30. detsember 2008. Iga hetk on kätte jõudmas 2009. Nüüd taas aeg mõelda, et mis oli aasta tagasi ja mis on nüüd. Palju on muutunud ja palju on jäänud siis samaks. Ja tuletada meelde moment, kus sai antud endale lubadusi. Osad sai täidetud, osad said heidetud kõrvale. Tuleb seista jälle silmitsi faktiga, et me kõik vananeme. Ja me vananeme kiiresti. Väga kiiresti. Alles oli moment kus mõtlesin, et aastal 2000 olen ma juba 13. Jah, 13. Nüüd vaevalt mäletan. Homme juba unustan. Ülehomme juba kahetsen ja siis nutan. Kas on võimalik minna elule vastu nägu naerul? Aga vaadata tagasi nägu naerul? Kahtlen... Millised olid unistused eile? Millised on täna? Aga homme?
Realism on ülehinnatud. Vahel tundub, et ka mina tahaks pöörduda antirealismi poole. Jumala ja Jeesuse poole. Jeesuse mütoloogiline tegelaskuju ehk aitaks. Nagu filmis Ohtliku mehe pihtimused ("Confessions Of A Dangerous Mind"), kus lõpus mees ja naine istuvad autos. Limusiinis oli vist. Ja mees ütleb, et tal on hea teleshow idee. Võta kolm vana meest ja anna kõigile kätte relv. Seejärel palu neil mõelda tagasi ajale kui nad oli 20. Millised olid nende soovid ja unistused. Milline usk inimestesse ja maailma. Idee on selles, et kes ennast maha ei lase on võitja ja saab uue teleka. Nii lihtne ongi.
Kusjuures olen saanud aru, et ükskõik kui palju sa saad, sa ei saa olla rahul. See on loomuse vastane. See oleks nagu vastuvoolu ujuda. Sa saad kõik mida sa tahtsid, siis tahad veel. Keeran pead ja näen oma voodis magamas ilusat tüdrukut kes on minu jaoks kõigeks valmis. Nii hea on temaga koos olla, kuid omaeti olen ma siin praegu kirjutamas, mitte tema kõrval. Miks on see nii?
Confessions Of A Dangerous Mind triler:
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar