...

Mahe sügisöö ei lohuta,
kui hoian klaasi kõrgel.
Elu must loor ei kohuta,
elu sünge ilu ei valeta.
Kui samet praksub
ja pisar kuivab,
siis tuul õues,
see - see sosistab.
Ja kell seinal,
ainuke kes leinab ilusalt.
Kuulen kuidas mu klaas kuivab,
näen kuidas sein praguneb,
ei taha ma tõusta.
Valus on rohkem kui saan tunda,
valus on rohkem kui tohin tunda.
Valus on.
Ilus on - ja ebaaus.
Kamin ka, see külm.
Kamin ka, ja kõik see muu,
see muu manipuleeritud elamine.
Kuidas küll on mõte kinni,
kuidas küll pisar nõnda libe.
Kuidas küll elu nii kibe?
Valssi tantsivad need varjud,
ja uisutab vihm seal tuules.
Kui kaugele kostuks mu hääl?
Kui kaugele sa kuuleks,
kui karjuks sinu järele ma?
Miks vihkan ma sind kui oled läinud?
Ja armastan sind,
kui oled siin?
See öö ja see külm,
see elu siin ja valu.
Ilu ja õrn vari,
pisar, mis voolab mööda mu põske,
selleks et kuivada mu huulel.
Huulel üksi on värin,
värin, mis lubas siin olla.
Värin, mis ära läks.
Värsin, mis taas üksi luuletaks.

08.09.09