Lühijutt: "Valiku illusioon"

Kirjutan siia ümber ühe varem vihikusse kirjutatud lühijutu. Tegin selle Paldiski Gümnaasiumis ühe tunni ajal kui oli vestlus teoloogiast ja läbi selle erinevatest religioonidest, jumalatest jms. Korra läks seal päris kuumaks, sest ma, nagu alati, võtsin ikkagi vastupidise positsiooni, et religioon ei ole hea. See teeb meid pimedaks. Ja minust ei läinud mööda iroonia, et olen leeritatud ja veetnud lugematu arv tunde lugedes Piiblit ja muud jura. Veetsin ju suure osa lapsepõlvest Pühapäevakoolis ja USA misjonäride laagrites. Siis see veidi inspireeris kirjutama ühte lihtsalt lugu, millest oleks tore filme teha. Mäletan, et kujutasin ette seda vana majakakünka kulunud taluhoonet, mis on öösiti suhteliselt creepy.

PS! See tuletab mulle meelde, et peaksin rohkem lühijutte vihikutest päästma enne kui need ära kaovad.

Lühijutt: "Valiku illusioon"

Oli vaikselt tuuline sügispäev, kui kaks raamatumüüjat, Anna ja Kristjan, koputasid halliks kulunud majauksele. Nad müüsid erinevaid hariduslikke raamatuid, sealhulgas ka mõned religioossed teosed. Uks avanes aeglaselt, ja nende ees seisis näiliselt keskealine mees, hallide juuste ja sügavate, uurivate silmadega. Ta naeratas külalislahkelt, kuid selles naeratuses oli midagi, mis tegi Kristjani rahutuks.

"Kas olete huvitatud raamatutest? Meil on palju huvitavat materjali, alates teadusest kuni religiooni ja filosoofiani," ütles Anna, kindlameelselt, olles paari juht. Noored muidugi teadsid, et selles majas elab suur raamatute austaja, sest nad on eeskujulikud müügimehed, kes ei pelga veidi kodutööd.

Mees seisis hetkeks, sügavalt vait, justkui kaaludes midagi, enne kui ta pehmelt vastas: "Tõesti? Kõlab põnevalt. Miks te ei astu sisse, arutaksime raamatute üle mugavamalt? Kindlasti leian midagi oma riiulitesse juurde!"

Noored vaatasid teineteisele otsa, silmad veidi viltu ja pilukil. Kristjan tundis, et midagi oli valesti, kuid Anna siiski otsustas, et kutse oli kahjutu. Nad astusid vaikselt mehe pimedasse majja. Tuba, kuhu nad juhatati, oli vana ja tolmune, kuid raamatud katsid igat nurka. Maast laeni suured riiulid täis igasuguseid raamatuid erinevates keeltes. Maja lõhnas nagu hallitav raamatukogu ja ainukene heli on kergelt tiksuv vana kell. Anna isa on kollektsionäär, seega vaevu täisealine tüdruk tegelikult teadis, et enamus asjad seal majas on väärt palju raha. Tähendab, et sellel mehel on rikkuseid, mida väljast ei paista.

Mees pakkus kohvi, kuid mõlemad noored keeldusid viisakalt, öeldes, et neile oli õpetatud võõrastelt mitte toitu ega jooki vastu võtma. See oli selline hoiatus, mida koguaeg öeldi, kuid ega tegelikult keegi ei teadnud momenti, kus midagi valesti oleks läinud. 

"Kas kooki?" küsis mees järjekindlalt. Noored raputasid taas pead. "Me ei tohi!" ütlesid nad kooris.

Mees pidi end kokku võtma, et oma ärritust varjata, kuid tema silmad naelutasid noored paigale. Ta on vanamoodne ja ootab teatud tüüpi viisakust. "Küllap olete hästi õpetatud," ütles ta külmalt naeratades. "Aga räägime nüüd raamatutest." ja istus noorte vastu teisele poole lauda, silmad suured, prilliklaasid näpijälgi täis.

Mees valis kiiresti mõned teaduslikud teosed, kommenteerides igat valikut põhjalikult ja näidates oma laialdasi teadmisi. Ilma kõhklemata ta ostis need kõik ära. Ta võttis laua alt väikese karbi ja tegi selle lahti - see oli täis raha. "Miks tal raha laua all on?" mõtles Anna, kuid teda oli õpetatud, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.

See kiire ja kasumlik tehing tegi Anna ja Kristjani tuju paremaks, eriti Kristjani oma, sest viimased paar päeva ei olnud müügiga hästi läinud. Nad enne isegi arutasid, et äkki raamatuid enam ei osteta, sest aeg on muutumas. Käivad kuulujutud, et kõik asjad on peagi meie telefonides. 

