Kui ees laiub lai avarus, sügav sinine meri, ja tumedamatest tumedaim taevas selle kohal kus ainult üks suur helekollane ketas on valgust peegeldamas, oled kohas kus viimati tundsin armastust! Oled kohas kus vaatasin esimest korda silmad kinni taevasse. See oli nii ilus! See oli ka koht kus vaatasin viimati silmad kinni taevasse!
See oli nii valus! Tahaks nii uskuda...!
Tahan nii unustada, kuid ei saa, sest see on viimane mis on jäänud! Kui nüüd avastad, et istud kivil ja see on külm, istud kivil kus istusin enne mina! See kivi ei ole alati olnud külm, see oli ka soe! Oi, see oli nii soe! Kuid see jahtus, sest üksi ma seda soojana hoida ei suutnud! Ei tahtnud! Või siiski ei suutnud! Katsu seda kivi! Ära võta oma kätt sealt ära! Mina ei julgenud, sest kartsin, et ei saa seda enam tagasi panna! Ja ei saanudki! Kindlasti panid tähele, et kivi on märg! Ja oleks see vaid merevesi! Soolane küll, kohe väga valusalt soolane, kuid mitte merevesi! Ma nutsin. Jah ma tõesti nutsin! See oli nii valus! Kui olin siin esimest korda oli see samuti märg! Arvasin siis, et küllap see oli merevesi mis selle märjaks tegi!
Üksinda pole siin üldse nii ilus! Ja vesi on nii külm!
Siis ütlesid, hoia alt, ja ma naersin.
Ja kui oled kivilt käe tõstnud, ja avastad, et on pime ja ei tea kuhu poole jääb kodu ning avastad, et vesi tõepoolest teeb seda kivi märjaks, tehes märjaks ka sinu jalad! Siis leidsid tegevuse kolmandale käele, ja ma naersin.
Küll see vesi on ikka külm! Sa otsid jägi! Kuhu poole ta läks?
Ah, siin on mingid jäljed!!! Ruttu...nad kaovad! Nad vajuvad ju täis, nad uhtuvad ju ära! Miks peab see VESI nii külm olema?!?!?!
Sa jooksed siis otse, kuigi tee läheb paremale! Sa jooksed otse, kuigi tee keerab paremale! Kuhu poole ta läks? Lõpuks ka väsid sina!
Siis vaatasin ma sinna tumedasse taevasse! Ainult pimedus! Kus on helekollane ketas? Uni tuli, nina külmetas! Minu ainus Unenina! Ma olin nii väsinud! Ma olin nii pettunud! Ma olin nii armunud!
Tead, ma räägin ju vahel sinuga! Küll ainult oma mõtteis! Korrutan, ma olen kes ma olen, ma teen mis ma tahan! Kuid ma ei saa varjata, et ma ei saa hingata, ma ei saa magada! Miks? Sest ma armastan sind!
Vabandust, et sulle kirjutasin ja et kirjutan veel. Vabandust, et olen see kes olen! Kuid keeldun vabandama oma armastuse pärast! Nii kahju on! Kahju on minust, sest ma ei suuda!
Miks on see vesi nii külm!?! Miks peab ta tegema kõigepealt märjaks ja siis jätma märjana selle üle mõtlema? Ja miks on see kuuta öö nii pime? Küll see meri on ikka ilus! Kahekesi on see veel ilusam! Kahju ainult, et ma kunagi mere ääres pole käinud!
Raiko Puust
Oktoober 2005
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar