Love Is In The Air...

Kuigi ma iseenesest armastusest üldjuhul rääkida väga ei taha, ei eita ma siiski, et see eksisteerib mingisugusel kujul ka minu jaoks. Korra armusin. Sellest ehk aitab. Ehk kunagi lõppeb, seda loodan. Kuid see pole mitte see, mida tulin siia kirjutama. Nagu alati istun ma öösel üleval. öö ja minu suhe on alato olnud selline lahti seletamatta minu jaoks. See on ainuke aeg kus ma saan olla üksi. Tõeliselt üksi. Ja see rahu hingemattev. Selline õrn muie tuleb näkku. Üldine rahulolu ja unustamine. Selline pehme vajumine une ja ärkvel oleku vahel. Selline üldiselt laialivalguvate võimaluste maa, armastan ma mõelda. Kunagi ka kirjutasin vana-aasta õhtul ühe monoloogi/luuletuse "Öine kuulaja". See meeldib mulle.
Mida ma öösiti teen? Ma kirjutan, ma joonistan, ma unistan, ma loen, ma mütlen ja enne kõike ma vaatan filme. Ma vaatan sarju. Ma vaatan neid ja tunnen, et ma pean olema seal pool kaamerat, mitte siin pool ekraani. Miski tõmbab, miski hoiab. Team mis mind hoiab. Kuidas lahti saada? Igaveseks...!
Miks üldse tuli armastuse juurde? Tahtsin lihtsalt natukene rääkida nendest armastuslugudest, mis on kinolinale toodud. Kõigepealt võtaks ette mõned sarjad. Võtaks sarja nagu "Vampiiritapja Buffy". Mind mõjutas seal eelkõige Buffy ja Spike suhe. Kuidagi ülireaalne ja andestamatult robustne. See oli liiga julge, et seda eirata. Olin siis väike ja see hakkas vormima nägemust naine vs mees. Natukene enne seda oli lapselik suhe Zack ja Kelly. Kuid see eelkõige mõjutas mind läbi minu õdede, kelle silmis nägin seda soovi. Soovi leida see mütoloogiline mees. Tookord juba leidsin, et mis minda paelus oli Zacki ja Lisa suhe, nii lühike kui see ka oli. Siinkohal võiks ju mõelda, et kui macho oleks vaadata sarju ja lahata suhteid seal. Eira palju tahad, olen näinud suuri mehi nutmas, sest naine ei taha temaga olla. Seejärel peaksin mainima ära suhte nagu Angel ja Cordelia. See oli väga võimas ja kirglik. Läbi ekraani isegi andis tunda. Jällegi võib siin kritiseerida, kuid kui ikka korralikult vaadata ja tunnetada, saate aru. Ehk ka sellest soovist.
Enne kui lähen põhilise juurde, nimetaks ära veel mõned paarid, kes ehk tekitavad soovi leida see õige. Max ja Liz (Roswell), Lois ja Clark (Superman), Ross ja Rachel (FRIENDS). On ka mõned üksikud filmid, kuid enamasti ma unustan need kiiresti.
Nii, nüüd siis minu põhiline lugu. See kindlasti paneb paljud kulu kergitama, kuid see Foxi ja Dana lugu. Mulder ja Scully kes ei tea. See on lugu kus kirg annab kõigele värvid. Kus on tunda, et armastus on midagi kõigile kättesaadavat ja eelkõige, meie nina all. See on seal lihtsalt liiga reaalne ja näitab täpselt, et ole nii karm mutt või mees kui tahad, armastuses oleme me kõik väikesed poisid ja tüdrukud. Mis teebki selle kõik nii raskeks! Me oleme kari lapsi kes tahavad olla täiskasvanud. Ja kui oleme täiskavanud, tahame olla lapsed. Lose-lose situation. Always...