Kaheksa imet matkalt!

Vahel leian, et on hea olla üllatunud. Üllatus kui selline on väga keeruline tulema, vahest keerulisem minu puhul. Või nagu minu sõber ütleb, kas ma teesklen, et ma ei teadnud. Saaks vaid öelda ei. Saaks vaid, ma mõtlen.
Kas see tuleb minu küünilisusest või skeptisismist, kuid tean ühte, et pean üritama, sest elu ilma üllatuseta on elu ilma eesmärgita. Võtsin nõuks visata kõrvale oma ülim ettevalmistus ja hirm tundmatu ees ning sukelduda pea ees kaardistamata vetesse. Mind viis edasi minu usk minu sõpra ja tema võimetesse ja vahest on ka see üks asju mul elus, mis ei lase mul uppuda, kuigi tundub, et uppumine on tihti lähedal. Kopsud isegi juba vett täis. Ja ma upuks kui oleksin üksi. Ja ausalt ma isegi ei tea, kas mitte juba ei ole ma põhja vajumas!
Olin see kes ma olen, või vähemalt see kes arvasin ma olevat sellel konkreetsel ajal. Astusin siis maha, sinna tee äärele. Olin rahul, olin õnnestunud. Oli mõnus. Ja ma ei olnud üksi. Inimesed minu ümber olid valusalt mõnusad ja see tõi ikka pähe, kas vahest ei tõrju ma huvitavaid inimesi liiga kiiresti ja järsku. Seal ringis seistes tollel hetkel sain aru, et olen tulnud õiges suunas, tulnud sinna kuhu juhtis süda, mitte pea. Kohe tekkis tunne, et mind püütakse kui peaksin kukkuma. Ja oodatakse kui peaksin jääma. Ja otsitakse kui peaksin kaduma, sest teadsin, et mina teeksin sama. Kuid kas siis keegi veel teadis seda? Kindlasti mitte.
Minu sõber. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja ei vea mind alt, olin ma kindel. Seisin seal tema juures ja vaatasin tema sisse. Vaatasin tema silmadesse ja tema suud kui ta rääkis, ta oli aus ja siiras. Miski oli muutunud. Ta oli kasvanud. Kas kasvas minust mööda? Miks ei näe ma ennast nii nagu teisi – ei suuda ma mõista. Miks ei kõla see hääl millega mõtlen nii nagu teistel? Ja miks ma ei suuda lihtsalt olla, nii nagu tema ja teised seal? Vastikult aus ma ei saa ju ometi olla, sest siis oleksin ma ju vihatud ja põlatud! Ma ju tegelikult ei hooli.
Seal oli kaheksa imet, ise mõtlen ma nii. Nad keegi ei tea kui teistmoodi nad on. Nad ei ole skeptikud ja neil on selline ootus elu suhtes, mida kadestan. Nad kõik kardavad. Kardavad, et eesmärgid seatud endale ei ole reaalsed, kuid nende usk endisse oli vapustav. Ja mul hakkas natukene kahju endast, sest nagu sõber mul rääkis seal, et keegi kes on hea kõigeks ei kõlba millekski. Ja ma usun, et tal on õigus. Ja see riivas mu külge.
Mul on kõikidega väga palju ühist. Nagu mulle kunagi öeldi, olen ma puuduv lüli inimeste vahel, et aidata inimestel üksteist mõista – kaasaarvatud ennast, mis on see kõige raskem. Olen õppinud, et ei saa öelda selliseid asju kunagi otse, sest keegi siis ei usu sind, keegi siis ei võta sind tõsiselt ja keegi kunagi ei tunnista siis, et see on see, mida ta tegelikult vajab. Kes vajad sõpra, kes vajab rahu, kes vajab vabadust oma perest ja kes vajab vabadust määratud ideaalide suhtest – ei saa keegi öelda.
Tema oli esimene keda ma tunnetasin, kui võiks siinkohal üldse nii öelda. Temas oli midagi sellist võimsat. Võimas alge millestki millest olen vaid kuulnud, kuid nüüd siis ka nägin. Tema laulis sees sõprusest ja tugevast tungist olla kellegi asendamatu sõber nagu ta oli seda olnud kunagi kellelegi teisele. Ta muusika oli ilus ja usaldusväärne. Tema oskus kuulata ja soov aidata oli suurem kui tema ise. Ja ometi otsustas ta tihti, et tema käest on asi väljas. Suur soov varjata oma iluvigu on loonud temasse sellise pidevalt suureneva vajaduse olla see kes ajab naerma, sest naer on tee südamesse. Kuigi ta teab, et see ei ole ainus tee, valis tema selle. See muusika temas pani mind teda nägema kui sellist lavalist tantsijat kes tantsib oma kurba armastuse tantsu, ilma et keegi mõistaks tema õiget sõnumit, mis on tugev üksindus ja vajadus lähedusele. Aga inimesed millegi pärast ei näe seda ja tema oskus ennast selliselt teistele avatuks jätta puudub, jätab ta asjad ütlematta ja lihtsalt mängib rolli ennast kusagil mujal füüsiliselt välja elades. Tema oleks inimene kelle juure läheksin ja mina ja küsiksin temalt, et kas sa püüaksid mind, kui ma kukkuksin? Ja tema vastaks alati jah.
Selline seltskond ja minu poolne varasem tegematta kodune töö tekitas palju segadust ja palju väsimust, sest inimest ei tea, et kui väsivad nemad, siis väsin ka mina ja kui väsib kaheksa inimest, siis väsin mina ka kaheksa korda, kuid kuidas seda neile öelda, et puhake ja nautige ümbritsevat natukene rohkem.
Kohe alguses juba esimestelt meetritelt astus minu juurde suur kogus segadust. Ta astus minu juurde ja segadusest sai äkki rahu. See rahu tuli ja võttis minu käest ära osa koormast, mis oli määratud mulle. Ja see on haruldane. Ta tuli julgelt ja mis kõige tähtsam, ta oli täis totaalset usaldust. Ja see meeldis mulle. Alati on olnud kompliment olla usaldatud. Tekib kuuluvustunne. Oli hea olla üks grupist. Tema oli selge. Ta isegi ei ürita midagi varjata. Ta lihtsalt naudib ennast igal võimalusel ja mis kõige olulisem, ta arvestab samal ajal alati teistega. Tema mure oma ligimeste pärast on lummav. Esimene kes vaatas alati tagasi, et kas keegi jäi maha, ja esimene kes alati ootas järele. Esimene kes ütles kui keegi hakkas liikuma liiga kiiresti. Tema sees oli vaikus. See tekitas minus natukene muret. Vaikus oli laiali valguv ja see pani mind nägema sellist tohutut frustratsiooni tema elu suhtes. Tema ülitugev soov elada vaba elu, ilma kellelegi vastumata karjus mul kõrvus igakord kui teda nägin. Tema nägemus elust oli lihtne ja puhas, ning nauding kaasinimese kunstimeele pärast oli suur. Tema eesmärgi ei olnud suured kui parema sõnastuse puudumisel võib julgelt öelda, et julged ja ilusad. Tema valikud senises elus näitavad täpselt, kes ta tahab olla ja mida oma eluga teha. Ta ei varja mitte midagi oma elust, kui oleks vaid keegi kes tahaks teada või kui oleks keegi, kes kuulaks. Teda vaadates millegi pärast mõtlesin alati oma vanematele. Olen sellist asja kohanud ainult korra varem. Ei oska pakkuda seost konkreetselt, kuid selline side vanematega saab olla ainult sügavalt emotsionaalne, mis kahjuks võib samamoodi olla tugevalt negatiivne kui ka positiivne, sest elu on näidanud, et tihti, need kaks on täpselt samad. Tema on üks sellistest inimestest kellest võiks jääda rääkima. Mind üllatas väga tema tolerantsus iga asja suhtes, mis ma tema poole viskasin. Ja tema julgus teha midagi õigesti ja konkreetset oli väga inspireeriv. Väga raske olla tema peale vihane. Tekkis teatav austus mehe suhtes kes julgeb olla. Tema oleks see inimene kelle juurde ma läheksin öösel kell kolm keset töönädalat, et laenata suhkurt, siis tema küsiks minult vastu, et kui palju! Temasuguseid ei juhtu kunagi rohkem kui üks väga suurele alale.
Minnes läbi metsa ma asusin järgima. Järgida oli hea. Olen väsinud juhtimast ja vihkamast lõputuid küsimusi. Oli hea olla see kes küsib. Nii järgides leidsin ma järgmise ime.