Olles nüüd kergemeelsem, lasi Kristjan oma ettevaatlikkusel hajuda ja lõpuks võttis ka kooki. Anna, alati ettevaatlikum, jälgis kõike distantsilt, kuid noorema partneri lõdvestumine tundus hetkeks kahjutu. "Las ta laseb ennast lõdvaks. Tal on olnud rasked päevad" mõtles Anna, samal ajal märgates, et Kristjani koogi ahmimine tegi mehe tuju heaks.

Siis juhtis mees oma pilgu religioossete raamatute poole. "Nii, ja kuidas te nendesse suhtute?" küsis ta teravalt. "Kas te ise usute Jumalasse? Või see on ainult idee, mida teistele müüte?"

Kristjan, noorem ja lihtsameelne, vastas ausalt: "Jah, ma usun. Kasvasin usklikus perekonnas."

Anna jäi vait, kuid mees märkas tema kõhklust. "Aga sina?" küsis ta. "Kas oled skeptik? Oled liiga hea Jumala jaoks?"

Anna noogutas aeglaselt. "Ma ei usu, aga ei välista ka võimalust.". Anna muidugi sisemiselt uskus oma kainesse mõistusesse ja selle raudkindlusesse. Religioon ja kaine mõistus ei ole töötav kooslus...või nii vähemalt Anna "usub".

Mees muigas, nagu oleks ta oodanud just sellist vastust. Ta tõmbas hinge ja ütles äkki: "Teate, ma kardan, et te ei saa siit lahkuda.". Mees korraks vaatas ringi, tõusis püsti ja läks vana kella juurde. Avas selle ukse ja pani tiksumise seisma. Ruumis oli nüüd totaalne vaikus.

Noorte müüjate jaoks jäi ruumi õhk seisma. Anna ja Kristjan vahetasid pilke, silmad suured ja pulss kiire, enne kui Anna küsis külmalt: "Mis te sellega mõtlete?". "See ei ole võimalik" oli tal mõttes.

"Maja on lukus," ütles mees rahulikult. "Te ei saa siit välja enne, kui oleme rääkinud millestki olulisest.", samal ajal otsides midagi vana kirstu põhjast. 

Samal ajal kui mees leidis selle, mida ta otsis, Kristjan hüppas püsti ja tormas uste ja akende poole, kuid kõik oli kinni. Mitte midagi ei avanenud. Ta püüdis akent puruks lüüa, kuid see ei andnud järele. Telefoni levi ka ei olnud, mis oli muidugi ootuspärane, sest antud majaka regioon kõrgel pankrannikul oligi just selline rahulik koht. Anna jäi paigale, püüdes rahu säilitada, kuigi tema sees kerkis paanika. "Mida ta meiega teha tahab? Kas me saaksime temast jagu?" mõtles ta.

Mees kõndis rahulikult nende juurde. "Minu elu on olnud pikk," ütles ta. "Ja ma olen avastanud tõe. Ühe tõelise religiooni. Kui suudate selle ära arvata, lasen teid vabaks. Kui mitte... siis liitute teistega, kes on minuga siin juba varem istunud, ja hakkate osa võtma eksperimentidest. Tahate seda või mitte". Mehe toon oli selge. Atmosfäär oli täielikult muutunud. "Meil ei ole valikuid. Ta teab, mida ta teeb. See on tema kodu, tema reeglid. Me ei saa siit minema" oli Anna hirmul, kuid mingi kaine mõistus hakkas üle võtma.

Anna hingas sügavalt sisse, astus ette ja küsis kindlalt: "Mis on mängu reeglid?"

Mees naeratas. "Mängus ei ole reegleid. Me räägime lihtsalt... vestleme, arutame usust ja tõdedest. Võib-olla õpite midagi uut.". Nüüd mees näitas, et tõmbas kirstust välja vana raamatu, mis tundub olevat arameakeelne Piibel...või selle laadne raamat.

"See on kõige esimene püharaamat. Sellel ei ole nime. See on see, mille pealt kõik teised kopeerisid. Ja siin on palju, mida meie eest on proovitud varjata". Mees pani raamatu lauale, tolmu lendas igas suunas ja see põmakas oli kõrvu lukustav. Raamat näeb välja hirmutav, kuid ligitõmbav. See on intrigeeriv ja on näha, et ta on selle kallal kõvasti tööd teinud. Raamat on täis märkmeid ja tõlkeid.

Nii algas nende vahel kummaline vestlus, kus mees pani noored proovile keeruliste küsimustega religiooni, teaduse ja elu tähenduse kohta. Ta esitas müstilisi väiteid, visates segadusse eriti Kristjani, kes püüdis meeleheitlikult leida õiget vastust. Mehe sõnad olid libedad, täis teadmisi, mida noored polnud varem kuulnud. Lõpuks sundis ta neid valima: kas jääda oma usu juurde või hülgata see tõe nimel.

"Kas sa tõesti usud, et Jumal lõi maailma kuue päevaga?" küsis mees rahulikult, pilk terav nagu nuga. "Kuidas sa seletad kõiki teaduslikke tõendeid universumi miljardeid aastaid kestnud arengust?"

Kristjan näris huuli, otsides sõnu. "Minu pere õpetas, et Jumalal on plaan, mida me ei suuda alati mõista," ütles ta kõhklemisi. "Võib-olla need päevad on sümboolsed... mitte sõna-sõnalt."

Mees naeris vaikselt. "Sümboolsed? Niisiis, sinu usk juba kõigub. Kas sinu usk on ka "sümboolne"? Mis on siis tõde, Kristjan? Mida sa tegelikult usud? Kas sa üldse usud?"

Anna jälgis teraselt, tunnetades Kristjani ebakindlust, kuid püsis ise vaiksena. Tema pilk oli suunatud mehele, otsides nõrka kohta. Ta uuris maja, aknaid, uksi - mida iganes. Iga detail võib olla vajalik, et siit pääseda. 

Mees pöördus nüüd Anna poole, tema hääles kõlas uudishimu: "Aga sina, Anna? Sa oled skeptik. Sa näed maailma läbi ratsionaalse pilgu, eks? Kas usud saatusesse või ainult juhusesse?"

"Ma usun teadusesse," vastas Anna kindlalt. "Aga ma ei välista, et on asju, mida me veel ei mõista. Ma ei ütleks, et saatus... kuid kindlasti on midagi suuremat, mida me pole veel avastanud."

Mees noogutas, tema pilk muutus kavalaks. "Ah, suurem jõud... väga huvitav. Kas sa ei näe, et see on täpselt see, mida religioon pakub? Selgitamatu. Aga võib-olla see, mida sa otsid, polegi tõde, vaid lohutus? Midagi, mis paneb sind tundma, et oled osa millestki suuremast?"

Kristjan, olles nüüd segaduses, katkestas: "Aga kas pole see sama, mida teie väidate? Et olete leidnud tõe, mida me ei tea?"

Mees naeratas laialt. "Täpselt nii, noormees. Aga minu tõde ei lohuta. See purustab illusioonid. See on tõeline teadmine – see, mille pärast kõik teised kaotanud on. Kui te vaid teaksite."

Kristjan neelas kuivalt. "Mis on see tõde, mida te väidate teadvat?"

Mees kallutas pea, tema silmad särasid ebamugavalt. "Ma võiksin teile seda öelda, aga kas te suudaksite seda taluda? Kas te olete valmis loobuma kõigest, millesse olete seni uskunud, et tõde teada saada?"

"Mis see valik on siis?" küsis Anna otsekoheselt, olles valmis vastust kuulma.

Mees toetas käed lauale ja vaatas neile otsa: "Teil on kaks võimalust. Kas jääda oma usu juurde ja säilitada oma mugavad tõekspidamised või hülgata need ja leida midagi hoopis sügavat ja kohutavat."

Kristjan vaatas ahastuses Annale otsa. "Me peame valima?"

"Jah," kinnitas mees külmalt. "Ja teie valik määrab teie tuleviku. Aga pidage meeles, et mõnikord ei ole valik selle üle, mis on tõsi, vaid selle üle, mida olete valmis aktsepteerima."

Pinge toas kasvas, kui noored pidid tegema võimatu otsuse.

Kristjan ja Anna seisid vaikides, mõlema näod peegeldamas pinget ja segadust. Mees jälgis neid huviga, justkui ootaks ta midagi enamat kui vastust – nagu kogu see olukord oleks tema jaoks eksperiment, mitte vestlus.

Anna hingas sügavalt sisse, tema mõistus töötas kiiresti. Ta teadis, et see valik polnud tavaline, kuid samal ajal ei olnud midagi selget ega loogilist selles, mida mees neile pakkus. "Kui me peame valima," ütles ta külmalt, "siis valime ratsionaalsuse. Me ei jää kinni religiooni lohutavatesse valedesse. Me ei usalda pimesi.", kuid tegelikult Anna mõtles ainult põgenemisest. Tal ei ole vahet, et milline jumal teda päästab, peaasi, et päästab.

Kristjan vaatas kõhklemisi Annale otsa, süda täis hirmu ja kahtlusi, kuid ta noogutas. "Jah, ma usun ka, et tõde on kusagil mujal... kui see tähendab, et me saame vabaks..."

Mees muigas, justkui ootakski ta sellist vastust. "Ah, väga hea. Te valite tõe nimel oma usu hülgamise." Ta pööras end ja astus sammude kaja saatel keldri ukse poole, avades selle raskelt nagu vana salajane sissepääs.

"Kuid," jätkas mees sosinal, "te oleksite pidanud vaatama kolmandat võimalust. Seda, mis on alati olemas, aga mida keegi kunagi ei märka." Tema hääles oli midagi kummalist, peaaegu kahetsevat, kuid see kadus kiiresti. "Mis kolmas võimalus?" mõtles Anna ja vaatas veel toas kiiresti ringi ning alles nüüd märgates, et oli veel kolmas uks ning sinna peale oli kirjutatud "tõde". "Me oleksime pidanud valima tõe, mitte jääma kinni uskumise ja mitte uskumise tsüklisse" oli Anna endas pettunud, sest sisemiselt ta juba andis alla. 

Anna ja Kristjan järgnesid talle, mõlemad keldrisse astudes, vaimselt ennast kõige halvemaks valmis pannes. Kuid nende ees ei olnud väljapääsu – vaid hämaralt valgustatud keldri seinad ja põrand, millelt paistsid metallkonstruktsioonid ja kummalised seadmed. Raudrihmad ja kirjud sümbolid, mida nad nägid ainult vilksamisi, lõid kummitava tunde. Keldri nurgas vedelesid vanad raamatud ja seadmed, mis justkui ootasid uut "eksperimentaalset subjekti". Rõske õhk ja niisked kivid, roiskud liha hais ja verine liivatolm igal pool. "See on tema tapatuba" oli Anna šokeeritud. "Siia me suremegi? Ja mille nimel?" hakkas Anna vaikselt pisaraid poetama.

"Teie valik," sosistas mees, "oli alati illusioon. Ükskõik, mida te otsustasite, siia te oleksite jõudnud. Kõik valikud, mis põhinevad hirmul ja teadmatusel, viivad samasse kohta. Ainult tõde viib vabadusse. Kahjuks teil ei ole ei tõde ega vajalikku valmisolekut, et seda aksepteerida."

Anna ja Kristjan taganesid, kuid mees sulges ukse, hoides selle kindlalt lukus. "Tere tulemast tõeliste teadmise maailma," ütles ta külma rahuga. "Siin hakkame me otsima vastuseid elu ja surma küsimustele.", samal ajal võttes kätte suure pussnoa ja väiksema vaibanoa.

Kristjan karjus, püüdes ust lahti murda, kuid see ei andnud järele. Anna hoidis silmi kinni, hingates sügavalt sisse, püüdes leida külma meelekindlust, kuid tunda oli ainult hirmu. "Äkki on veel mingi võimalus? Mida ma saan talle pakkuda?"

"Võta mind! Lase Kristjanil minna, ta on alles laps! Tee minuga, mida sa soovid", hüüdis anna, hääl värisedes. Tema kindel olek hakkas lagunema.

"Ma teen seda nagunii. Ma olen ainult tööriist." ja lööb Annale noaga kõhtu. Mees sosistab talle kõrva, nuga samal ajal kõhus keerates: "Kõik tulevad siia ja kõik teevad sama vea... Nad kunagi ei märka kolmandat ust. Usk muudab pimedaks ja hirm teeb nad rumalaks. Aga mina, mina olen siin selleks, et leida vastused – isegi kui teised surevad, et neid avastada."

"Mis on see tõde, mida kolmas uks pakkus?" olid Anna viimased vaiksed sõnad enne kui silmad halliks ja elutuks muutusid. 

"Sa märkasid? Vaene laps. Ma oleksin sulle öelnud kui sa oleksid küsinud. Äkki läheb paremini järgmises elus!" ja viskas Anna vägivaldselt maha, vastu seal olevaid rauast torusid. Nagu kaltsunukk. Kristjan nägi seda, kuid oli selleks hetkeks juba põlvili maas, palvetades jumala poole.

"Millise jumala sa poole sa palvetad?" küsis mees mõnitavalt. Ta teadis, et mingeid vastuseid sealt ei tule. Ta teadis, et palvetamine on kõige isekam asi, mida inimene saab teha, et enda tuju parandada mitte midagi tegemise pärast. "Jumal sinuga, Kristjan!" ja lööb vaibanoa paremasse silma ja tõmbab selle küljele välja, verd igal pool, osa poisi ajust paljastatud. "Sinu Jumal armastab verd, siis anname seda talle.", vaikselt muiates.

Mees gravüüris sümboleid nende surnud nahale, samal ajal mümisedes veidraid sõnu. "See läheb alati nii" sosistas ta endale, jälgides, kuidas need hääbunud kehad on kaotanud igasuguse tähenduse, ratsionaalsuse ja religiooni. "Religioon pimestab. Hirm rumaldab. Ja mina otsin vastust, mida keegi ei näe. Tõde on külm."