Klassikaline stseen - sajab vihma ja keegi lamab vihmas, jookseb juurde keegi teine, võtab pea sülle ja südantlõhestav dialoog järgneb. Kultuslikud viimased sõnad: "I Love you!" ja siis surmasteen, mis tänapäeval on rohkem koomiline kui midagi muud, lisa natuke köhitavat verd ja asi olemas. Kuid siiski mitte - pole stseeni kui pole kedagi kes karjuks NOOOOOOOO! Mina tahaks tuua selle üle tänapäeva, kuid tänapäeva moodi. Mul selline stseen on meelel, kuid ei avalda kuidas see välja näeks. Kunagi kinos näeb.
Ma vahel ikka mõtlen, et suurte unistuse kõige suurem probleem on see, et mis siis kui sul pole piisavalt annet et to rise to a level. Idee on, et mis siis kui pole piisavalt annet, et viia täide unistused. Aga noh, anne pole siiamaani veel olnud probleem. Kuid kui nüüd mõelda jälle natuke suuremalt, siis pole probleem olla suur kala Eestis, see on köki-möki, kuid kui oled suur kala siin, siis maailmas pole sind ikka olemas. Ja jällegi, kui oled andekas siin, maailmas oled endiselt mitte keegi. Ja isegi saad kuidagi läbi suruda oma erakordse visuaalsuse ja muu sellise jamaga, konkureerid sa maailmas, mitte sadade ja tuhandete, kuid kümnnete-tuhadetega,kes kõik on rohkem kui andekat, rohkem kui julged, rohkem kui visuaalsed jne. Nii, et kes lõpuks on siis rohkem-rohkem. Ja kahjuks on teema selline - parim alati ei võida. Ka andekam mitte. Fotoaparaadiga ei konkureeri.
Aeg näitab...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar