Väsinud vihkamast...

Ma kannan maski, sest ma ei hooli, et ma olen tavaline, kuid neil oli õigus juba mõni aeg tagasi - ma hoolin ja ma ei ole tavaline, ma ei näe asju nagu näevad teised, prioriteedid on teised, kuid ahvatlused on ka mul samad mis neil, vahest isegi palju rohkem/suuremad, kuid vahel ma libisen...ja kukkun valusalt. Ning keegi saab haiget, sest mina ei suutnud vastu panna. Kuid siis ma tõesti ei hooli. Kas see teeb minust südametu? Lähen jälle mööda oma lookavaid mõtteradu, sügavale metsa, kus kõik kutsumata külalised eksivad vastupandamatult, viha võtab üle, sest ei saa aru, mis on see, mida peavad nad mõistma, mis ei ole loogiline. Miks on poiss, keda peetakse geeniuseks nii tavaline, miks käib ta riides nii nagu mina ja miks räägib ta, kuidagi nii - tavaliselt! Kas ta siis ei lendagi? Kas ta siis ei kõnnigi läbi seinte? Kas ta siis...? Kas see on pettus? Pettus on see, ma räägin teile! Pole sellel poisil mingit 170 IQ, pole tal ühti, väike petis on, muud midagi! Ei tunne isegi binoomi mitte...! Mis geenius see selline olla saab? Vahest tark, vahest natuke kiirem, vahest teistsugune, kuid mitte geenius. Ja kuidas peakski keegi mõistma kedagi kes ei mõista ennast - iseennast. Või kuidas oleks olla ainus oma probleemidega...või ei ole ainus, lihtsalt üksi! Jah, üksi on see sõna! Oled sa siis seitse, kümme või kakskümmend, kas sa oled üksi või oled sa ainus, seda tahan öelda. Olen ma hull või olen ma terve, kuid see poiss ei saa olla ometi geenius...! Lihtsalt ei saa...ei tohi...ei suuda!
Kas nüüd peaksin mainima, et peeglisse vaadates endaga rääkida on normaalne ja kinnitama, et see on OK! Et kõik on OK! Ei, ma ei ütle seda. Ütlen, teile kõigile, et selleks, et minust aru saaksite, peaksite te olema mina...MINA! Jäta jutt egost nõrkadele ja oma pilk pimedatele, sest tean - olla mina on siirus. Öelgu keegi mida tahab kuidas tahab, keegi ei võta minult ära minu identiteeti, keegi ei ütle mulle, mida ma suudan ja ei suuda ja keegi ei ütle mulle kes ma olen. Olen ma siis geenius või ei ole. Geenius - kole sõna, nagu geenidel oleks sellega mingit pistmist! Isa alkohoolik, suri 52-aastaselt insulti ja ema, ema on...ja ema mul on omamoodi. Geenid? Geenius? Ma ei usu nii!
Kas on võimalik öelda igat sõna nii hästi, et teine inimene kasvab sinusse instantselt. Öelda, seda mida tahetakse, et sa ütled ja mängida keda sinult oodatakse...ma ütlen sulle, see on võimalik, ma teen seda iga päev, iga minut oma elus kui ma hingan, kuid vahel...kas ma julgen seda öelda...ma nutan sees, et ma ei saa olla see kes ma pean olema, sest mäng muidu ju ei jätku...! Geenius - my ass!!! Kas oled eskinud mu kuusikutesse ja mändidesse, kas ma varastasin su stiili ja ütlesin kord sinul ütlemata jäänud sõnu, varastasin sinu inspiratsiooni! Tutvu minuga nüüd - olen Raiko! On öeldud, et ma tunnen sõnu...mesimagusaid sõnu! Kas sa usud? Või oled sa ütleja nagu kõik teised siin ümber! Mis? Ma ei saanud aru! Ära arva, et ma ei tea, mida sa minust arvad, tean küll...tean küll. Kuid iseasi on see, mida ma selle teadmisega teen...! Kuritarvitan? Seda arvaksid ju ainult sina!!! Ütlen veel nii palju, et sõnad on minu elu, enne ja pärast, sõnad need, millega ma ei suhtle, vaid väljendan, suhtlen mina pilguga...miks raistata aega! Kui näen asju, kirjeldan! Kui loen asju, tunnen. Kui kuulen asju, kujutan! Tead, ma siiski olen üksi! Kuid pole hullu, pisarad kuivavad mul ka täiesti ise...
Te kõik vaatate mulle silma ja usute, et ma ei tea. Usute, et ma ei näe läbi. Naiivsed!!! Kuid ärge kartke, üks asi on teada, teine asi on seda kasutada. Te ei paku nii palju pinget, et peaksin midagi reetma. Te ei ole keegi nii eriline, et ennast koormaksin. Kahjuks siiski, ei ole see minu valik ju. See lihtsalt on nii ja vahel nagu vägisi te sunnite oma tundeid ja mõtteid mulle selga, koormate mind ilmaasjata. Mind ei huvita. Ma olen juba kõike seda ennem kuulnud, näinud ja tundud. Need kõik on käidud ja nähtud, kuid ikka ja jälle, igapäev uuesti. Kaua ma seda kannatada suudan? Te/sa ei saa aru millest ma räägin? Kah üllatus!
Peale selle, et ma vajun mõttetult koguaeg järjest sügavamale on skeptisismi ja küünilisusesse, ei karda ma astuda diskursiooni iseendaga/võhivõõraga! Ma ei karda. Olen küll endale sama võõras nagu iga inimene seal väljas iseendale. Ja ennast ma aidata ei saa. Mul rätik silme ees kui peeglisse vaatan ja tropid kõrvas kui ennast kuulata üritan. Ja mul ei ole valus kui ennast hammustan. Kuid mul on valus kui sina hammustad ennast. Palun, ära enam nii tee!
Ma liigun edasi ja tagasi, kõrgemale ja madalame. Enam ei viitsi, nii väsinud sellest kõigest. Kuidas saada lahti oma hingest? Sellest mis teeb meist selle kes me oleme? Vahel tundub, et ma ei taha enam olla see kes ma olen? Liiga palju küsimärke alati? Ja liiga palju kurjasid/kadedaid pilke! Kuid keegi ei tea. Või siiski, mõni aimab, kuid mis siis. Kes ütleb avatar, kes geenius, kes indigo laps, kes midagi muud, kuid kes ütleb, et lihtsalt poiss. Selline tavaline, külm põhjamaine mees. Ükskõikne ja tundetu. Ajamata habe ja väikene õllekõht. Suvaline nägu ja kuulmatu hääl, kirjaoskamatu ja tahumatu. KArvane metsamees, suvaline mats. Linnajorss ja muidumees. Luuser ja labidamees. Õnnetu ja kahetsus. Igal juhul mitte geenius, sest ei saa ju olla, see ei oleks loogiline. Või siiski, sest maailma tõesti teeb seda. Maailm tõesti teeks seda. Ja vahest valides selle tee, mida kõik eeldaks, valiksin ma tee, mis vähem käidud, kuid valiksin ma tee, kuhu kardaksin astuda, sammuksin jälgedes sügavates ja suurtes, kuid tee oleks juba teada. Kas lapsed ja naine oleks reaalne või võta oma hunnik annet/koormat ja minna maailma? Või mõlemat? Siiski ei, sest mitu last maailmas saab öelda, et minu isa või vanaisa oli/on geenius? Kas üldse ongi? Suur küsimärk?
Ja mis kõige hullem, ma olen väga väsinud...sest mis on elu ilma üllatuseta?