Maskeeritud Sõber

Tead aega, seda mis läheb,

ja seda hetke, mis kord kaob?

Peidab end, kes sind üksi näeb,

ja silmad taas pimedusse kaob.

Külm näpistab juba tundetut nägu,

ja endiselt voolab soontes jääkülm veri.

Sa nutab, kuid pisar jäätub keset su nägu,

et sulada taas huultel punane kui veri.

Kui liigutab, siis külm poeb naha vahele,

tahab võtta kõik, mis veel võtta.

Vihjad iseisikule kui kahele,

olles enda vaenlane, astudes minaga sõtta.

Sul on haavu mis ei veritse,

kuid valu on ometi liiga tõeline.

Sul on ohte, mis teisi ei varitse,

kuid siiski sära su silmis on tõeline.

On mälestusi, mida aeg ei kustuta,

ja sõnu mida keegi ei unusta.

Elad elu, millest keegi kunagi ei jutusta.

Sa reetmist ei lõpeta, ei alusta.

Maskeeritud oled mu parimaks sõbraks,

ja peidad minusse tundeid ja end.

Tead ilusaid sõnu, pead end vaimselt nõdraks.

Kahju! Oled mulle ainult nagu vend!

Sul on oskus näha kõike,

kuid õpi sulgema silmi.

Külmast võetuna saadad teele abitu hõike,

sest vaikimise eest oled väärt külmemaidki ilmi.

Mind sa lõpuks siiski ei murdki,

kui: “Ma armastan sind!” sosistasid kõrva.

Nüüd olen ma sellest kõrvast kurtki,

ja olen nõus oma hinge peitma su mõrva.