohal ennast väljendada, kuid temast tuleb kunagi midagi erilist. Kui teistel kõigil seal olijatel (kaasaarvatud mina) on suurt oht kaduda, siis temal sellist asja tähele ei pannud. Tema nagu pidevalt kõrgemale kasvav päevalill, mis isegi siis kui leiad, et enam kõrgemale ta ei kasva, sirutab veel natukene. Tema on selline inimene, kellele helistaksin ja küsiksin, et mul on plaanis teha mingisugune selline üritus, kuid täpselt veel isegi ei tea, mis see on ja tunneksin huvi, et kas ta tahaks tulla. Tema vastaks jah, et tahaks.
See päev oli lühikene. Lühikene sammude poolest, mitte lühikene seikluse poolest. Peitsin ennast päikese eest. Hoidsin ennast varjudesse. Kuumus võtab minult hingamise. Päikene võtab minult nägemise, kuid miski ei võta minu tahtmist. Vesi võttis siis minult minu jalad. Valu minule ei ole see mis valu enamusele. Valu on magus. Valu hoiab mind elus ja pinnal, et ma ei vajuks. Valu näitab ja kinnitab, et see ei ole. Valu ei lõppe vist kunagi.
Vesi, minu sõber, hammustas mind ja jättis mind sirge sammuta, kuid andis midagi muud. Andis võimaluse olla vahelduseks see kes jääb maha, mis avas uue akna kus välja vaadata. Sellise valutava jalaga leidsin taas vana sõbra sama probleemiga. Muhe naljamees, kes peidab probleeme sarkastiliste ja julmade naljadega. Tunneb ennast alati natukene allpool teisi, kuigi see ei paista mitte mingiljuhul välja. Tean, et mina talle meeldin, kuigi me tögame väga palju teineteist. Ülimalt hea huumorisoon. Temas on peidus selline armsake kes tahab saada välja, kuid milleg pärast ei avata puuri ust. Ta nagu aeg-ajalt unustab ja siis äkki teeb midagi väga emotsionaalset ja ilusat. Ta tunneb väga tugevat sidet oma perega ja ei vahetaks neist kedagi mitte mingil juhul mitte millegi vastu. Vaatab üles oma vanemate sugulaste poole. Julgeb olla see kes ta on, kuid tunneb sügavaid komplekse oma välimuse pärast, mis tekitavad talle põhjendamatuid enesekindluse probleeme. See ka põhjus, miks võib nähvata natukene julmalt, kuid tean, et ta ei mõtle neid peaaegu kunagi. Ta üritab olla nagu teised tema ümber tihti on, kuid see on ebatarvilik, sest temal endana on pakkuda sadu kordi rohkem kui kellegi teisena. Ta üritab ikka hoida oma sellist tugevat kesta ja abi palumine on temale alati väga raske. Talle meeldib olla seltskonnas. Teda mina näen alati kõndimas. Ma näen teda sellisel suurel maanteel, kus pole ühtegi autot. Ta vahel istub tee ääres ja mängib omaette midagi, siis jälle liigub edasi. Aeg-ajalt ta armub, siis saab haiget, kuid astub taas edasi. Siis jälle ta puhkab, armub taas ja saab haiget taas, kuid see ainult teeb teda tugevaks ja varsti ka immuunseks elule ja selle valule. Temast tuleb kunagi vapper mees ja sõna vapper on siin väga õige sõna. Pealegi, ta oskab nautida ja teda võib usaldada oma eluga, mis teeb temast asendamatu sõbra. Tema on inimene kellele ma võiksin vabalt rääkida oma sügavamaid saladusi, ilma et peaksin isegi mõtlema, et need kusagile välja liiguksid. Tema on inimene kellega koos olla on lõbus ja naljakas.
Kolmas päev algas hästi. See päev taipasin, et mul ei püsi meeles kõik see, mida ma olen õppinud. Ja huvitav moment oli see kui arutati, et kes mida õppis, siis mõtlesin, et kuidas ma seda räägiksin neile. Ja kas keegi tahaks teada? Sest liiga palju koos, siis asjad kippusid segunema. Väljakutsed on alati teretulnud. Kolmas oli minu lemmik, sest katkise jalaga ma pidin kõvasti vaeva nägema, et püsida tempos, mida ma siiski ei suutnud ja mul oli selle üle nii hea meel. Ei juhtu iga päev, et ma ei suuda olla tempos ja see oli nii rahustav ja mõnus. Oli hea olla viimane. Oleksin saanud tegelikult ka kõvasti kiiremini, kuid kuidas muudmoodi teada saada, kas hommikul paika pandud asjad, et ootame aeglaseid ka kehtivad. Mulle koguaeg ikka pakub huvi, et miks ma teen asju, mida ma teen. On mul seda vaja? Või lihtsalt ma olengi selline! Kuna matk oli pikk ja ma olin taga pool, oli mul aega ka natukene nautida loodust. Eesti on ilus ja väga ilus.
Seitsmes ime, mis ma leidsin või õigemini kinnitasin oli samuti seal. Ta sammus kindlalt. Ta üritas tugevalt peita oma väsimust. Tema on üks minu lemmikuid kogu sellest pundist, sest see üks inimestest kes otsib igasugu asju ja vastuseid, mis on kõik temal juba olemas. Umbes nagu otsiks sõrmus, mis on taskus. Temal on palju huvitavaid sisemisi probleeme. Ta ei suuda teha isiklikke otsuseid, sest hirm teadmatuse ees on üüratu. Ootab nagu, et asjad juhtuksid ise. Tema oma meeltes on sotsiaalnevastassugupooleheidik, mis on vale. Ta ei saanud aru, et tegutsemine toonuks ehk asjad, mida soovib, kuid kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Ta on loonud ka omale sellise kindla rolli nagu me kipume tegema ja üritab kogu hingest selle juurde ka jääda. Ta analüüsib asju üle ja on õppinud kasutama osade sõnade asemel nende uhkemaid sünonüüme, et olla teiste silmis haritum ja loetum. Samuti ei ole üle saanud sellest, et ta ei ole ruumis ainukene kellel on raske ja kellel on probleemid. Kasutab väga tihti lauseid, et ma ei oleks seda sinust uskunud või, et mina sinu asemel nii ei teeks. Kipub asju sorteerima nii nagu ta neid näeb, mitte nagu need on. Ta on unustanud kuidas olla naiselik, sest omapeas ta nagu on ennast juba kohati maha kandnud. Üritab kõike enda ümber lahti seletada ja üleanalüüsida, kuid see on asi, mida ta väga siiski ei oska ja see tekitab temas sellist teatavat pettumust ja valearusaamu. Samas väga nostalgiline ja väga ilus inimene. Romantilised ideaalid on paigas, kuid ideaalide probleemiks on see, et ideaalid on püüdmiseks, mitte kätte saamiseks, seega igasugu ideaali tagaajamine on ühe lõppuga – avarii. Ta tunneb ikka, et igal asjal on tagamõte ja kõik on kuidagi seotud temaga või, et iga pilk temale tähendab midagi. Teda vaadates kohati tundsin sellist suurt sisemist kurbust, et ta oleks nagu kaotnud näha asjade lihtsust. Natukene kahju, sest see ande hiilgus temast oli seal vahest kõige suurem, kuid potentsiaali neelab tema enda nähtamatute komplekside ülekuhjamine. Mul oli tunne, et ta nagu nuttis kui mind vaatas. Enesekindlus, mida välja näitas oli puhas näitemäng, kuid ta on väga hea näitleja. Kes sa oled – küsisin ma endalt kui teda vaatasin? Et miks teeb ta endale kahjulikke otsuseid? Kas tõesti usub, et väärib neid? Ta on olnud kellegi emotsinaalne ja vaime poksikott kelle turjalt on ennast kõvasti vist upitatud. Kui kui ma teda vaatasin sügavalt, siis nägin sellist suurt lava. Selline suur ja tühi saal, kus on üks selline ümmargune laud lava peal. Seal kõrval on tool ja seal istub tema. Laua peal suitseb koni ja tema pilk oli pööratud alla poole. Ta tõstis oma pea ja tema nägu oli värvitud. See oli must ja valge kurvanäoline monoetendus temal. Ta oli geniaalne, kuid ei olnud kedagi kes seda näeks. Ta esines alati ja uuesti, ilma et hooliks publiku puudusest. Ta tegi seda vaikselt, sest ei olnud kedagi kes teda kuulaks. Ei olnud tegelikult tähtis, et mida ta teeb, sest kedagi see tegelikult ei huvita. Ja see tegi talle haiget. Ja kaugelt kõlas õrn kitarr ja keegi nuttis. Mul on sügav kaastunne kuidagi ja ma leian teda kõige huvitavamaks iseloomuks, sest selline tugev vastandlikkus tõenäoliselt juba lähiajal plahavatab – kas positiivselt mingisuguse suurepärase kunstiteose saatel või negatiivselt minigisuguse isikliku tragöödia kaudu! Ja muidu oli tugev allasurutud seksuaalne energia. Võiks tõesti kirjutada tundide viise, sest tõesti on palju. Tema on inimene kellega koos ma vaataksin tähti ja loeksin koos tähtkujude sobivusest. Tema on inimene kellega koos ma teeksin näidendi suurteose. Ta siiski on tohutult lootusrikkas.
Kui kilomeetrid vaikselt läksid, ma hakkasin ikka mõtlema, et maailmas on liiga palju inimesi. Kuidas ma saan otsustada, kes on hea ja kes on halb, kui ma ei tunne kõiki? Ja kas seda üldse saakski otsustada? Mis on minu eesmärk sellel konkreetsel matkal ja millise mulje peaksin neile jätma, enne kui ma lahkun? Kas ma näen neid kõiki kunagi veel? Tahtsin uskuda, et ma näen neid veel, kuid elu on näidanud, et ma kaks korda samale ukse väga tihti ei koputa, kuid ma teen endast sõltuva, et seekord oleks asjad teisti. Nad usuvad, et minuga saab olla sõber, kuid kui ma nüüd hakkan neile rääkima enda vastandlikkusest, siis hirmutan nad minema. Tihti mõtlen, et miks need kellega olen sõber ei lahku. Kas nad ei tea või neid ei huvita? Olgu, ei ole oluline, sest noor skeptik praeguses ühiskonnas on sama eriline nagu Volkswagen Viljandimaal, seega iga vastus minu küsimustele on juba üldtuntud ja leierdatud. Seda ma ka ei taha.
Viimane ime on keegi, keda ma ei oska sõnadesse panna. Väga palju asju mida kadestada ja peaaegu midagi, mida vihata. Tõesliselt hea inimene. Kunagi ma teen temast veel staari või siis vastupidi, sest niimoodi me töötame hästi. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja.
Matk oli õnnestunud, tulgu edasi mis tuleb. Teen praegu lükke, kui kirjutasin selle, mille ma praegu kirjutasin. Ei lisanud ühtegi nime, et hoida asja inside the circle. Vihake mind või armastage, otsustage ise!
Kas see tuleb minu küünilisusest või skeptisismist, kuid tean ühte, et pean üritama, sest elu ilma üllatuseta on elu ilma eesmärgita. Võtsin nõuks visata kõrvale oma ülim ettevalmistus ja hirm tundmatu ees ning sukelduda pea ees kaardistamata vetesse. Mind viis edasi minu usk minu sõpra ja tema võimetesse ja vahest on ka see üks asju mul elus, mis ei lase mul uppuda, kuigi tundub, et uppumine on tihti lähedal. Kopsud isegi juba vett täis. Ja ma upuks kui oleksin üksi. Ja ausalt ma isegi ei tea, kas mitte juba ei ole ma põhja vajumas!
Olin see kes ma olen, või vähemalt see kes arvasin ma olevat sellel konkreetsel ajal. Astusin siis maha, sinna tee äärele. Olin rahul, olin õnnestunud. Oli mõnus. Ja ma ei olnud üksi. Inimesed minu ümber olid valusalt mõnusad ja see tõi ikka pähe, kas vahest ei tõrju ma huvitavaid inimesi liiga kiiresti ja järsku. Seal ringis seistes tollel hetkel sain aru, et olen tulnud õiges suunas, tulnud sinna kuhu juhtis süda, mitte pea. Kohe tekkis tunne, et mind püütakse kui peaksin kukkuma. Ja oodatakse kui peaksin jääma. Ja otsitakse kui peaksin kaduma, sest teadsin, et mina teeksin sama. Kuid kas siis keegi veel teadis seda? Kindlasti mitte.
Minu sõber. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja ei vea mind alt, olin ma kindel. Seisin seal tema juures ja vaatasin tema sisse. Vaatasin tema silmadesse ja tema suud kui ta rääkis, ta oli aus ja siiras. Miski oli muutunud. Ta oli kasvanud. Kas kasvas minust mööda? Miks ei näe ma ennast nii nagu teisi – ei suuda ma mõista. Miks ei kõla see hääl millega mõtlen nii nagu teistel? Ja miks ma ei suuda lihtsalt olla, nii nagu tema ja teised seal? Vastikult aus ma ei saa ju ometi olla, sest siis oleksin ma ju vihatud ja põlatud! Ma ju tegelikult ei hooli.
Seal oli kaheksa imet, ise mõtlen ma nii. Nad keegi ei tea kui teistmoodi nad on. Nad ei ole skeptikud ja neil on selline ootus elu suhtes, mida kadestan. Nad kõik kardavad. Kardavad, et eesmärgid seatud endale ei ole reaalsed, kuid nende usk endisse oli vapustav. Ja mul hakkas natukene kahju endast, sest nagu sõber mul rääkis seal, et keegi kes on hea kõigeks ei kõlba millekski. Ja ma usun, et tal on õigus. Ja see riivas mu külge.
Mul on kõikidega väga palju ühist. Nagu mulle kunagi öeldi, olen ma puuduv lüli inimeste vahel, et aidata inimestel üksteist mõista – kaasaarvatud ennast, mis on see kõige raskem. Olen õppinud, et ei saa öelda selliseid asju kunagi otse, sest keegi siis ei usu sind, keegi siis ei võta sind tõsiselt ja keegi kunagi ei tunnista siis, et see on see, mida ta tegelikult vajab. Kes vajad sõpra, kes vajab rahu, kes vajab vabadust oma perest ja kes vajab vabadust määratud ideaalide suhtest – ei saa keegi öelda.
Tema oli esimene keda ma tunnetasin, kui võiks siinkohal üldse nii öelda. Temas oli midagi sellist võimsat. Võimas alge millestki millest olen vaid kuulnud, kuid nüüd siis ka nägin. Tema laulis sees sõprusest ja tugevast tungist olla kellegi asendamatu sõber nagu ta oli seda olnud kunagi kellelegi teisele. Ta muusika oli ilus ja usaldusväärne. Tema oskus kuulata ja soov aidata oli suurem kui tema ise. Ja ometi otsustas ta tihti, et tema käest on asi väljas. Suur soov varjata oma iluvigu on loonud temasse sellise pidevalt suureneva vajaduse olla see kes ajab naerma, sest naer on tee südamesse. Kuigi ta teab, et see ei ole ainus tee, valis tema selle. See muusika temas pani mind teda nägema kui sellist lavalist tantsijat kes tantsib oma kurba armastuse tantsu, ilma et keegi mõistaks tema õiget sõnumit, mis on tugev üksindus ja vajadus lähedusele. Aga inimesed millegi pärast ei näe seda ja tema oskus ennast selliselt teistele avatuks jätta puudub, jätab ta asjad ütlematta ja lihtsalt mängib rolli ennast kusagil mujal füüsiliselt välja elades. Tema oleks inimene kelle juure läheksin ja mina ja küsiksin temalt, et kas sa püüaksid mind, kui ma kukkuksin? Ja tema vastaks alati jah.
Selline seltskond ja minu poolne varasem tegematta kodune töö tekitas palju segadust ja palju väsimust, sest inimest ei tea, et kui väsivad nemad, siis väsin ka mina ja kui väsib kaheksa inimest, siis väsin mina ka kaheksa korda, kuid kuidas seda neile öelda, et puhake ja nautige ümbritsevat natukene rohkem.
Kohe alguses juba esimestelt meetritelt astus minu juurde suur kogus segadust. Ta astus minu juurde ja segadusest sai äkki rahu. See rahu tuli ja võttis minu käest ära osa koormast, mis oli määratud mulle. Ja see on haruldane. Ta tuli julgelt ja mis kõige tähtsam, ta oli täis totaalset usaldust. Ja see meeldis mulle. Alati on olnud kompliment olla usaldatud. Tekib kuuluvustunne. Oli hea olla üks grupist. Tema oli selge. Ta isegi ei ürita midagi varjata. Ta lihtsalt naudib ennast igal võimalusel ja mis kõige olulisem, ta arvestab samal ajal alati teistega. Tema mure oma ligimeste pärast on lummav. Esimene kes vaatas alati tagasi, et kas keegi jäi maha, ja esimene kes alati ootas järele. Esimene kes ütles kui keegi hakkas liikuma liiga kiiresti. Tema sees oli vaikus. See tekitas minus natukene muret. Vaikus oli laiali valguv ja see pani mind nägema sellist tohutut frustratsiooni tema elu suhtes. Tema ülitugev soov elada vaba elu, ilma kellelegi vastumata karjus mul kõrvus igakord kui teda nägin. Tema nägemus elust oli lihtne ja puhas, ning nauding kaasinimese kunstimeele pärast oli suur. Tema eesmärgi ei olnud suured kui parema sõnastuse puudumisel võib julgelt öelda, et julged ja ilusad. Tema valikud senises elus näitavad täpselt, kes ta tahab olla ja mida oma eluga teha. Ta ei varja mitte midagi oma elust, kui oleks vaid keegi kes tahaks teada või kui oleks keegi, kes kuulaks. Teda vaadates millegi pärast mõtlesin alati oma vanematele. Olen sellist asja kohanud ainult korra varem. Ei oska pakkuda seost konkreetselt, kuid selline side vanematega saab olla ainult sügavalt emotsionaalne, mis kahjuks võib samamoodi olla tugevalt negatiivne kui ka positiivne, sest elu on näidanud, et tihti, need kaks on täpselt samad. Tema on üks sellistest inimestest kellest võiks jääda rääkima. Mind üllatas väga tema tolerantsus iga asja suhtes, mis ma tema poole viskasin. Ja tema julgus teha midagi õigesti ja konkreetset oli väga inspireeriv. Väga raske olla tema peale vihane. Tekkis teatav austus mehe suhtes kes julgeb olla. Tema oleks see inimene kelle juurde ma läheksin öösel kell kolm keset töönädalat, et laenata suhkurt, siis tema küsiks minult vastu, et kui palju! Temasuguseid ei juhtu kunagi rohkem kui üks väga suurele alale.
Minnes läbi metsa ma asusin järgima. Järgida oli hea. Olen väsinud juhtimast ja vihkamast lõputuid küsimusi. Oli hea olla see kes küsib. Nii järgides leidsin ma järgmise ime.
Esimese asjana tema juures märkasin ma tema huuli. Tema oli vaba. Vaba väliselt, kuid kitikuses seespool. Tugev kartus olla üksi, seega seob ennast alati tugevalt lähedaste inimestege. See on olnud tugev takistus võõraste inimeste jaoks kes on olnud temast huvitatud, sest väga vähe näeb teda üksi. Temal peab olema alati keegi kõrval, alati keegi kellega rääkida ja alati keegi kes annaks oma panuse tema ellu. Oli tunda tugevat mehe kasvatust. Sellist mis tuleb tugevalt meesiseloomult. Kas isa või vend, kuid see on suunanud tema elu alates sünnist. Loonud temale sellise sooja aura kui võib nii öelda, sest ta on võtnud parima mees kasvatuselt ja liitnus selle oma naiselikkusele, luues sellise omamoodi sümbioosi naiseemotsiooni ja meesmõistuse vahel, luues sellise omamoodi geniaalse ideemasina, mida varjamas naiselik enesepettus ja pidev enesekahtlus oma tegelikus võimekuses ning meeshirm olla hinnatud oma eksimuste põhjal. Tema energia oli ligitõmbav, kuid selline pelgik pilk reetis teda. Ta on mõtteline kunst, mitte särav ja sõnaosav alfa emane. Talle endale tundub, et ta vajub tahaplaanile, kui ei hoia oma loodud pilti endast. Selline mehelik kasvatus või tugev ümbritsus sellest on loonud selle kunstitaju, mis temas pesitseb, seega vaadates temasse ja kuulates tema sõnade valikut nägin ma teda vaatamas palju filme - selliseid sügavaid ja tihti valesti mõistetud filme. Ta tunneb sügavat seost filmidega milles on sügav elutunnetus filosoofia segatud ulmelise osaga elust luues midagi väljaspool meie tavalist taju. Ei imestaks kui istub palju arvuti taga. Tehnika maailma kättesaadavus on loonud temasse sellise tugeva filmiideaali, mida sooviks ta ise luua. Kui tema silmi vaatasin, siis tundsin ma naeru ja see on ülimalt oluline, sest selline omadus hoiab teda värskena terve elu. Tema silmad rääkisid veel midagi, mis pani mind tegema ka natukene selliseid lolle nalju. Pole olnud palju kokkupuuteid endal sellega, kuid temast õhkus sellist seksuaalsust. Mitte tavalist nagu igal inimesel, vaid sellist väga laiahaardelist, mida pole palju näinud. Kas see on suur huvi teema vastu või temas on peidul varjatud mõtted ehk samasoolisest partnerlusest. Tugev klassika tunnetus. Tema on inimene kelle juurde läheksin mina mõne filmiga (animatsiooniga), mida keegi ei taha minuga vaadata, sest on öeldud, et see on jama. Siis tema kutsuks mind sisse, me vaataksime seda filmi ja see meeldiks meile. Nagu tema meeldis mulle.
Ma olin väsinud. Olin väga väsinud, mis muudab meelded nõrgaks. Otsustasin kuulata maailma ümber. Otsustasin suunata ennast ümbritsevasse, et leida taas see tsenter, mis on mul alati tasakaalus. Olin kitsikuses, sest mind oli tõugatud edasi ja tagasi, olin segaduses, ei suutnud enam inimesi eristada. Nad kõik valgusid üheks. Nad valgusid üheks ja millegi pärast hakkasin neis kõigis nägem ennast ja asju, mida ma veel teha ei oska. Teadsin, et on aeg magama minna.
Hommikul ma kuulsin teda kõige esimesena. Nagu oli tema viimane keda kuulsin öösel. Tema oli esimesel päeval olnud tõrges, kuid see oli muutumas. Ta oli avanemas, phkemas õitsele, kuid mida tema siis veel ei teadnud oli see, et raskused olid tema jaoks alles ees, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui me siis matkasime, ma tihti hoidsin ennast natukene tahapoole, sest tundsin, et ta ei tohiks olla seal üksinda. Kuid oleks olnud loll teda segada. See oli vajalik aeg tema jaoks, et jõuda järeldustele, milleni ta jõudis. Ma tihti viskasin pilgu tagasi, et näidata, et keegi teab, et ta on seal taga. Teadlikult ta seda ei fikseerinud, kuid tundsin, et miski muutus. Tema iseenesest tundus minu jaoks kõige intellikentsem. Meeldis temast selline õhkav armastus sellise arusaamatu poole. Selline asi on vist meis kõigis, kuid temas on see kõige tundlikum. Nägin teda kaasa tundmas kellelegi erilisele keda keegi teine ei mõista. Tundsin temaga sellist seost, et saaksin temaga ehk jagada oma kirge lauamängude ja fantaasiamaailma vastu jagada. Vaatasin kuidas ta räägib ja see väga ilus, sest ta valib väga hästi oma öeldut. Väga raske oleks tabada teda ütlemast midagi väga lolli kui ta seda just ei ole varem plaaninud. Ma paar korda provotseerisin ka natukene teda, kuid ta tuli neist välja ideaalselt. Tema vaikus tihti rääkis temast rohkem kui tema sõnad seda teha suudaksid. Ma uppusin tema silmadesse igakord kui neil korra peatusin. Seal „uppudes“ sattusin otsa sellisele saarele keset seda sügavat sügavat merd. Seal saarepeal oli üliilus loodus, selline peegeldav ja maaliline loodus. Seal oli palju loomi, palju igasuguseid loomi, ka selliseid fantastili loomi, keda muidu ei eksisteeri. Ma ei näinud seal saare peal ainult teda. Tema oli pigem nagu selle saare hoida ja mina kui mees ei oleks tohtinud seal saare peal üldse olla. See oli koht, kus tundsin, et ei tohiks üldse olla. Selline väikene feminismi alge temas on varsti avanemisstaadiumis. Temal on ka kindel nägemus meie ümbritsevast maailmast. Nägemus Jumalast ja sellest, mida usk meile anda suudab. Äärmiselt palju asju sees hoidev, mis teeb temast raskesti loetava inimese, mis on irooniline, sest endale talle meeldib lugeda. Väliselt väga tasakaalukas ja rahulik, on seespool pilves selgimistega ja kohati tormiline. Tugevalt naiselik ja väga ligitõmbav. Ja vaadates tema sammu kindlust, võib arvata, et mida raksem, seda parem tema jaoks, sest takistused on selleks, et neid ületada. Tema on selline inimene kellega mina tahaksin tantsida ja koos unistada imelistest asjadest, mida me oma silmadega näha ei suuda. Tema on inimene kellega koos on hea olla. Ja mis kõige tähtsam, ta vaatas tagasi siis, kui tema ei olnud enam taga.
Minu hommik oli väga väga mõnus ja lahe. Mulle meeldib ärgata vara, sest siis on kõik veel alles ees. Ja mulle meeldivad inimeste hommikused näod, mis on alati naljakad. Eriti veel siis kui nad turtsuvad. Siia siis lisage vaimusilmas selline suure suuga smiley face. Ma ärkasin värskelt. Kuna minu sõber oli selle pundi kõik kokku kutsunud, otsustasin ikka lähemalt uurida, et kes siis on need inimesed kes meil kõik koos on. Ma kohe siis leidsin inimese kellele meeldivad hommikud. Või selline mulje jäi. Tuli suure naeratusega. Ta naeris koguaeg. See naer temal – kas naeru pärast või peitmise pärast? Tema oli ka ainus kelles oli tunda sellist minimaalselt skeptisismi. Teda vaadates oli väga raske mitte märgata tema sellist kohalist valu igapäeva rutiinist. See nagu must pilv tema pea kohal. Ma tundsin ka pühapäeval kui lahkusin, et ta ei taha, et see aeg seal lõppeks ja kui ta kallistas mind hüvastijätuks, jättis ta meie vahele sellise vaba osa. Seda tegi ka teistelegi. Hoiab oma distantsi. See on hea, kuid mingi moment oma elus peab ta sellest tõenäoliselt loobuma. See rutiinilõks on põhjuseks miks ta arvatavasti tahab minna igale poole ja teha kõike, see ka põhjus, miks oli ta seal metsas. Äkki talle tundub, et noorus libiseb käest kui ei tee ja proovi kõike. Temaga on lihtne rääkida ja talle meeldib analüüsida omal peas. Minule meeldis tema juures see, et kui ma oleksin kaardipaki kaasavõtnud nagu alguses oli mul plaanis ja näidanud korralikke kaarditrikke, siis tõenäoliselt oleks tema olnud üks esimesi kes oleks selle vastu huvitundnud ja ma üldse ei oleks ka imestanud, kui oleks võtnud kaardipaki ja meile äkki ka midagi ennustanud. Teda, nagu iga noor praegusel ajal, paelub tugevalt müstika ja piirid, mis annav liikuma reaalsusest ehk edasi natukene. Ta ei karda silmsidet, mis on huvitav. See on harvaesinevam kui võiks arvata. Teda ma kujutasin ette sellises üüratus elutsirkuses. Seal tsirkuses oli palju palju atraktsioone ja tema jooksis nende kõikide vahel väga kiiresti. Ta hüppas ühe peale ja siis teise peale ja ise alati naeris ka. Kuid ta unustas samal ajal kõik muu. Seal oli üks selline väikene majakene, selline vanem. See seisis seal kõrval kui tema jooksis muudkui edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, samal ajal see maja muudkui lagunes ja lagunes. Siis äkki, see maja kadus ja jäi ainult rist sinna ette. Siis ta jäi seisma ja sellest naerust sai pisar ja tugev kahetsus, et magas maha kõige olulisema. Tema oli ka üks neist kes kordagi ei kurtnud millegi üle. Jäi mulje, et kõik oli lihtne. Selline mulje võib temaga väga tihti jääda. Samas panin tähele, et tema oli väga tähele panelik. Panite tähele, et ütlesin, et panin tähele kui tähelepanelik oli keegi. Smiley. Selline tähelepanelikkus on omadus, mida tavaliselt omavad grafomaanid ja kirjanikud, et hiljem asjadest kirjutada üritavad ehk leida mingisugust erilist detaili. Temast hingus ka sellist uhkust ja kuidagi nagu aupaistet. Ei oska täpselt siinkohal ennast väljendada, kuid temast tuleb kunagi midagi erilist. Kui teistel kõigil seal olijatel (kaasaarvatud mina) on suurt oht kaduda, siis temal sellist asja tähele ei pannud. Tema nagu pidevalt kõrgemale kasvav päevalill, mis isegi siis kui leiad, et enam kõrgemale ta ei kasva, sirutab veel natukene. Tema on selline inimene, kellele helistaksin ja küsiksin, et mul on plaanis teha mingisugune selline üritus, kuid täpselt veel isegi ei tea, mis see on ja tunneksin huvi, et kas ta tahaks tulla. Tema vastaks jah, et tahaks.
See päev oli lühikene. Lühikene sammude poolest, mitte lühikene seikluse poolest. Peitsin ennast päikese eest. Hoidsin ennast varjudesse. Kuumus võtab minult hingamise. Päikene võtab minult nägemise, kuid miski ei võta minu tahtmist. Vesi võttis siis minult minu jalad. Valu minule ei ole see mis valu enamusele. Valu on magus. Valu hoiab mind elus ja pinnal, et ma ei vajuks. Valu näitab ja kinnitab, et see ei ole. Valu ei lõppe vist kunagi.
Vesi, minu sõber, hammustas mind ja jättis mind sirge sammuta, kuid andis midagi muud. Andis võimaluse olla vahelduseks see kes jääb maha, mis avas uue akna kus välja vaadata. Sellise valutava jalaga leidsin taas vana sõbra sama probleemiga. Muhe naljamees, kes peidab probleeme sarkastiliste ja julmade naljadega. Tunneb ennast alati natukene allpool teisi, kuigi see ei paista mitte mingiljuhul välja. Tean, et mina talle meeldin, kuigi me tögame väga palju teineteist. Ülimalt hea huumorisoon. Temas on peidus selline armsake kes tahab saada välja, kuid milleg pärast ei avata puuri ust. Ta nagu aeg-ajalt unustab ja siis äkki teeb midagi väga emotsionaalset ja ilusat. Ta tunneb väga tugevat sidet oma perega ja ei vahetaks neist kedagi mitte mingil juhul mitte millegi vastu. Vaatab üles oma vanemate sugulaste poole. Julgeb olla see kes ta on, kuid tunneb sügavaid komplekse oma välimuse pärast, mis tekitavad talle põhjendamatuid enesekindluse probleeme. See ka põhjus, miks võib nähvata natukene julmalt, kuid tean, et ta ei mõtle neid peaaegu kunagi. Ta üritab olla nagu teised tema ümber tihti on, kuid see on ebatarvilik, sest temal endana on pakkuda sadu kordi rohkem kui kellegi teisena. Ta üritab ikka hoida oma sellist tugevat kesta ja abi palumine on temale alati väga raske. Talle meeldib olla seltskonnas. Teda mina näen alati kõndimas. Ma näen teda sellisel suurel maanteel, kus pole ühtegi autot. Ta vahel istub tee ääres ja mängib omaette midagi, siis jälle liigub edasi. Aeg-ajalt ta armub, siis saab haiget, kuid astub taas edasi. Siis jälle ta puhkab, armub taas ja saab haiget taas, kuid see ainult teeb teda tugevaks ja varsti ka immuunseks elule ja selle valule. Temast tuleb kunagi vapper mees ja sõna vapper on siin väga õige sõna. Pealegi, ta oskab nautida ja teda võib usaldada oma eluga, mis teeb temast asendamatu sõbra. Tema on inimene kellele ma võiksin vabalt rääkida oma sügavamaid saladusi, ilma et peaksin isegi mõtlema, et need kusagile välja liiguksid. Tema on inimene kellega koos olla on lõbus ja naljakas.
Kolmas päev algas hästi. See päev taipasin, et mul ei püsi meeles kõik see, mida ma olen õppinud. Ja huvitav moment oli see kui arutati, et kes mida õppis, siis mõtlesin, et kuidas ma seda räägiksin neile. Ja kas keegi tahaks teada? Sest liiga palju koos, siis asjad kippusid segunema. Väljakutsed on alati teretulnud. Kolmas oli minu lemmik, sest katkise jalaga ma pidin kõvasti vaeva nägema, et püsida tempos, mida ma siiski ei suutnud ja mul oli selle üle nii hea meel. Ei juhtu iga päev, et ma ei suuda olla tempos ja see oli nii rahustav ja mõnus. Oli hea olla viimane. Oleksin saanud tegelikult ka kõvasti kiiremini, kuid kuidas muudmoodi teada saada, kas hommikul paika pandud asjad, et ootame aeglaseid ka kehtivad. Mulle koguaeg ikka pakub huvi, et miks ma teen asju, mida ma teen. On mul seda vaja? Või lihtsalt ma olengi selline! Kuna matk oli pikk ja ma olin taga pool, oli mul aega ka natukene nautida loodust. Eesti on ilus ja väga ilus.
Seitsmes ime, mis ma leidsin või õigemini kinnitasin oli samuti seal. Ta sammus kindlalt. Ta üritas tugevalt peita oma väsimust. Tema on üks minu lemmikuid kogu sellest pundist, sest see üks inimestest kes otsib igasugu asju ja vastuseid, mis on kõik temal juba olemas. Umbes nagu otsiks sõrmus, mis on taskus. Temal on palju huvitavaid sisemisi probleeme. Ta ei suuda teha isiklikke otsuseid, sest hirm teadmatuse ees on üüratu. Ootab nagu, et asjad juhtuksid ise. Tema oma meeltes on sotsiaalnevastassugupooleheidik, mis on vale. Ta ei saanud aru, et tegutsemine toonuks ehk asjad, mida soovib, kuid kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Ta on loonud ka omale sellise kindla rolli nagu me kipume tegema ja üritab kogu hingest selle juurde ka jääda. Ta analüüsib asju üle ja on õppinud kasutama osade sõnade asemel nende uhkemaid sünonüüme, et olla teiste silmis haritum ja loetum. Samuti ei ole üle saanud sellest, et ta ei ole ruumis ainukene kellel on raske ja kellel on probleemid. Kasutab väga tihti lauseid, et ma ei oleks seda sinust uskunud või, et mina sinu asemel nii ei teeks. Kipub asju sorteerima nii nagu ta neid näeb, mitte nagu need on. Ta on unustanud kuidas olla naiselik, sest omapeas ta nagu on ennast juba kohati maha kandnud. Üritab kõike enda ümber lahti seletada ja üleanalüüsida, kuid see on asi, mida ta väga siiski ei oska ja see tekitab temas sellist teatavat pettumust ja valearusaamu. Samas väga nostalgiline ja väga ilus inimene. Romantilised ideaalid on paigas, kuid ideaalide probleemiks on see, et ideaalid on püüdmiseks, mitte kätte saamiseks, seega igasugu ideaali tagaajamine on ühe lõppuga – avarii. Ta tunneb ikka, et igal asjal on tagamõte ja kõik on kuidagi seotud temaga või, et iga pilk temale tähendab midagi. Teda vaadates kohati tundsin sellist suurt sisemist kurbust, et ta oleks nagu kaotnud näha asjade lihtsust. Natukene kahju, sest see ande hiilgus temast oli seal vahest kõige suurem, kuid potentsiaali neelab tema enda nähtamatute komplekside ülekuhjamine. Mul oli tunne, et ta nagu nuttis kui mind vaatas. Enesekindlus, mida välja näitas oli puhas näitemäng, kuid ta on väga hea näitleja. Kes sa oled – küsisin ma endalt kui teda vaatasin? Et miks teeb ta endale kahjulikke otsuseid? Kas tõesti usub, et väärib neid? Ta on olnud kellegi emotsinaalne ja vaime poksikott kelle turjalt on ennast kõvasti vist upitatud. Kui kui ma teda vaatasin sügavalt, siis nägin sellist suurt lava. Selline suur ja tühi saal, kus on üks selline ümmargune laud lava peal. Seal kõrval on tool ja seal istub tema. Laua peal suitseb koni ja tema pilk oli pööratud alla poole. Ta tõstis oma pea ja tema nägu oli värvitud. See oli must ja valge kurvanäoline monoetendus temal. Ta oli geniaalne, kuid ei olnud kedagi kes seda näeks. Ta esines alati ja uuesti, ilma et hooliks publiku puudusest. Ta tegi seda vaikselt, sest ei olnud kedagi kes teda kuulaks. Ei olnud tegelikult tähtis, et mida ta teeb, sest kedagi see tegelikult ei huvita. Ja see tegi talle haiget. Ja kaugelt kõlas õrn kitarr ja keegi nuttis. Mul on sügav kaastunne kuidagi ja ma leian teda kõige huvitavamaks iseloomuks, sest selline tugev vastandlikkus tõenäoliselt juba lähiajal plahavatab – kas positiivselt mingisuguse suurepärase kunstiteose saatel või negatiivselt minigisuguse isikliku tragöödia kaudu! Ja muidu oli tugev allasurutud seksuaalne energia. Võiks tõesti kirjutada tundide viise, sest tõesti on palju. Tema on inimene kellega koos ma vaataksin tähti ja loeksin koos tähtkujude sobivusest. Tema on inimene kellega koos ma teeksin näidendi suurteose. Ta siiski on tohutult lootusrikkas.
Kui kilomeetrid vaikselt läksid, ma hakkasin ikka mõtlema, et maailmas on liiga palju inimesi. Kuidas ma saan otsustada, kes on hea ja kes on halb, kui ma ei tunne kõiki? Ja kas seda üldse saakski otsustada? Mis on minu eesmärk sellel konkreetsel matkal ja millise mulje peaksin neile jätma, enne kui ma lahkun? Kas ma näen neid kõiki kunagi veel? Tahtsin uskuda, et ma näen neid veel, kuid elu on näidanud, et ma kaks korda samale ukse väga tihti ei koputa, kuid ma teen endast sõltuva, et seekord oleks asjad teisti. Nad usuvad, et minuga saab olla sõber, kuid kui ma nüüd hakkan neile rääkima enda vastandlikkusest, siis hirmutan nad minema. Tihti mõtlen, et miks need kellega olen sõber ei lahku. Kas nad ei tea või neid ei huvita? Olgu, ei ole oluline, sest noor skeptik praeguses ühiskonnas on sama eriline nagu Volkswagen Viljandimaal, seega iga vastus minu küsimustele on juba üldtuntud ja leierdatud. Seda ma ka ei taha.
Viimane ime on keegi, keda ma ei oska sõnadesse panna. Väga palju asju mida kadestada ja peaaegu midagi, mida vihata. Tõesliselt hea inimene. Kunagi ma teen temast veel staari või siis vastupidi, sest niimoodi me töötame hästi. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja.
Matk oli õnnestunud, tulgu edasi mis tuleb. Teen praegu lükke, kui kirjutasin selle, mille ma praegu kirjutasin. Ei lisanud ühtegi nime, et hoida asja inside the circle. Vihake mind või armastage, otsustage ise!
laupäev, 7. märts 2009
pühapäev, 25. jaanuar 2009
Rock'n'Rolla...
Guy Ritchie on tagasi. Ja päris tõsiselt. Peale filmi Revolver ei osanud ma tegelikult enam midagi oodata tema käest. Kuigi Revolver oli omamoodi huvitav ja teistsugune. Kuid kui ma vaatasin RocknRollat, siis tulid flashbackid filmist Snatch. Ma ennem ei uskunud, et režišööril võiks olla oma käekiri, siis nüüd täitsa usun. Sain paar minutit peale filmi algust aru, et see peab olema Ritchie film.
Mulle sellised tempokad filmid iseenesest meeldivad. Teema oli jälle selline nagu ennem. Palju tegelasi ja lõpp on lahe.
Oli ka selline Tarantinolik momement kus meile kordagi ei näidatud venelase lemmikut maali. Terve film oli selle ümber jama ja kordagi ei näinud seda maali.
Oli palju kohti, mis mulle väga meeldisid. Nagu näiteks see moment kus One Two (Gerard Butler) ja tema sõber sõidavad autos naistesse, kui äkki tuleb välja, et sõber ei tahagi naistesse. Siis One Two küsib, et mida sa siis tahad, ja tema vastab, et sind. See oli nii naljakas moment. Siis kaadrid hüppavad edasi, kuid vaikselt tuleb välja, et One Two tegi sõbrale teene enne kui ta eluks kinni pannakse. Vihjatakse, et imes m***i või midagi sellist. Ei tea mida arvata sellest. Kas ta oli hea sõber või lihtsalt pede. Eks igaüks ise otsusta. Igaljuhul on see film vaatamist väärt ja päris korralik meelelahutus. Kindlasti vaadake.
RocknRolla trailer:
Snatch trailer:
Revolver trailer:
Mulle sellised tempokad filmid iseenesest meeldivad. Teema oli jälle selline nagu ennem. Palju tegelasi ja lõpp on lahe.
Oli ka selline Tarantinolik momement kus meile kordagi ei näidatud venelase lemmikut maali. Terve film oli selle ümber jama ja kordagi ei näinud seda maali.
Oli palju kohti, mis mulle väga meeldisid. Nagu näiteks see moment kus One Two (Gerard Butler) ja tema sõber sõidavad autos naistesse, kui äkki tuleb välja, et sõber ei tahagi naistesse. Siis One Two küsib, et mida sa siis tahad, ja tema vastab, et sind. See oli nii naljakas moment. Siis kaadrid hüppavad edasi, kuid vaikselt tuleb välja, et One Two tegi sõbrale teene enne kui ta eluks kinni pannakse. Vihjatakse, et imes m***i või midagi sellist. Ei tea mida arvata sellest. Kas ta oli hea sõber või lihtsalt pede. Eks igaüks ise otsusta. Igaljuhul on see film vaatamist väärt ja päris korralik meelelahutus. Kindlasti vaadake.
RocknRolla trailer:
Snatch trailer:
Revolver trailer:
City Of Ember...
Tim Robbinsit peeti kunagi mingi hetk oma põlvkonna üheks säravamaks staariks. Ja peale Shawshank Redemption ta ei suutnud kahjuks latti enam nii kõrgel hoida. Tema oli ka põhjus miks otsustasin ma vaadata sellist filmi nagu City Of Ember. Muidugi oli veel Bill Murray ka ning kuna mulle meeldib selline fantaasia žanr samuti, olin üpris kindel, et tegemist on mõnusa seiklusega.
Esiteks Robbinsit selles filmis peaaegu, et ei olnudgi. Teiseks see film oli jama. Ma ei oska isegi alustada selle filmi vigadega. Tobe idee ja stseenarium veel hullem. Kes need dialoogid kokku pani?
Ühesõnaga selline maaalun linn ja kõik need ülisuured putukad, pole midagi uut. Ja kui teha midagi juba olemasolevat, siis võiks seda teha hästi, peab tegema paremini kui ennem.
Asjad mis mulle selle filmi juures meeldisid. Minule meeldis see tsivilisatsiooni moment kus lapsed avastavad, et tegelikult linnal polegi toiduvaud otsas, vaid need on linnapea salajases kambris kus tema ennast vaikselt paksus nuumab. Linnapea ise rääkis muidugi, et üritavad leida lahendust söögikriisile. Kas tuleb kuidagi analoogne ette ka meie majanduse seisukohas?
Teine moment oli see kus peale mingi klassi lõpetamist koolis õpilased loosivad omale ametid, kes nad on elu lõpuni. Tõmabavad kotis välja, kas käskjalg või elektrik või veel muid. Ja nii on nad oma elu lõpuni seal maaaluses linnas Ember.
Peale selliste väikeste üksikasjade, ei ole selles filmis kahjuks suurt midagi vaadata. 3 punkti...
City Of Ember trailer:
The Shawshank Redemption trailer:
Esiteks Robbinsit selles filmis peaaegu, et ei olnudgi. Teiseks see film oli jama. Ma ei oska isegi alustada selle filmi vigadega. Tobe idee ja stseenarium veel hullem. Kes need dialoogid kokku pani?
Ühesõnaga selline maaalun linn ja kõik need ülisuured putukad, pole midagi uut. Ja kui teha midagi juba olemasolevat, siis võiks seda teha hästi, peab tegema paremini kui ennem.
Asjad mis mulle selle filmi juures meeldisid. Minule meeldis see tsivilisatsiooni moment kus lapsed avastavad, et tegelikult linnal polegi toiduvaud otsas, vaid need on linnapea salajases kambris kus tema ennast vaikselt paksus nuumab. Linnapea ise rääkis muidugi, et üritavad leida lahendust söögikriisile. Kas tuleb kuidagi analoogne ette ka meie majanduse seisukohas?
Teine moment oli see kus peale mingi klassi lõpetamist koolis õpilased loosivad omale ametid, kes nad on elu lõpuni. Tõmabavad kotis välja, kas käskjalg või elektrik või veel muid. Ja nii on nad oma elu lõpuni seal maaaluses linnas Ember.
Peale selliste väikeste üksikasjade, ei ole selles filmis kahjuks suurt midagi vaadata. 3 punkti...
City Of Ember trailer:
The Shawshank Redemption trailer:
reede, 23. jaanuar 2009
Marley and I, Passu and ME:D
Marley and me on armas film siis pere loomisest ja kui suur osa perest on ikkagi meie koduloom. Ise vaatasin seda filmi koos oma koeraga kes on mulle olnud parim sõber varsti juba 10 aastat. Isegi praefu seda kirjutades soojendab ta minu varbaid laua all.
Minu väikene paks on alati olnud selline väikene rõõmupall kui sa koju tuled. On midagi uskumatut kui sa saad koju tulla ja keegi ootab sind koju. Juba kaugelt kuuled, et ta nutab, sest on nii õnnelik, et sa said koju tulla. Ja temal pole vahet kas sa oled olnud ära 5 minutit või 5 päeva.
Selles filmis Owen Wilson ostab omale naisele Jennifer Anistonile ja ka endale kutsika, et ei peaks veel tegelema lastega. Kuna tegemist on loomafilmiga on see südamilk ja loomulik. Iga näitleja korra elus peab töötama koos loomadega. Filmis liigub aeg kiiresti, et terve koera elu näidata ja tema mõju nende perele.
Olen kindel, et terve elu, mis mind ees ootab ma kasvatan kodus omal koera või kassi. Ilma nendeta on igav.
Film oleks võinud iseenesest parem olla, kuid loomasõprade jaoks on see omamoodi isegi kohustuslik kava, et näha kuidas asjad käivad mujal. Ma ise muidugi ei ole suurte koerte austaja. Meeldivad sellised keda saab sülle võtta ja kaissu võtta. Filmis on palju naljakaid kohti ja palju armasid kohti. Mõnus perefilm.
Meie koerad ja kassid on pereliikmes ja seda ei tohiks unustada kunagi. Mitte mingil juhul.
Marley And Me trailer:
Minu väikene paks on alati olnud selline väikene rõõmupall kui sa koju tuled. On midagi uskumatut kui sa saad koju tulla ja keegi ootab sind koju. Juba kaugelt kuuled, et ta nutab, sest on nii õnnelik, et sa said koju tulla. Ja temal pole vahet kas sa oled olnud ära 5 minutit või 5 päeva.
Selles filmis Owen Wilson ostab omale naisele Jennifer Anistonile ja ka endale kutsika, et ei peaks veel tegelema lastega. Kuna tegemist on loomafilmiga on see südamilk ja loomulik. Iga näitleja korra elus peab töötama koos loomadega. Filmis liigub aeg kiiresti, et terve koera elu näidata ja tema mõju nende perele.
Olen kindel, et terve elu, mis mind ees ootab ma kasvatan kodus omal koera või kassi. Ilma nendeta on igav.
Film oleks võinud iseenesest parem olla, kuid loomasõprade jaoks on see omamoodi isegi kohustuslik kava, et näha kuidas asjad käivad mujal. Ma ise muidugi ei ole suurte koerte austaja. Meeldivad sellised keda saab sülle võtta ja kaissu võtta. Filmis on palju naljakaid kohti ja palju armasid kohti. Mõnus perefilm.
Meie koerad ja kassid on pereliikmes ja seda ei tohiks unustada kunagi. Mitte mingil juhul.
Marley And Me trailer:
neljapäev, 22. jaanuar 2009
Powder (1995)
Powder on siis Victor Salva üks kahest üllitisest, mis on jätnud väga suure jälje minusse ja minu elutunnetusse.
Ma ei oska kirjeldada seda filmi, seda lihtsalt ei saa niimoodi. Tahan, et kõik näeksid seda filmi, et teaksid millest ma räägin.
Sean Patrick Flanery on üks näitleja kelle nägu on tuttav paljudele, kuid pole nagu teada kust ta tuttav on. Tean, et ta on teinud noort Indiana Jonesi ja olen ka näinud Võluväes ja Tähevärav SG-1s. Selles filmis on ta Jeremy Reedi ossa kui rusikas silmaaukku.
Film ise räägib albiino poisist kes on "arenenud inimene". Rohkem polegi midagi enam rääkida. Terve film ongi ainult inimeste reaktsioonist temale ja tema tegemistele. Väga liigutav ja südamlik film.
Tahaks öelda hunnik ilusaid sõnu. Palju sügavaid lauseid ja igasuguseid mõtteid. Tahaks näidata seda, mida mäletan sellest filmist ja mida see mulle andis, kuid see ei ole võimalik.
Olen seda paljudele näidanud ja olen näinud, kuidas nad seda vaatavad. Midagi muutub.
Vaadake. Igaljuhul.
Powder (1995) trailer:
Ma ei oska kirjeldada seda filmi, seda lihtsalt ei saa niimoodi. Tahan, et kõik näeksid seda filmi, et teaksid millest ma räägin.
Sean Patrick Flanery on üks näitleja kelle nägu on tuttav paljudele, kuid pole nagu teada kust ta tuttav on. Tean, et ta on teinud noort Indiana Jonesi ja olen ka näinud Võluväes ja Tähevärav SG-1s. Selles filmis on ta Jeremy Reedi ossa kui rusikas silmaaukku.
Film ise räägib albiino poisist kes on "arenenud inimene". Rohkem polegi midagi enam rääkida. Terve film ongi ainult inimeste reaktsioonist temale ja tema tegemistele. Väga liigutav ja südamlik film.
Tahaks öelda hunnik ilusaid sõnu. Palju sügavaid lauseid ja igasuguseid mõtteid. Tahaks näidata seda, mida mäletan sellest filmist ja mida see mulle andis, kuid see ei ole võimalik.
Olen seda paljudele näidanud ja olen näinud, kuidas nad seda vaatavad. Midagi muutub.
Vaadake. Igaljuhul.
Powder (1995) trailer:
reede, 16. jaanuar 2009
The Curious Case of Benjamin Button...
Paar nädalat tagasi sattusin vaatama sellist huvitavat filmi nagu The Curious Case of Benjamin Button. See on midagi täita uutmoodi jälle! Kuigi teema aeg tagurpidi pole täitsa võõras, seda on käsitletud eelnevalt mitmeid moodi. Üks huvitavamaid oli X-filesi osa Redrum. Benjamin Buttoni lugu on vähe teistsugune ja kõvasti veidram. Mees sünnib vanana. Tal kõik vanade inimeste haigused. Ja on peaaegu suremas nagu arstid räägivad,kuid ometi hakkab kasvama ja aja möödudes õpid lugema ja käima ja läheb järjest nooremaks. Elades ja kasvades ülesse vanadekodus kohtab seal noort tüdrukut, kellega neil tekib lõpuks suhe ja kellega nad kohtuvad keskel. Kui Benjamin on 48 ja Daisy 45. Kuna film kuulub draama žanri hulka, siis actioni sõbrad võivad sellest suure ringiga mööda käia, sest seda seal tõesti pole. Mere peal väikene plahvatus oli, muud midagi. Seksi ka ei ole. On, aga midagi ei näidata. Seega see on midagi ainult südamele ja meelele. Räägib armastusest, mis ei ole tavaline. Ületab vanused ja aja. Ja kuna tegemist on äärmiselt pika filmiga, ilma tiitriteta oli vist kusagil 150 minutit, saab ühe piletihinna või ühe laenutuse eest kõvasti meelelahutust. See ei ole küll selline nutu film, aga siiski. See ei ole nutufilm, sest lõpp on ettearvatav ja vahest noortele emadele oleks raske vaadata väikest beebit suremas. Filmis toimus palju ja selliseid filme on tõesti raske teha ning mul on hea meel, et selle võttis omale David Fincher, kes on hakkama saanud selliste minu lemmikutega nagu Se7en, Fight Club ja Alien 3, seega tasub usaldada ainuüksi nende filmide pärast. Vahel tekib selline nõrk kadedus selliste meeste ees nagu David...
Igaljuhul leian, et tegemist ei ole filmiga mis oleks aja raisk. Ei tea kas päris 10 punkti, kuid annaks 9 kindlasti.
The Curious Case Of Benjamin Button trailer:
Se7en trailer:
Fight Club trailer:
Alien 3 trailer:
Igaljuhul leian, et tegemist ei ole filmiga mis oleks aja raisk. Ei tea kas päris 10 punkti, kuid annaks 9 kindlasti.
The Curious Case Of Benjamin Button trailer:
Se7en trailer:
Fight Club trailer:
Alien 3 trailer:
The Day the Earth Stood Still...
The Day the Earth Stood Still on siis 1951. aasta samanimelise ulmefilmi uus versioon. Ma mäletan kui ma olin hästi väike, selline 6-7, siis see jooksik üks õhtu ETV pealt. Päris hilja õhtul oli see ja olin siis üksinda kodus. Ma ei tahaks eputada, kuid suutsin juba enamus subtiitrid ära lugeda. Mälestused väikesest east on hoopis teistsugused. Kui seda sama filmi kunagi hiljem vaatama juhtusin tundus see tobe, kuna olen ju tehnika ajastu laps, seega kõik selle filmi eriefektid tundusid totrad. Kuid see oli üks parimaid ulmefilme ja väga meelelahutuslik ja kõigile ulmefännidele meeldis kindlasti ka Gort, suur kaitse robot. Kui seda uut versiooni vaatama asusin, siis olid jällegi teatud ootused selle filmi. Teadsin juba kogu stoorit, kuidas see lõppeb jne, kuid eelkõige tahtsingi näha neid uusi eriefekte ja filmi uues kuues.
Klaatut mängis uusversioonis Keanu Reeves kes pole ulme žanrile võõras nägu teps mitte. Ja leian, et Reeves oli sellesse rolli 100% õige otsus, sest tema olemus ja selline maneer on täpselt Klaatu (kõlab nagu Klaabu). Naispeaosaline oli Jennifer Connely kes samuti pole võõras žanrile. Eelkõige teavad ulmefännid teda kindlasti filmis Dark City, mis on jällegi üks ulme tippteoseid. Tal on veel sellised filmid nagu The Hulk ja Dark Water. Mulle jäi ta silma filmist Requiem For A Dream, mida pole vaja isegi tutvustada. Kogu üldine filmi tempo oli päris nauditav. Jaden Smithi(Will Smithi poeg) tegelaskuju oli väga ärritav ja tigedaks tegev, kuid ta mängis hästi.
Sisust siis nii palju, et tulnukad ründavad maad ja siis üks tulnuks võtab inimesekuju ja räägib, et ta on Maa sõber. Seda uskudes hakkab siis Helen (Connely) teda ka aitama. Lõpuks tuleb välja, et tema on siin, et aidata maad, kaitsta inimkonna eest. Kuidas lõppeb tuleb ise vaadata. Ulmefilmi sõpradele on see tõeline maiuspala.
Day The Earth Stood Still trailer(2008):
Day The Eart Stood Still trailer(1951):
Dark City trailer:
Hulk trailer(2003):
Requiem For A Dream trailer:
Dark Water trailer:
Klaatut mängis uusversioonis Keanu Reeves kes pole ulme žanrile võõras nägu teps mitte. Ja leian, et Reeves oli sellesse rolli 100% õige otsus, sest tema olemus ja selline maneer on täpselt Klaatu (kõlab nagu Klaabu). Naispeaosaline oli Jennifer Connely kes samuti pole võõras žanrile. Eelkõige teavad ulmefännid teda kindlasti filmis Dark City, mis on jällegi üks ulme tippteoseid. Tal on veel sellised filmid nagu The Hulk ja Dark Water. Mulle jäi ta silma filmist Requiem For A Dream, mida pole vaja isegi tutvustada. Kogu üldine filmi tempo oli päris nauditav. Jaden Smithi(Will Smithi poeg) tegelaskuju oli väga ärritav ja tigedaks tegev, kuid ta mängis hästi.
Sisust siis nii palju, et tulnukad ründavad maad ja siis üks tulnuks võtab inimesekuju ja räägib, et ta on Maa sõber. Seda uskudes hakkab siis Helen (Connely) teda ka aitama. Lõpuks tuleb välja, et tema on siin, et aidata maad, kaitsta inimkonna eest. Kuidas lõppeb tuleb ise vaadata. Ulmefilmi sõpradele on see tõeline maiuspala.
Day The Earth Stood Still trailer(2008):
Day The Eart Stood Still trailer(1951):
Dark City trailer:
Hulk trailer(2003):
Requiem For A Dream trailer:
Dark Water trailer:
Journey to the Center of the Earth
Journey to the Center of the Earth on siis uus versioon 1950.ndate Jules Verne samanimelise raamtu ekraniseeringu järgi. Idee on siis selles, et palju inimesed usuvad, et Verne raamatud põhinevad faktidel, seega otsitakse seda utoopilist kohta maailmasüdames. Ja sealt see seiklus siis ka algab.
Ainukene tõmme kogu selle filmi juures oli see, et see 3-D, ja on paar aastat möäödas kui sai viimati vaadatud ühte 3-D filmi. Kui aus olla, siis efektid oli naeruväärsed. Ja film ise ei olnud ka mitte midagi erilist. See on üks neist tobedatest filmidest kus igasugused füüsika ja muud loodusseadused ei kehti kohe üldse. Ja kõige ebasobivamal ajal tuuakse sisse veel romantika. Peaosas mees kes on mänginud isegi eestlast Brendan Fraser ja teda toetamas siis tema filmi vennapoeg Josh Hutcherson, kelle senine filmikarjäär ongi enamasti koosnenud just sellistest filmidest ja kelle üks mu tuttav müüd kooliraamatuid.
Kui see film ei oleks meie kinodes 3D variandina, siis soovitaks selle filmi peale mitte aega raisata, kuid kuna 3D on meie väikese väeti riigi jaoks midagi täiesti uut, siis võiks ju korra selle ära vaadata.
Journey to the Center of the Earth trailer:
Ainukene tõmme kogu selle filmi juures oli see, et see 3-D, ja on paar aastat möäödas kui sai viimati vaadatud ühte 3-D filmi. Kui aus olla, siis efektid oli naeruväärsed. Ja film ise ei olnud ka mitte midagi erilist. See on üks neist tobedatest filmidest kus igasugused füüsika ja muud loodusseadused ei kehti kohe üldse. Ja kõige ebasobivamal ajal tuuakse sisse veel romantika. Peaosas mees kes on mänginud isegi eestlast Brendan Fraser ja teda toetamas siis tema filmi vennapoeg Josh Hutcherson, kelle senine filmikarjäär ongi enamasti koosnenud just sellistest filmidest ja kelle üks mu tuttav müüd kooliraamatuid.
Kui see film ei oleks meie kinodes 3D variandina, siis soovitaks selle filmi peale mitte aega raisata, kuid kuna 3D on meie väikese väeti riigi jaoks midagi täiesti uut, siis võiks ju korra selle ära vaadata.
Journey to the Center of the Earth trailer:
neljapäev, 15. jaanuar 2009
Why Madagascar 2...?
Madagascar 2 on järg mõne aasta tagusele hittmultifilmile Madagascar. Madagascari esimene osa oli midagi, mida ma tõeliselt nautisin. Naljakas, hoogne ja lõbus. Ma käisin seda kinos kaks korda vaatamas isegi. Teist korda oma klassiõdedega ja ma narsin ikka hoogsalt. Selles vaimus vaatasin ma ka teist osa ja oli mul vajus ära nägu kui olin kusagil 10 minutit filmis. Mis see on? - mõtlesin. Kuidas saab midagi sellist ära rikkuda. Kas olen mina siin mõne aastaga muutunud või nemad astusid ämbrisse. Stoori oli nõrk, väga. Ja mis teema oli kaelkirjaku ja jõehobu pulmaga???? Melman ja Gloria..?? Väga imelik. Ainus mis veel lohutas olid teada tuntud sõbrad pingviinid. Nemad ikka hoidsid tuju üleval. Nagu see kohta kus üks pingviinidest näitab juhile uue lennuki plaane ja siis juht küsib, et kas see lendab. Seejärel pingviin voldib selle kokku lennukiks ja viskab. Väga andekas. Kahju, et ülejäänu oli nõrk. Võib-olla oli asi ka selles, et läksin vahest vaatama seda liiga suurte ootustega. Igal juhul on teine osa pettumus nagu ikka juhtub filmikonveieril tänapäeval. 3 punkti 10nest.
Madagascar 2: Escape To Africa trailer:
Madagascar trailer:
Madagascar 2: Escape To Africa trailer:
Madagascar trailer:
Transporter all over again...third time!!!
Transporter 3 on järjekordne Frank Martini seiklus. Kuna mulle meeldib väga Jason Statham ja kuna mees on meister kick boxija, siis ei ütle ka midagi halba tema kohta. Ainuke asi kogu filmi juures mis on vaadatav ongi tema kaklussteenid ja autode tagaajamised. Stoori kogu filmis on ülemõistuse naeruväärne. Isegi tobe, kuid keda see huvitav ega sellepärast seda vaatama ei minda. See mida see film nö. lubab, seda ta ka annab. Seekordne kurjam on siis Rober Knepper, kõigile tuntud T-Bag sarjast Prison Break. Lahe oli vaadata Jasonit talle kerepeale andmas. Kui jätta kõrvale kõik ülihalb inglise keel ja halb stoori, on film väga meelelahutuslik. Head kaklussteenid ja päris korralik kepikaigas on Frankile ka seekord leitud. Tedretähnidega ja puha. Iseenesest leian, et see pole film naissoole, vaid ikka tugevatele vägivaldetele isastele, kes õllekõhtutde tagant kõik ikka veel usuvad, et ka nemad suudavad niimoodi keeruga mehi mööda tuba lennutada. Olgem ausad, nii kaugele ikka ju enam ei löö. Actionfilmina rockib.
Transporter 3 trailer:
Transporter 3 trailer:
Bedtime Stories.....?!?!
Bedtime Stories on siis järjekordne Happy Madisoni toodang, ehk siis Adam Sandleri film. Räägib see siis hotelliomaniku poest kes kasvab ülesse hotellis ja ei saa omale lubatud juhi positsiooni. Siis üks õhtu oma õe lapsi vaadates ta avastab, et jutud mis ta lastele räägib ja see osa mida lapsed nendele lisavad lähevad ka tegelikult täide. Ja sealt algab siis koge tema teekond võitmaks omale ihaldatud positsiooni.
Tüüpiline Sandleri film. Püüdlikud naljad, kuid tegelikult siiski mitte. Ja pealegi see film sobib arvatavasti ainult väiksematele filmihuvilistele, sest kogu see teema ja need naljad seal - see on lihtalt vale. See on üks selliseid filme kus tahaks alla kassasse minna ja raha tagasi küsida. Seda muidugi ei anta, kuid vahel mõtlen, et võiks olla garantiiga filmid, et garanteeritud vähemalt tund aega meelelahutust. Kui ei ole, siis anname pool raha tagasi. Ainuke naljakas asi kogu filmi juures on see suurte silmadega hamster kes tõesti ajas mind naerma. Eriti veel siis kui ta pandi hamburgereid maha jooksma.
Sandler on omas elemendis muidugi vahel isegi naljakas, kuid tema filmidest mulje nagu ta teeks neid ainult tegemise pärast. Kvaliteeti ei ole. On mingisugune hägune idee ja sellest siis teevad alati midagi. Läbitöötamata ja üldse halvasti organiseeritud on need filmid kuidagi. Lugu hüppab edasi tagasi, tegelased muutuvad liiga kiiresti. Välja näitlemata ja üldse, selline natukene nutune maik on asjal küljes. Muidugi Sandleri fännidele on see järjekordne maiuspala mehe halba näitlemist. Ühesõnaga, seda soovitaks vaadata kas väga purjus või siis kui lapsi hoiate ja neile subtiitreid viitsite lugeda.
Bedtime Stories trailer:
Tüüpiline Sandleri film. Püüdlikud naljad, kuid tegelikult siiski mitte. Ja pealegi see film sobib arvatavasti ainult väiksematele filmihuvilistele, sest kogu see teema ja need naljad seal - see on lihtalt vale. See on üks selliseid filme kus tahaks alla kassasse minna ja raha tagasi küsida. Seda muidugi ei anta, kuid vahel mõtlen, et võiks olla garantiiga filmid, et garanteeritud vähemalt tund aega meelelahutust. Kui ei ole, siis anname pool raha tagasi. Ainuke naljakas asi kogu filmi juures on see suurte silmadega hamster kes tõesti ajas mind naerma. Eriti veel siis kui ta pandi hamburgereid maha jooksma.
Sandler on omas elemendis muidugi vahel isegi naljakas, kuid tema filmidest mulje nagu ta teeks neid ainult tegemise pärast. Kvaliteeti ei ole. On mingisugune hägune idee ja sellest siis teevad alati midagi. Läbitöötamata ja üldse halvasti organiseeritud on need filmid kuidagi. Lugu hüppab edasi tagasi, tegelased muutuvad liiga kiiresti. Välja näitlemata ja üldse, selline natukene nutune maik on asjal küljes. Muidugi Sandleri fännidele on see järjekordne maiuspala mehe halba näitlemist. Ühesõnaga, seda soovitaks vaadata kas väga purjus või siis kui lapsi hoiate ja neile subtiitreid viitsite lugeda.
Bedtime Stories trailer:
Zack Will Finally Gets To Fuck Miri...
Zack and Miri Make a Porno on järjekordne Seth Rogen ja Kevin Smithi koostöö. Häbi tunnistada, kuid mulle väga meeldivad need Hollywoodi nilbed komöödiad, kus noksid ja tissid igalpool. Nad ei karda olla julged.
Filmi sisu räägib siis sellest, et kaks sõbra Rogen ja Banks (kes on väga väga seksikas)elavad koos, kuni nad ei jõua enam maksta arveid. Kogematta levib internetti video kus Miriam kannab vanaema aluspükse nö. ja saab sellega isegi natukene kuulsaks, mis omakorda annab neile idee teha pornifilmi peaosas siis see sama kes kandis vanaema pükse. Rohkem väga ei olegi, et lõpuks on näha ekraanil ka mehe riista, mis muidu igasugu standardite järgi peaks olema tabu mitte X-rated filmile, kuid milleks on siis piirid kui neid mitte nihutada.
Koomiline element kogu selle filmi juures muidugi oli täita olemas, kuid kas kogu see aeg oli väärt kližee armulugu. Leian, et see peaks eelkõige meeldima noorematele poistele, sest selles on idee, et tüdrukud tahavad sama palju keppi saada kui mehed (millesse usun ka mina). Meessugu on juba ammu jätnud kõrvale fakti, et seks pole teene meile, vaid mõlemale.
Seda filmi ei soovitaks jälle vaadata koos oma õpetajatega ja vanematega või kellega iganes te kunagi seksist rääkida ei taha, sest film mis räägib porno tegemisest...noh, saate aru küll.
Kuigi see idee on sama vana kui mina ise, ei kunagi igav vaada filmi mille pealkirjas on porno. Vähemalt meestel mitte. Ja enamasti kui filmis on paar tisse, siis on raha eest juba korralikult saadud. Kurb tõsiasi paljude meeste elus. Küigi kurvastuseks nii palju, et Banksi rinnad jäävad kaetuks.
Iseenest hea film vaatamaks näiteks koos seltskonnaga, siis saab nerda selle üle kui anaali ajal kõht lahti läheb ja kaameramehele peale lendab...! Täpselt, mitte vanematega. Raha tagasi küsima ei läheks.
Aaa..mulle väga meeldib Justin Long ja mulle väga meeldis tema osa geypornost. Väga andekas mees...soovitan kõiki tema filme.
Zack And Miri Make A Porno:
Filmi sisu räägib siis sellest, et kaks sõbra Rogen ja Banks (kes on väga väga seksikas)elavad koos, kuni nad ei jõua enam maksta arveid. Kogematta levib internetti video kus Miriam kannab vanaema aluspükse nö. ja saab sellega isegi natukene kuulsaks, mis omakorda annab neile idee teha pornifilmi peaosas siis see sama kes kandis vanaema pükse. Rohkem väga ei olegi, et lõpuks on näha ekraanil ka mehe riista, mis muidu igasugu standardite järgi peaks olema tabu mitte X-rated filmile, kuid milleks on siis piirid kui neid mitte nihutada.
Koomiline element kogu selle filmi juures muidugi oli täita olemas, kuid kas kogu see aeg oli väärt kližee armulugu. Leian, et see peaks eelkõige meeldima noorematele poistele, sest selles on idee, et tüdrukud tahavad sama palju keppi saada kui mehed (millesse usun ka mina). Meessugu on juba ammu jätnud kõrvale fakti, et seks pole teene meile, vaid mõlemale.
Seda filmi ei soovitaks jälle vaadata koos oma õpetajatega ja vanematega või kellega iganes te kunagi seksist rääkida ei taha, sest film mis räägib porno tegemisest...noh, saate aru küll.
Kuigi see idee on sama vana kui mina ise, ei kunagi igav vaada filmi mille pealkirjas on porno. Vähemalt meestel mitte. Ja enamasti kui filmis on paar tisse, siis on raha eest juba korralikult saadud. Kurb tõsiasi paljude meeste elus. Küigi kurvastuseks nii palju, et Banksi rinnad jäävad kaetuks.
Iseenest hea film vaatamaks näiteks koos seltskonnaga, siis saab nerda selle üle kui anaali ajal kõht lahti läheb ja kaameramehele peale lendab...! Täpselt, mitte vanematega. Raha tagasi küsima ei läheks.
Aaa..mulle väga meeldib Justin Long ja mulle väga meeldis tema osa geypornost. Väga andekas mees...soovitan kõiki tema filme.
Zack And Miri Make A Porno:
Yes To Every Question...
Yes Man on komöödia siis elus lihtsalt driftimas mehest, kes on samal positsioonil tööl olnud aastatid, pruut jättis maha jne. kuni üks päev kohtab oma vana tuttavat kes tutvustab teda ideele, et öelda jah kõigele. Sealt algabki tema elu seiklus, sest juba esimesel õhtul kohtab ta kedagi uut ja põnevat oma ellu, mida ootas ta nii kaua.
Kuna olen olnud olnud suur Jim Carrey fänn koguaeg, siis vaatan ära kõik tema filmid hoolimata žanrist, hoolimata kõigest, isegi siis kui need on katsetud draamasse, mis ei kukkunud tal kõige paremini välja (Number 23, Majestic), välja arvatud siis "Eternal Sunshine Of A Spotless Mind", mis on üks parimaid filme läbi aegade. See film oli siis Carreyle kui comeback tagasi oma žanri, sellesse mida ta oli sündinud tegema. Ja see tuleb tal hästi välja, sest filmi oli lihtne ja hea vaadata ja ei mingei kahetsusi. Sain naerda palju, ja pealekauba sain mõelda ka sellele, et vahel tõesti võiks öelda rohkem jah. Ehk tõesti hakkab paremini minema. See oli minule vist ka esimene kord kui olen näinud Danny Mastersoni (That '70s Show) mujal peale selle show.
Kui jätta kõrvale, et sellel filmi on happy ending, on asi vaatamist väärt, eelkõige muidugi Carrey fännidele, sest Carrey on tagasi.
Yes Man trailer:
The Number 23 trailer:
The Majestic tariler:
Eternal Sunshine Of The Spotless Mind trailer:
Kuna olen olnud olnud suur Jim Carrey fänn koguaeg, siis vaatan ära kõik tema filmid hoolimata žanrist, hoolimata kõigest, isegi siis kui need on katsetud draamasse, mis ei kukkunud tal kõige paremini välja (Number 23, Majestic), välja arvatud siis "Eternal Sunshine Of A Spotless Mind", mis on üks parimaid filme läbi aegade. See film oli siis Carreyle kui comeback tagasi oma žanri, sellesse mida ta oli sündinud tegema. Ja see tuleb tal hästi välja, sest filmi oli lihtne ja hea vaadata ja ei mingei kahetsusi. Sain naerda palju, ja pealekauba sain mõelda ka sellele, et vahel tõesti võiks öelda rohkem jah. Ehk tõesti hakkab paremini minema. See oli minule vist ka esimene kord kui olen näinud Danny Mastersoni (That '70s Show) mujal peale selle show.
Kui jätta kõrvale, et sellel filmi on happy ending, on asi vaatamist väärt, eelkõige muidugi Carrey fännidele, sest Carrey on tagasi.
Yes Man trailer:
The Number 23 trailer:
The Majestic tariler:
Eternal Sunshine Of The Spotless Mind trailer:
Burn After Reading...
Coeni vennad ründavad taas. Õigemini siis ei ründa, sest kui aus olla, siis ei jätnud see film mulle väga sügavat muljet.Oleks saanud paremini, kuid jah, millal siiski ei saaks seda väita. Väga lihtne juhtum keeratakse peapeale ja tore oli näha Brad Pitti pöördumas tagasi oma juurte juurde - totu mängimise juurde.
Kogu film näitab ära minu arust selle elu meie ümber mida me siin praegu elame. Igaüks petab, iga abielu laguneb, keegi pole piisavalt ilus, iluoperatsioonid, paranoia "suure venna" suhtes, rahaahnus. Kõik see mida iga päev näeme ja tunneme. Ei ole sellist vale lootust süstivat ideed, et kõik saab lõpuks korda kui oodata või et tõeline armastus siiski eksisteerib. Tegelikult on kõik ainult seks ja seda on sealt ka hästi näha. Selliste filmidega on muidugi selline teema, et kes midagi näha tahab, see seda seal ka näeb. Võib öelda, et olen natukene pessimistliku maailmavaatega, kuid prove me wrong! Nagu sealt näha oli, iga lollus lõppeb veel suuremaga ja ega idioodi eest ole me keegi kaitstud.
Sisust nii palju, et vallandatud CIA agendi memuaarid satuvad jõusaali töötajate kätte, kes üritavad seda müüa venelastele kui salajast infot. Samal ajal keegi armastab kedagi kes teda vastu ei armasta, lõpuks täiesti mõttetult sureb tema eest. Kõik kepivad kõikki. Kõik valetavad, kõik lahutavad. Keegi sureb, keegi tapab. Ja no happy ending. Film kus toimub palju ja ei toimu mitte midagi. Ainuke asi mille üle kurta kohe üldse ei saa on näitlemine. Väga tasemel olid kõik ja pole ka imestada, tegemist oli all star castiga. Ainult staarid kui öelda. Ja vaheldus oli ka hea, et Pitt ei olnud enam nö. roolis.
IMDB annab sellele filmile kui komöödia tunnustuse, kuid kui aus olla, siis ma ei naernud kordagi. Muigasin küll, jah, kui naernud, mitte kordagi. See kõrvale jätta, siis oli see meelelahutus ja raha tagasi küsida ei tahaks. Igaljuhul võib julgelt silmad peale visata...
Burn After Reading trailer:
Kogu film näitab ära minu arust selle elu meie ümber mida me siin praegu elame. Igaüks petab, iga abielu laguneb, keegi pole piisavalt ilus, iluoperatsioonid, paranoia "suure venna" suhtes, rahaahnus. Kõik see mida iga päev näeme ja tunneme. Ei ole sellist vale lootust süstivat ideed, et kõik saab lõpuks korda kui oodata või et tõeline armastus siiski eksisteerib. Tegelikult on kõik ainult seks ja seda on sealt ka hästi näha. Selliste filmidega on muidugi selline teema, et kes midagi näha tahab, see seda seal ka näeb. Võib öelda, et olen natukene pessimistliku maailmavaatega, kuid prove me wrong! Nagu sealt näha oli, iga lollus lõppeb veel suuremaga ja ega idioodi eest ole me keegi kaitstud.
Sisust nii palju, et vallandatud CIA agendi memuaarid satuvad jõusaali töötajate kätte, kes üritavad seda müüa venelastele kui salajast infot. Samal ajal keegi armastab kedagi kes teda vastu ei armasta, lõpuks täiesti mõttetult sureb tema eest. Kõik kepivad kõikki. Kõik valetavad, kõik lahutavad. Keegi sureb, keegi tapab. Ja no happy ending. Film kus toimub palju ja ei toimu mitte midagi. Ainuke asi mille üle kurta kohe üldse ei saa on näitlemine. Väga tasemel olid kõik ja pole ka imestada, tegemist oli all star castiga. Ainult staarid kui öelda. Ja vaheldus oli ka hea, et Pitt ei olnud enam nö. roolis.
IMDB annab sellele filmile kui komöödia tunnustuse, kuid kui aus olla, siis ma ei naernud kordagi. Muigasin küll, jah, kui naernud, mitte kordagi. See kõrvale jätta, siis oli see meelelahutus ja raha tagasi küsida ei tahaks. Igaljuhul võib julgelt silmad peale visata...
Burn After Reading trailer:
Young People Fucking...
Young People Fucking on tõesti meistriteos omas žanris. Omas žanris? Jah, kuhu seda nüüd täpselt liigitada. Labase pealkirja tõttu võib jääda mulje, et nagu porno või siis midagi muud väga odavat sellist, kuid kindlasti mitte. See pol mitte odav, vaid hoopis julge pealkiri. Ja enne kui asjast natukene rohkem räägin, tahaksin öelda, et paremat komöödiat pole ma ammu näinud. Ma naersin ikka päris korralikult.
Kuna tegemist on Kanada produktsiooniga, siis pole vaja otsida sealt tuntut nimesid. Sealt puuduvad mainstreami nimed, mida võiks otsida Hollywoodi kassahittidest. Võib-olla suurematele filmisõpradele ütlevad midagi nimed Carly Pope ja Kristin Booth. Eesti vaataja ehk peaks teadma Carlyt seriaalist "Popular", mis mõned aastat tagasi jooksis ka meie kanalitelt. Pornofännidele seda siiski ei soovita, sest peale üksi nibu mis ekraanilt korra läbi hüppab pole seal küll midagi.
Sisust siis nii palju, et filmis on viis erinevat paari: parimad sõbrad, paar, endine paar, esimene kohting ja toanaabrid (kolmekas)! Ja siis on film hagatud kas oli nüüd kuute või viite erinevasse ossa: sissejuhatus, eelmäng, seks, orgasm ja järelkaja. Kas peale seda ka midagi oli ei mäleta.
Ja see film on koomiline, sest näitab seksi nii nagu see enamasti tegelikult ju ka on. Pole seda filmimaagiat, kus suudlused, natukene nahka ja imeline hommik. Kuhu kaob siis kõik see higistamine ja piinlikud momendid? Sellest see film räägibki. Igaüks leiab sealt midagi väga tuttavat ka enda minevikust ja ehk ka midagi kasulikku tuleviku jaoks. Jumal teab, et paljud asjad sealt tulid ikka liiga tuttavad ette ja mis too aeg oli piinlik, on nüüd ikka siga-naljakas. Kindlasti soovitan seda filmi vaadata ja naerda saab kindlasti. Muidugi ei soovita vaadata seda filmi siis kui kõrval on vanemad või kes iganes on see, kelle kõrval võib hakkata ebamugav kui räägitakse parimalt sõbralt suhu võtmisest või siis kottide tühjendamisest. Valige enne seltkond kui vaatate. Minul suht savi kellega seda vaadata, näitaks seda koolis perekonnaõpetuses kui lastaks. Igaljuhul - vaadake!
Trailer:
Kuna tegemist on Kanada produktsiooniga, siis pole vaja otsida sealt tuntut nimesid. Sealt puuduvad mainstreami nimed, mida võiks otsida Hollywoodi kassahittidest. Võib-olla suurematele filmisõpradele ütlevad midagi nimed Carly Pope ja Kristin Booth. Eesti vaataja ehk peaks teadma Carlyt seriaalist "Popular", mis mõned aastat tagasi jooksis ka meie kanalitelt. Pornofännidele seda siiski ei soovita, sest peale üksi nibu mis ekraanilt korra läbi hüppab pole seal küll midagi.
Sisust siis nii palju, et filmis on viis erinevat paari: parimad sõbrad, paar, endine paar, esimene kohting ja toanaabrid (kolmekas)! Ja siis on film hagatud kas oli nüüd kuute või viite erinevasse ossa: sissejuhatus, eelmäng, seks, orgasm ja järelkaja. Kas peale seda ka midagi oli ei mäleta.
Ja see film on koomiline, sest näitab seksi nii nagu see enamasti tegelikult ju ka on. Pole seda filmimaagiat, kus suudlused, natukene nahka ja imeline hommik. Kuhu kaob siis kõik see higistamine ja piinlikud momendid? Sellest see film räägibki. Igaüks leiab sealt midagi väga tuttavat ka enda minevikust ja ehk ka midagi kasulikku tuleviku jaoks. Jumal teab, et paljud asjad sealt tulid ikka liiga tuttavad ette ja mis too aeg oli piinlik, on nüüd ikka siga-naljakas. Kindlasti soovitan seda filmi vaadata ja naerda saab kindlasti. Muidugi ei soovita vaadata seda filmi siis kui kõrval on vanemad või kes iganes on see, kelle kõrval võib hakkata ebamugav kui räägitakse parimalt sõbralt suhu võtmisest või siis kottide tühjendamisest. Valige enne seltkond kui vaatate. Minul suht savi kellega seda vaadata, näitaks seda koolis perekonnaõpetuses kui lastaks. Igaljuhul - vaadake!
Trailer:
teisipäev, 13. jaanuar 2009
Movies Will Make You Think...
Armastan psühholoogilisi filme. Ülekõige. Meeldib väga ka selline abstraktne sürreaalne filmindus (Holy Mountain näiteks). Hiljuti vaatasin siis sellist filmi nagu Passengers ja see jättis mulle sügava mulje. Nii, seda ei tasuks lugeda kui soovitust seda filmi vaadata. Tegemist on omalaadse filmiga, kuid natukene ettearvatava lõpuga, kes vähegi omab deduktiivseid omadusi. Üld juhul mulle Anne Hathaway ei meeldi, kuid tegin erandi selle filmi puhul kuna müsteeriumid on minu teema. Filmi sisu ei hakka siin õmber rääkima, kuid põhjus miks tõin esile just selle filmi kõigist neist filmidest mida vaatan on lihtne - see paneb mõtlema. Ja mulle meeldib mõelda - enamusele meist meeldib. Kogu idee oli hämmastav. Vahel mind ikka suudetkse hämmastada uute ideedega maailmas kus kõik on nii targad ja osavad, et võiks arvata ideede otsa lõppemisse. Aga näed, pärelid veel leidub. Kogu selle filmi ajal meenud mulle üks teine tõeline pärl - Peaceful WArrior. Ütlen ainult, et kunagi ei toimu midagi...
Vaadake neid ja midagi teis muutub kindlasti...
Passengers trailer:
Peaceful Warrior trailer:
Vaadake neid ja midagi teis muutub kindlasti...
Passengers trailer:
Peaceful Warrior trailer:
Tellimine:
Postitused (Atom)
