Kuidas kaitsta ennast asjade eest, mida ma tahan kõige rohkem? Kuidas peita ennast mõttetuste eest? Kuidas mitte ohata iga tund? Tõesti enam ei oska. Kuidagi selline kibedus võtab võimust. Surub õlgadele, üritab vajutada mind maha. Vaataks nagu kaugele pimedusse ilma igasuguse sügavusetajuta, selline vastik elukibedus istumas seljas ja rõhumas mind märjale asfaldile. Asfaldi peegeldus väldib mind. Tõesti vastik ja külm on olla. Ja see kõik karjub mul sees, et tahaks vabaks. Tahaks lihtsalt karjuda kõigest kõrist kõige peale ja joosta nii kaua kui veel vähegi saab ja siis natukene veel. Veel ja veel, kasvõi kurat roomaks. Lihtsalt kõik see kuradi potentsiaal, mis kasutamata on jäänud ja asjad, mida oleksin suutnud ja võinud teha, on nüüd tagasi lendamas mu ümber ja sosistamas, et oled läbikukkunud. Oled niisama istunud oma laisal tagumikul ja vaadanud tühjusesse kui oleks võinud teha nii palju. Kümme aastat tagasi olid teistest vii aastat ees, nüüd viis aastat maas. Kuhu kadus see kõik? Kõik need lubadused ja soovid, mis kord olid. Lihtsalt kadunud. Raisatud.
Kas tõesti on ainus punkt mu elus lihtsalt olla armastatud ja armastada? Vahel sellest piisab ja vahel mitte. Mitte osa on tühi. Seal ei ole midagi ja see sunnibki mind karjuma. Kuid ma tegelikult ju ei karju. Ei suuda, nagu kuradi kuivanud sidrun istub keele peal. Selline lõputu sidahäda tunne käib peast läbi, ja see ärritab lausa lõputul määral. Ajab mind jooksma. Kaine mõistus sekkub ja ikka küsib lõpuks - kui kaugele jõuad sa joosta? Mille eest siis tegelikult jooksed? Mis saab siis kui peale pikka jooksmist leiad, et asi millest põgened vaatab vastu igas peegelduses. Kuhu siis? Selline poliitiline sund on peal, et vahel tuleb vastupandamatu soov see välja endast lasta. Mis siis saab?