Esimese asjana tema juures märkasin ma tema huuli. Tema oli vaba. Vaba väliselt, kuid kitikuses seespool. Tugev kartus olla üksi, seega seob ennast alati tugevalt lähedaste inimestege. See on olnud tugev takistus võõraste inimeste jaoks kes on olnud temast huvitatud, sest väga vähe näeb teda üksi. Temal peab olema alati keegi kõrval, alati keegi kellega rääkida ja alati keegi kes annaks oma panuse tema ellu. Oli tunda tugevat mehe kasvatust. Sellist mis tuleb tugevalt meesiseloomult. Kas isa või vend, kuid see on suunanud tema elu alates sünnist. Loonud temale sellise sooja aura kui võib nii öelda, sest ta on võtnud parima mees kasvatuselt ja liitnus selle oma naiselikkusele, luues sellise omamoodi sümbioosi naiseemotsiooni ja meesmõistuse vahel, luues sellise omamoodi geniaalse ideemasina, mida varjamas naiselik enesepettus ja pidev enesekahtlus oma tegelikus võimekuses ning meeshirm olla hinnatud oma eksimuste põhjal. Tema energia oli ligitõmbav, kuid selline pelgik pilk reetis teda. Ta on mõtteline kunst, mitte särav ja sõnaosav alfa emane. Talle endale tundub, et ta vajub tahaplaanile, kui ei hoia oma loodud pilti endast. Selline mehelik kasvatus või tugev ümbritsus sellest on loonud selle kunstitaju, mis temas pesitseb, seega vaadates temasse ja kuulates tema sõnade valikut nägin ma teda vaatamas palju filme - selliseid sügavaid ja tihti valesti mõistetud filme. Ta tunneb sügavat seost filmidega milles on sügav elutunnetus filosoofia segatud ulmelise osaga elust luues midagi väljaspool meie tavalist taju. Ei imestaks kui istub palju arvuti taga. Tehnika maailma kättesaadavus on loonud temasse sellise tugeva filmiideaali, mida sooviks ta ise luua. Kui tema silmi vaatasin, siis tundsin ma naeru ja see on ülimalt oluline, sest selline omadus hoiab teda värskena terve elu. Tema silmad rääkisid veel midagi, mis pani mind tegema ka natukene selliseid lolle nalju. Pole olnud palju kokkupuuteid endal sellega, kuid temast õhkus sellist seksuaalsust. Mitte tavalist nagu igal inimesel, vaid sellist väga laiahaardelist, mida pole palju näinud. Kas see on suur huvi teema vastu või temas on peidul varjatud mõtted ehk samasoolisest partnerlusest. Tugev klassika tunnetus. Tema on inimene kelle juurde läheksin mina mõne filmiga (animatsiooniga), mida keegi ei taha minuga vaadata, sest on öeldud, et see on jama. Siis tema kutsuks mind sisse, me vaataksime seda filmi ja see meeldiks meile. Nagu tema meeldis mulle.
Ma olin väsinud. Olin väga väsinud, mis muudab meelded nõrgaks. Otsustasin kuulata maailma ümber. Otsustasin suunata ennast ümbritsevasse, et leida taas see tsenter, mis on mul alati tasakaalus. Olin kitsikuses, sest mind oli tõugatud edasi ja tagasi, olin segaduses, ei suutnud enam inimesi eristada. Nad kõik valgusid üheks. Nad valgusid üheks ja millegi pärast hakkasin neis kõigis nägem ennast ja asju, mida ma veel teha ei oska. Teadsin, et on aeg magama minna.
Hommikul ma kuulsin teda kõige esimesena. Nagu oli tema viimane keda kuulsin öösel. Tema oli esimesel päeval olnud tõrges, kuid see oli muutumas. Ta oli avanemas, phkemas õitsele, kuid mida tema siis veel ei teadnud oli see, et raskused olid tema jaoks alles ees, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui me siis matkasime, ma tihti hoidsin ennast natukene tahapoole, sest tundsin, et ta ei tohiks olla seal üksinda. Kuid oleks olnud loll teda segada. See oli vajalik aeg tema jaoks, et jõuda järeldustele, milleni ta jõudis. Ma tihti viskasin pilgu tagasi, et näidata, et keegi teab, et ta on seal taga. Teadlikult ta seda ei fikseerinud, kuid tundsin, et miski muutus. Tema iseenesest tundus minu jaoks kõige intellikentsem. Meeldis temast selline õhkav armastus sellise arusaamatu poole. Selline asi on vist meis kõigis, kuid temas on see kõige tundlikum. Nägin teda kaasa tundmas kellelegi erilisele keda keegi teine ei mõista. Tundsin temaga sellist seost, et saaksin temaga ehk jagada oma kirge lauamängude ja fantaasiamaailma vastu jagada. Vaatasin kuidas ta räägib ja see väga ilus, sest ta valib väga hästi oma öeldut. Väga raske oleks tabada teda ütlemast midagi väga lolli kui ta seda just ei ole varem plaaninud. Ma paar korda provotseerisin ka natukene teda, kuid ta tuli neist välja ideaalselt. Tema vaikus tihti rääkis temast rohkem kui tema sõnad seda teha suudaksid. Ma uppusin tema silmadesse igakord kui neil korra peatusin. Seal „uppudes“ sattusin otsa sellisele saarele keset seda sügavat sügavat merd. Seal saarepeal oli üliilus loodus, selline peegeldav ja maaliline loodus. Seal oli palju loomi, palju igasuguseid loomi, ka selliseid fantastili loomi, keda muidu ei eksisteeri. Ma ei näinud seal saare peal ainult teda. Tema oli pigem nagu selle saare hoida ja mina kui mees ei oleks tohtinud seal saare peal üldse olla. See oli koht, kus tundsin, et ei tohiks üldse olla. Selline väikene feminismi alge temas on varsti avanemisstaadiumis. Temal on ka kindel nägemus meie ümbritsevast maailmast. Nägemus Jumalast ja sellest, mida usk meile anda suudab. Äärmiselt palju asju sees hoidev, mis teeb temast raskesti loetava inimese, mis on irooniline, sest endale talle meeldib lugeda. Väliselt väga tasakaalukas ja rahulik, on seespool pilves selgimistega ja kohati tormiline. Tugevalt naiselik ja väga ligitõmbav. Ja vaadates tema sammu kindlust, võib arvata, et mida raksem, seda parem tema jaoks, sest takistused on selleks, et neid ületada. Tema on selline inimene kellega mina tahaksin tantsida ja koos unistada imelistest asjadest, mida me oma silmadega näha ei suuda. Tema on inimene kellega koos on hea olla. Ja mis kõige tähtsam, ta vaatas tagasi siis, kui tema ei olnud enam taga.
Minu hommik oli väga väga mõnus ja lahe. Mulle meeldib ärgata vara, sest siis on kõik veel alles ees. Ja mulle meeldivad inimeste hommikused näod, mis on alati naljakad. Eriti veel siis kui nad turtsuvad. Siia siis lisage vaimusilmas selline suure suuga smiley face. Ma ärkasin värskelt. Kuna minu sõber oli selle pundi kõik kokku kutsunud, otsustasin ikka lähemalt uurida, et kes siis on need inimesed kes meil kõik koos on. Ma kohe siis leidsin inimese kellele meeldivad hommikud. Või selline mulje jäi. Tuli suure naeratusega. Ta naeris koguaeg. See naer temal – kas naeru pärast või peitmise pärast? Tema oli ka ainus kelles oli tunda sellist minimaalselt skeptisismi. Teda vaadates oli väga raske mitte märgata tema sellist kohalist valu igapäeva rutiinist. See nagu must pilv tema pea kohal. Ma tundsin ka pühapäeval kui lahkusin, et ta ei taha, et see aeg seal lõppeks ja kui ta kallistas mind hüvastijätuks, jättis ta meie vahele sellise vaba osa. Seda tegi ka teistelegi. Hoiab oma distantsi. See on hea, kuid mingi moment oma elus peab ta sellest tõenäoliselt loobuma. See rutiinilõks on põhjuseks miks ta arvatavasti tahab minna igale poole ja teha kõike, see ka põhjus, miks oli ta seal metsas. Äkki talle tundub, et noorus libiseb käest kui ei tee ja proovi kõike. Temaga on lihtne rääkida ja talle meeldib analüüsida omal peas. Minule meeldis tema juures see, et kui ma oleksin kaardipaki kaasavõtnud nagu alguses oli mul plaanis ja näidanud korralikke kaarditrikke, siis tõenäoliselt oleks tema olnud üks esimesi kes oleks selle vastu huvitundnud ja ma üldse ei oleks ka imestanud, kui oleks võtnud kaardipaki ja meile äkki ka midagi ennustanud. Teda, nagu iga noor praegusel ajal, paelub tugevalt müstika ja piirid, mis annav liikuma reaalsusest ehk edasi natukene. Ta ei karda silmsidet, mis on huvitav. See on harvaesinevam kui võiks arvata. Teda ma kujutasin ette sellises üüratus elutsirkuses. Seal tsirkuses oli palju palju atraktsioone ja tema jooksis nende kõikide vahel väga kiiresti. Ta hüppas ühe peale ja siis teise peale ja ise alati naeris ka. Kuid ta unustas samal ajal kõik muu. Seal oli üks selline väikene majakene, selline vanem. See seisis seal kõrval kui tema jooksis muudkui edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, samal ajal see maja muudkui lagunes ja lagunes. Siis äkki, see maja kadus ja jäi ainult rist sinna ette. Siis ta jäi seisma ja sellest naerust sai pisar ja tugev kahetsus, et magas maha kõige olulisema. Tema oli ka üks neist kes kordagi ei kurtnud millegi üle. Jäi mulje, et kõik oli lihtne. Selline mulje võib temaga väga tihti jääda. Samas panin tähele, et tema oli väga tähele panelik. Panite tähele, et ütlesin, et panin tähele kui tähelepanelik oli keegi. Smiley. Selline tähelepanelikkus on omadus, mida tavaliselt omavad grafomaanid ja kirjanikud, et hiljem asjadest kirjutada üritavad ehk leida mingisugust erilist detaili. Temast hingus ka sellist uhkust ja kuidagi nagu aupaistet. Ei oska täpselt siinkohal ennast väljendada, kuid temast tuleb kunagi midagi erilist. Kui teistel kõigil seal olijatel (kaasaarvatud mina) on suurt oht kaduda, siis temal sellist asja tähele ei pannud. Tema nagu pidevalt kõrgemale kasvav päevalill, mis isegi siis kui leiad, et enam kõrgemale ta ei kasva, sirutab veel natukene. Tema on selline inimene, kellele helistaksin ja küsiksin, et mul on plaanis teha mingisugune selline üritus, kuid täpselt veel isegi ei tea, mis see on ja tunneksin huvi, et kas ta tahaks tulla. Tema vastaks jah, et tahaks.
See päev oli lühikene. Lühikene sammude poolest, mitte lühikene seikluse poolest. Peitsin ennast päikese eest. Hoidsin ennast varjudesse. Kuumus võtab minult hingamise. Päikene võtab minult nägemise, kuid miski ei võta minu tahtmist. Vesi võttis siis minult minu jalad. Valu minule ei ole see mis valu enamusele. Valu on magus. Valu hoiab mind elus ja pinnal, et ma ei vajuks. Valu näitab ja kinnitab, et see ei ole. Valu ei lõppe vist kunagi.
Vesi, minu sõber, hammustas mind ja jättis mind sirge sammuta, kuid andis midagi muud. Andis võimaluse olla vahelduseks see kes jääb maha, mis avas uue akna kus välja vaadata. Sellise valutava jalaga leidsin taas vana sõbra sama probleemiga. Muhe naljamees, kes peidab probleeme sarkastiliste ja julmade naljadega. Tunneb ennast alati natukene allpool teisi, kuigi see ei paista mitte mingiljuhul välja. Tean, et mina talle meeldin, kuigi me tögame väga palju teineteist. Ülimalt hea huumorisoon. Temas on peidus selline armsake kes tahab saada välja, kuid milleg pärast ei avata puuri ust. Ta nagu aeg-ajalt unustab ja siis äkki teeb midagi väga emotsionaalset ja ilusat. Ta tunneb väga tugevat sidet oma perega ja ei vahetaks neist kedagi mitte mingil juhul mitte millegi vastu. Vaatab üles oma vanemate sugulaste poole. Julgeb olla see kes ta on, kuid tunneb sügavaid komplekse oma välimuse pärast, mis tekitavad talle põhjendamatuid enesekindluse probleeme. See ka põhjus, miks võib nähvata natukene julmalt, kuid tean, et ta ei mõtle neid peaaegu kunagi. Ta üritab olla nagu teised tema ümber tihti on, kuid see on ebatarvilik, sest temal endana on pakkuda sadu kordi rohkem kui kellegi teisena. Ta üritab ikka hoida oma sellist tugevat kesta ja abi palumine on temale alati väga raske. Talle meeldib olla seltskonnas. Teda mina näen alati kõndimas. Ma näen teda sellisel suurel maanteel, kus pole ühtegi autot. Ta vahel istub tee ääres ja mängib omaette midagi, siis jälle liigub edasi. Aeg-ajalt ta armub, siis saab haiget, kuid astub taas edasi. Siis jälle ta puhkab, armub taas ja saab haiget taas, kuid see ainult teeb teda tugevaks ja varsti ka immuunseks elule ja selle valule. Temast tuleb kunagi vapper mees ja sõna vapper on siin väga õige sõna. Pealegi, ta oskab nautida ja teda võib usaldada oma eluga, mis teeb temast asendamatu sõbra. Tema on inimene kellele ma võiksin vabalt rääkida oma sügavamaid saladusi, ilma et peaksin isegi mõtlema, et need kusagile välja liiguksid. Tema on inimene kellega koos olla on lõbus ja naljakas.
Kolmas päev algas hästi. See päev taipasin, et mul ei püsi meeles kõik see, mida ma olen õppinud. Ja huvitav moment oli see kui arutati, et kes mida õppis, siis mõtlesin, et kuidas ma seda räägiksin neile. Ja kas keegi tahaks teada? Sest liiga palju koos, siis asjad kippusid segunema. Väljakutsed on alati teretulnud. Kolmas oli minu lemmik, sest katkise jalaga ma pidin kõvasti vaeva nägema, et püsida tempos, mida ma siiski ei suutnud ja mul oli selle üle nii hea meel. Ei juhtu iga päev, et ma ei suuda olla tempos ja see oli nii rahustav ja mõnus. Oli hea olla viimane. Oleksin saanud tegelikult ka kõvasti kiiremini, kuid kuidas muudmoodi teada saada, kas hommikul paika pandud asjad, et ootame aeglaseid ka kehtivad. Mulle koguaeg ikka pakub huvi, et miks ma teen asju, mida ma teen. On mul seda vaja? Või lihtsalt ma olengi selline! Kuna matk oli pikk ja ma olin taga pool, oli mul aega ka natukene nautida loodust. Eesti on ilus ja väga ilus.
Seitsmes ime, mis ma leidsin või õigemini kinnitasin oli samuti seal. Ta sammus kindlalt. Ta üritas tugevalt peita oma väsimust. Tema on üks minu lemmikuid kogu sellest pundist, sest see üks inimestest kes otsib igasugu asju ja vastuseid, mis on kõik temal juba olemas. Umbes nagu otsiks sõrmus, mis on taskus. Temal on palju huvitavaid sisemisi probleeme. Ta ei suuda teha isiklikke otsuseid, sest hirm teadmatuse ees on üüratu. Ootab nagu, et asjad juhtuksid ise. Tema oma meeltes on sotsiaalnevastassugupooleheidik, mis on vale. Ta ei saanud aru, et tegutsemine toonuks ehk asjad, mida soovib, kuid kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Ta on loonud ka omale sellise kindla rolli nagu me kipume tegema ja üritab kogu hingest selle juurde ka jääda. Ta analüüsib asju üle ja on õppinud kasutama osade sõnade asemel nende uhkemaid sünonüüme, et olla teiste silmis haritum ja loetum. Samuti ei ole üle saanud sellest, et ta ei ole ruumis ainukene kellel on raske ja kellel on probleemid. Kasutab väga tihti lauseid, et ma ei oleks seda sinust uskunud või, et mina sinu asemel nii ei teeks. Kipub asju sorteerima nii nagu ta neid näeb, mitte nagu need on. Ta on unustanud kuidas olla naiselik, sest omapeas ta nagu on ennast juba kohati maha kandnud. Üritab kõike enda ümber lahti seletada ja üleanalüüsida, kuid see on asi, mida ta väga siiski ei oska ja see tekitab temas sellist teatavat pettumust ja valearusaamu. Samas väga nostalgiline ja väga ilus inimene. Romantilised ideaalid on paigas, kuid ideaalide probleemiks on see, et ideaalid on püüdmiseks, mitte kätte saamiseks, seega igasugu ideaali tagaajamine on ühe lõppuga – avarii. Ta tunneb ikka, et igal asjal on tagamõte ja kõik on kuidagi seotud temaga või, et iga pilk temale tähendab midagi. Teda vaadates kohati tundsin sellist suurt sisemist kurbust, et ta oleks nagu kaotnud näha asjade lihtsust. Natukene kahju, sest see ande hiilgus temast oli seal vahest kõige suurem, kuid potentsiaali neelab tema enda nähtamatute komplekside ülekuhjamine. Mul oli tunne, et ta nagu nuttis kui mind vaatas. Enesekindlus, mida välja näitas oli puhas näitemäng, kuid ta on väga hea näitleja. Kes sa oled – küsisin ma endalt kui teda vaatasin? Et miks teeb ta endale kahjulikke otsuseid? Kas tõesti usub, et väärib neid? Ta on olnud kellegi emotsinaalne ja vaime poksikott kelle turjalt on ennast kõvasti vist upitatud. Kui kui ma teda vaatasin sügavalt, siis nägin sellist suurt lava. Selline suur ja tühi saal, kus on üks selline ümmargune laud lava peal. Seal kõrval on tool ja seal istub tema. Laua peal suitseb koni ja tema pilk oli pööratud alla poole. Ta tõstis oma pea ja tema nägu oli värvitud. See oli must ja valge kurvanäoline monoetendus temal. Ta oli geniaalne, kuid ei olnud kedagi kes seda näeks. Ta esines alati ja uuesti, ilma et hooliks publiku puudusest. Ta tegi seda vaikselt, sest ei olnud kedagi kes teda kuulaks. Ei olnud tegelikult tähtis, et mida ta teeb, sest kedagi see tegelikult ei huvita. Ja see tegi talle haiget. Ja kaugelt kõlas õrn kitarr ja keegi nuttis. Mul on sügav kaastunne kuidagi ja ma leian teda kõige huvitavamaks iseloomuks, sest selline tugev vastandlikkus tõenäoliselt juba lähiajal plahavatab – kas positiivselt mingisuguse suurepärase kunstiteose saatel või negatiivselt minigisuguse isikliku tragöödia kaudu! Ja muidu oli tugev allasurutud seksuaalne energia. Võiks tõesti kirjutada tundide viise, sest tõesti on palju. Tema on inimene kellega koos ma vaataksin tähti ja loeksin koos tähtkujude sobivusest. Tema on inimene kellega koos ma teeksin näidendi suurteose. Ta siiski on tohutult lootusrikkas.
Kui kilomeetrid vaikselt läksid, ma hakkasin ikka mõtlema, et maailmas on liiga palju inimesi. Kuidas ma saan otsustada, kes on hea ja kes on halb, kui ma ei tunne kõiki? Ja kas seda üldse saakski otsustada? Mis on minu eesmärk sellel konkreetsel matkal ja millise mulje peaksin neile jätma, enne kui ma lahkun? Kas ma näen neid kõiki kunagi veel? Tahtsin uskuda, et ma näen neid veel, kuid elu on näidanud, et ma kaks korda samale ukse väga tihti ei koputa, kuid ma teen endast sõltuva, et seekord oleks asjad teisti. Nad usuvad, et minuga saab olla sõber, kuid kui ma nüüd hakkan neile rääkima enda vastandlikkusest, siis hirmutan nad minema. Tihti mõtlen, et miks need kellega olen sõber ei lahku. Kas nad ei tea või neid ei huvita? Olgu, ei ole oluline, sest noor skeptik praeguses ühiskonnas on sama eriline nagu Volkswagen Viljandimaal, seega iga vastus minu küsimustele on juba üldtuntud ja leierdatud. Seda ma ka ei taha.
Viimane ime on keegi, keda ma ei oska sõnadesse panna. Väga palju asju mida kadestada ja peaaegu midagi, mida vihata. Tõesliselt hea inimene. Kunagi ma teen temast veel staari või siis vastupidi, sest niimoodi me töötame hästi. Minu hingevend ja loomupeegel, valuvaigisti ja meelelahutaja.
Matk oli õnnestunud, tulgu edasi mis tuleb. Teen praegu lükke, kui kirjutasin selle, mille ma praegu kirjutasin. Ei lisanud ühtegi nime, et hoida asja inside the circle. Vihake mind või armastage, otsustage ise!