Kord käisin ühes muuseumis,
kus seisis üks kuju – naise skulptuur.
Ma istusin, et seda vaadata,
kui jäi seisma aega ja ruum.
Ta avas oma silmad ja tõstis pea,
ta vaatas mind ja ei kedagi muud.
Ei teadnud siis, kas hingata või mitte,
ei liigutanud endal ei silmi ei suud.
Ta astus aluselt maha, sammuke minu poole,
võttis mul käest ja pani istuma.
Siis see naine ütles: „On aeg panna punkt mu loole.
On aeg panna keegi igaveseks istuma.
Sul on aeg teada, et miks ja milleks,
on pisarad nii tavalised sulle ja mulle.
Nüüd saad teada, et saad sa kelleks.
Nüüd näitan oma hinge ilu sulle.
On olemas taevas, päikene ja kuu,
on meis kõigis olemas armastus ja lootus.
On olemas nutt ja naeratuseta suu.
On olemas päästva maa viimne ootus.
Nagu on olemas kõik need,
oleme olemas meie.
Nagu nähakse taevas minevikku,
nähakse seda ka meis.
On olemas noorus ja vanadus,
kuid mitte meile.
On olemas puhtus ja igavene elu,
kuid need on nüüd ainult meile.
Kas tead mis saab meie mõtteist,
mis kord kaob?
Mis saab meie tunnetest,
mille kord asendab tühjus?
Neist sünnib looming ehk meie.
Nii sünnid ka sina,
saades igaveseks ja imeks.
Sinust saab ingel kes kunagi ei lenda.
Sinust saab kõrgus kuhu vaadata.
Sinust saab vaprus ja mälestus.
Ja sinustki saab uppunud laeva viimane ohe.
Nüüd siruta käed ja oma tiivad,
sule silmad ja unista,
ning oota ja vaata kuhu nad sind viivad.“
Ma sulgesin silmad ja ootasin,
mõtlesin, et kas see kõik oli unes või ilmsi.
Kui avasin silmad, ma nägin taevast,
nägin oma käsi mis ei liigu.
Nägin kõike, kuid ise ei liigu.
Mu juurde astus mees, mu isa – Amandus,
kes vaatas mind ja endale vandus:
„Sinust saab minu au ja uhkus,
keegi kes tervitab tugevat ja nõrka,
oled igavesti nimetu, kuid nüüd alaku su puhkus,
sest sinust saab ingel – „Russalka“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar